Eestimaa (0)

Teatavasti on meie Maarjamaad nimetatud üheks puhtamaks, armsamaks ja ilusamaks maaks - tõsi, siin on kaunis loodus, ilusad ja armsad inimesed, kiiduväärt haridus , neli vahelduvat aastaaega, meie keel on valitud rahvusvaheliselt ilusamate keelte hulka, võim on meil Presidendil ja valitseb demokraatia. Eestis on 15 maakonda - kõik on käe ja jala kaugusel, kaubad on meil kättesaadavad, import - eksport toimib. Mis viga elada Eestimaal, kus kõik on nii positiivne?
Puhtus- see tähendab, et inimesed hoolitsevad enda eest, oma kodu eest, aia eest ja oma maa eest. Kas viimane on see, millele riigikodanik tähelepanu pöörab? Sõites mööda teed, pole kohta, kus poleks midagi ilusate roheliste puude alla visatud- ehtne näide Statoili kohvitopsidest, kilekottidest, mis autoklaasi lendavad ja nägemist takistavad ja see meeletu sodi, mis autodest ja kodust välja tuuakse ja metsaalla visatakse . „Küll see ära koristatakse“ mõtleb tavaline eestlane. Ja tavalisi eestlasi on meie maal väga palju, kahju, et inimesed ei mõtle iga päev nagu talguliste meeskonnaliikmed, kes märkasid seda saastatud loodust ja võtsid midagi ette. Juba kolm aastat on inimesed ühel heal päeval koristanud metsaalguseid ja jõeääri, puhastades väga väikse osa meie Maarjamaast. „Teeme ära“ projekt on küll tõhus, kuid miks eestlased ei võiks iga päev mõelda, et parem visata see kommipaber , suitsukoni või närimiskumm prügikasti, kus on selle koht, mitte maha, kus ka teised inimesed suvel paljajalu kõnnivad. See on puhta preztiisi küsimus, kas ollakse mats ja visatakse prügi maha, või olla haritud ja panna see prügikonteinerisse.
Just, haridus on see, mis meid elus edasi viib, tavalised kombed nagu prügi sorteerimine, vanainimesele ühistranspordis istumiskoha pakkumine, viisakusreeglitele allumine ja muud pisiasjad näitavad inimese loomust, kes ta on ja kus ta on kasvanud. Ma ei taha öelda, et kõik trammis, bussis või rongis olevad reisijad ei paku vanematele istet, kuid siin on kurb tõsiasi- kui bussis on reisijaid 30, siis vanainimesele pakub istet neist vaid kolm, neli. Ja siis on eestlased viisakad ja abivalmis? Siis on peas mõtted „Pensionär saab niikui nii tasuta sõida, las seisab, mina ostsin kuupileti ja pean terve päev koolis olema, ma olen väsinud,“ aga vanainimese probleemidest saab noor alles siis teada, kui elab sama vanaks . Hariduse juurde tagasi tulles on hea, et gümnaasiumiharidus on kõigile kättesaadav aga, mis saab peale seda? Kõik ei ole geeniused- tarkurid, kes võiksid tasuta kohtadele saada. Kõik ei taha arstiks õppida vaid valivad mõne muu suuna, kuid kas see on võimalik, kui pool aastat ülikoolis õppimist maksab keskmisel 14.000 krooni, sinna juurde muud kulutused.
Rikkad inimesed muidugi suudavad oma lastele kõike lubada, riigikogulased ei kärbi oma palku, vaid vaatavad kust mujal seda kokku hoida- pension , õppetoetused jms. Demokraatia- kes meid kuulab? President kuulab rahvast? Valimistel võidavad ju need, kes kõige rohkem maksumaksja raha kampaaniate peale taob. Iga kümne meetri tagant naeratab vastu Savisaare nägu, teisele poole vaadates on samas positsioonis aga teiste erakonnavärvidega Ansip, natuke maad edasi jalutades on veidi silmailu- Katrin Siska ja Evelin Sepp- kes mulle siis kõige rohkem silma jäi? Siska, kuna tal oli tõesti kena naeratus, pealegi lubas Keskerakond tööpuudust vähendada- minnaksegi valima. Ja nii mõtlevad väga paljud kodanikud. Peale valimisi et mõtle enam keegi, mis erakond suutis aastate jooksul ära teha ja nii see ring otsast algab, uued kampaaniad , samad näod, uued pildid- kas Eestis kunagi muutusi ka tuleb?
Muutusi on tegelikult üsna palju, valimiskampaaniate kõrval on uued sildid ka poe ustel „Meie ei tõsta hinda.“ Rahvas valis Euro- meie ühtne rahamärk, mis ühendab meid teiste Euroopaliidu maadega, positiivne, et naabermaades saab osta sama raha eest, veel positiivsem on see, et sealt saab odavamalt- igalt poolt saab odavamalt kaupa, ainult eestis on kallis! Toit, riided, esmaabivahendid ja palju muud, mida iga päev läheb vaja on nii kallid, et varsti käivad eestlased kulunud pükstega ja kõik on kenalt kõhnad, kuna toiduraha ei jätku enam kuu lõpuni. Aga poeketi juhatajad muidkui tõstavad hindu. Vorst, leivapäts ja muu igapäeva kaup on pea poole kallim meie armsal ja sõbralikul Maarjamaal. Suur ülemaailme kett MacDonaldsi uksel oli seesama silt „Meie ei tõsta hinda“ kuid minnes sinna jäätist ostma, oli jäätis kuu ajaga käinud kallimaks peaaegu pool Eurot. See hinnatõus niiväga ei häirigi, kuid just see paneb mõtlema, kas eestlased on ikka nii ausad? Milleks end ehtida sildiga, mis tegelikult korda ei lähe kellelegi? Kui nõutakse rohkem raha, tuleks ka seda tunnistada. Mis kasu on impordist, kui see kaup, mis sissetuuakse on nii kallis, et tavaline keskmise palgaga eestlane peab mõtlema, kas ta saab seda endale lubada. Rääkimata meie oma maa toodetest, mis on viimaste aastatega kasvanud nii, et varsti maitseb Poola kartul rohkem kui meie kohalik.