Eestlaste elu enne ja pärast Vabadusvõitlust (1)

Eestlaste elu enne ja pärast Vabadusvõitlust – sarnasused ja erinevused
Oma arutluses annan ülevaate eestlase elust enne ning pärast Muistset vabadusvõitlust, tuues välja sarnasusi ja erinevusi. Muistne vabadusvõitlus toimus aastatel 1208 – 1227. Käsitlen järgnevaid aspekte: talupoegade liigendus , usund ja usk, halduslikkorraldus, kaubandus ja põllumajandus.
Enne Vabadusvõitlust oli valdav osa eestlasi talupojad. Viimaste leidude põhjal on avastatud, et siiski hakkasid kujunema ka varanduslikud ebavõrdsused. Talupojad pidid maksma ülikutele andamit. Esines samuti maata talupoegi, kes rentisid endale maad või töötasid sulastena. Pärast Vabadusvõitlust hakkas kujunema suurem kihistumine ning koormiste erinevus. Põhiosa moodustasid adratalupojad, kes pidid samuti maksma ülikutele andamit. Adratalupoegadele järgnesid üksjalad, kes lahkusid oma isa talust, et luua uusi talusid – nende koormised olid tunduvalt väiksemad. Järgmine liigendus oli maavabad – koormistest vabad, kuid pidid oma maad ise harima . Keskaja lõpu poole hakkasid esinema ka vabatalupojad. Talupojad, kes olid end koormistest lahti ostnud. Kõige alama talupoegadekihi moodustasid vabadikud, sulased ja teenijad. On ka mainitud orje ehk trääle.
Muistne Vabadusvõitlus oli üks osa Liivimaa ristisõjast, mille eesmärk oli meie rahva ristimine . Ennem ristiusu peale surumist, oli eestlastel muinasusund. Kõike, mida ei osatud seletada oli püha ning sõnadel oli vägi. Suurema sõnade väe omajaid nimetati tarkadeks. Usuti ka hauatagusesse ellu. Iseloomulik muinasusundile oli animism . Usuti looduse heatahtlikkuse ning, et seda saavutada ohverdati. Sarnasusi ristiusuga tekkis juba 10 – 11. sajandil, millal teadmisi ristiusust levis mööda kaubateid. Näiteks hakati põletusmatuse kõrval ka korraldama laibamatuseid. Pärast sõda hakati rohkem demonstreerima „uue usu“ ehk ristiusu üleolekut. Peamine oli kirikute ehitamine. Tavaliselt ehitati kirik igasse kihelkonda. Usuti siiski muinasusundi pühapaikadesse, kuhu sageli ka kirik rajati.
Eesti oli jaotatud kihelkondadeks ja maakondadeks. Ennem Vabadusvõitlust oli peamiseks keskuseks küla. Elati n-ö suitsutubades, mis oli keskaegse rehielamu eelkäijad. Ainuke teadaolev varalinnaline asula hakkas kujunema Tartus. Pärast sõda oli jaotatud Eesti 4 feodaalriigiks – Tartu piiskopkond , Saare – Lääne piiskopkond, Eestimaa hertsogkond ja Orduriik. Igasse kihelkonda ehitati kirik. Hakkasid tekkima linnad, mis kujunesid käsitöö ja kaubanduskeskusteks. Linna eristas külast linnaõigus. Linnaõigus oli õigusnormide kogum, mis reguleeris elu linnas. Tekkisid sellised linnad nagu Tallinn, Vana- ja Uus- Pärnu, Haapsalu, Paide ja Viljandi.
Alates 11. sajandis muutus kaubandus rahvusvaheliseks. Soodsa asukoha tõttu muutus Eesti üheks tähtsamaiks kaubateeks, mis säilis ka pärast Vabadusvõitlust. Tegeleti peamiselt vahetuskaubandused – Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi, peenemaid riidesorte ja muud luksuskaup. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Oluline osa oli ka vahenduskaubandusel - kaup osteti edasimüügiks. Idanaabritele müüdi näiteks vilja ning sealt saadud karusnähku ja vaja viidi Lääne- ja Põhja- Euroopa turule. Kaubavahetus oli vägagi tulus – seda tõendavad maase peidetud hõbemündid. Üldise vahetusväärtusena oli tuntud hõbe. Pärast Vabadusvõitlust lisandus kaubandusse Hansa Liit – sinna kuulusid Eesti linnadest Tallinn, Uus – Pärnu , Viljandi ja Tartu. Kaubanduse põhimõtted jäid üldjoontes samaks.
Talurahvana oli olulisel kohal põllumajandus. Muinasaegses Eestis oligi peamiseks tegevusalaks maaharimine . Tegeleti künnipõllundusega, kus mindi üle kolmeväljasüsteemile. Maa mõõtmine toimus adramaades . Lisaks tegeleti loomakasvatuse, küttimise, kalapüügi ja metsmesindusega. Vajalikud majapidamisriistad valmistati ise. Keskajal jäi põllumajandus üldiselt samale tasemele – kolmeväljasüsteem, adramaad . Peamiseks uuenduseks oli mehaaniliste veskide – peamiselt vesiveskite – teke. Suurenes viljakasvatuse osatähtsus – metsa arvelt hariti uusi põllumaid. Tavalise rukki kõrval tuli kasutusele talirukis. Lahutamatuks osaks jäi siiski karjakasvatus.
Arutluses käsitlesin eestlaste elu enne ja pärast Muistset vabadusvõitlust. Andsin ülevaate järgmistest punktidest : talupoegade liigendus, usund ja usk, halduslikkorraldus, kaubandus ja põllumajandus.