Eestlased oleksid suutnud kaitsta oma maa vabadust, kui .. (1)

Eestlased oleksid suutnud kaitsta oma maa vabadust, kui...
Muistne vabadusvõitlus algas aastal 1208, kui ristisõdijad jõudisid Eesti pinnale. Suur võitlus rahva ja vabaduse eest kestis 19 aastat ehk siis lõppes 1227.aastal. See võitlus lõppes eestlaste jaoks väga suure kaotusega. Miks see aga nii juhtus ja kas eestlased oleksid suutnud kaitsta oma vabadust ?
Üks suurimaid eestlaste alla jäämise põhjuseid oli see, et vastaste sõjaline ülekaal käis tugevasti üle. Vastaste ordurüütlid omasid väga suurt väljaõpet ja oskusi, nende elu seisnesgi võitluses ja sõjameheks olemises. Peale selle omasid vastased mitmeid kordi paremat sõjatehnikat. Neil olid olemas ambud, massiivsed kiviheitemasinad ja müürilõhkujad ning ka mõõgad olid sepitsetud tunduvalt paremini. Ka nende riietus oli mõõga hoopidele tunduvamalt vastupidavam. Eestlaste sõjaväe korraldus ja valmisolek aga oli üles rajatud ainult üksikutele rüüsteretkedele. Sellest järeldub, et kui eestlased oleksid ka ise leiutanud ja valmistanud võimsamaid sõjariistu, pannud paika ühtse sõjaväekorra, siis oleksid nad suutnud vastastele palju suuremat vastupanu osutada. Seega oleks eestlased nii suutnud oma vabadust kaitsta.
Teine märkimist vääriv põhjus, miks eestlased alla jäid, oli rahva killustatus. Eestlastel puudus kokku hoidmine ja ühtne riik, iga maakond võitles enda eest üksi kos oma väheste sõjameestega. Vastased tulid aga rüüstama ja ristiusku peale suruma alati suure armeega ning nii polnudgi eestlastel suuri võimalusi vastu löömiseks. Seega oleksid pidanud eestlased palju rohkem kokku hoidma. Üks hea võimalus selleks oleks olnud valida rahvale üks juht, kes oleks eeskujuks ja allutaks kõikide maakondade juhid ja rahva koostööle, et ühiselt vabaduse eest võidelda. Arvestades selliseid tegureid, saab öelda, et ühtse ja võimsa rahvana oleks oleks eestlased suutnud vastastele vastu hakata ja säilitada senist vabadust.
Peale selle, et Eestis olid väga nõrgad maakondade vahelised suhted, ei olnud eestlastel ka suuri sidemeid teiste riikidega. Neil puudusid arvestatavad liitlased, kes häda korral abi osutaks. Kõikide lähimate naabritega nagu lätlased ja liivlased koostööd ei tehtud ning vabadusvõitluse algus aastatel olid suureks probleemiks ka vene väed. Hiljem aga korraldasid eestlased juba mõningaid rüüsteretki koos Pihkva ja Nogorodiga, kuid pidid selle abi eest ka kopsakat hinda maksma. Nad pidid andma neile raha, tegema erinevaid kingitusi ja taluma lausa venelaste poolt tehtavaid rüüsteretki. Peale selle, pidid eestlased tihti oma sõjaplaane muutma, kuna venelased ei pidanud paljudest kokkuleppedest kinni. Kõik see kokku on väga suur miinus eestlastele. Selle vältimiseks oleks eestlased pidanud kõige pealt ennast ühtse riigi ja rahvana tundma ning alles siis otsima väljaspoolt liitlasi. Olles ise võimsamad ja tugevamad, siis on ka teised riigid palju meelsamini valmis abi osutama, kui vaja. Sellest tulenebki see, et eestlased oleks suutnud oma maad hoida, kui neil oleks abiks olnud arvestatavad liitlased.
Lisaks ei olnud ka kõikide eestlaste südametunnistus puhas. Palju oli reetureid, kes olid nõrga iseloomuga ning lasid ennast sakslastel ristiusutada. Olles ristiusustatud, siis läksid need eestlased ka vastaste poole peale ning sõdisid omade paganate vastu. Sõdimise käigus kutsusid nad ka miteid teisi eestlasi ristiusku ning see vähendas tohutult eestlasete kokkukuuluvust ning võimalust vabadus koju jätta. Ka siin oleks suutnud eestlased suurendada oma soovi vabadust säilitada. Selle jaoks aga oleks pidanud rahvas üksteist tundma ja teineteise uskuma, et ühes koos me suudame seda. Inimesed oleksid pidanud mõtlema vabadusel ning mitte kaasa minema vastaste meelitustega. Seega järeldub sellest tõsiasi, et ühtne rahvas oleks olnud positiivne tegur vabaduse eest võitlemisel.
Viimaseks põhjuseks, miks eestlased siiski lüüa said, oli võitluse väga pikk kestvus aeg. Vabaduse nimel võitlemine oli kestnud juba pea 20 aastat. Kõikide nende aastate jooksul olid eestlased võidelnud ja kaitsnud omad maad täie hingega. Nad pidid võitlema taanlaste, rootsaste ja sakslaste vastu. Eestlased olid üksi, kuid vastaseid oli palju. Sellest hoolimata suutsid eestlased võita mitmeid lahinguid, kuid olles möödunud lahingust veel väsinud ja räsitud, tulid kohe uued vastased peale ning oli aeg uuesti mõõgad kätte haarata. Kõik see kurnas rahvast tohutult ja nad teasid, et nii ei suudeta vabadust lõpuni välja kaitsta. Selle vältmiseks oleks aidanud kõik see, mis on kirjas eelnevates lõikudes.
Seega kokkuvõtteks võib öelda, et eestlased oleks suutnud kaitsta oma vabadust. Vabaduse hoidmiseks aga oleks pidanud palju asjad olema väga teist moodi korraldatud ning mis kõige tähtsam, eestlased oleksid pidanud tundma ennast ühtse rahavana.
Are Tallmeister
11R