Eesti Vene tsaaririigi koosseisus 18.sajandil (0)

Eesti Vene tsaaririigi koosseisus 18.sajandil

• Eestlased Põhjasõjas
  
• Asustus 18. sajandil
  
• Talurahva olukord peale Põhjasõda
  
• Usuelu
  
• Rahvaharidus
  

Eestlased Põhjasõjas
Põhjasõja-aegsetes rahvapärimustes kajastuv selge rootsimeelsus ei jäta kahtlustki, kummale poole siinsed elanikud hoidsid. 15 000 eesti meest, kes maamiilitsas Rootsi poolel sõdisid, polnud aga eriliti vastupanuvõimelised, kuna neil puudus vajalik väljaõpe ning nende kasutada olid vaid venelastelt sõjasaagina saadud mõõgad ning vanad püssiloksud. Olles viimane suurem sõda Eesti territooriumil, jättis Põhjasõda rahva mällu väga sügava jälje. Vene võimu alla sattumine oli eestlaste jaoks suur kaotus, veel pikka aega oodati lootusrikkalt Rootsi võimu taastumist.
Asustus 18. sajandil
Rootsi valitsusaja lõpul, aastatel 1696-1697 tabas Eestit senini suurim näljahäda, millele lisandusid tüüfus ning düsenteeria. Kõik see kahandas elanike arvu ligi viiendiku võrra. Olukord halvenes veelgi, kui kümnekonna aasta pärast hakkas levima katk. Erinevalt näljahädast tabas katk ka linnade elanikke.Näiteks Tallinnas surid kõik arstid ning ka enamik kirikuõpetajaid. Lisaks sellele rüüstas Eesti alasid ka Põhjasõda, mistõttu kahanes kogu elanike arv pea poole võrra.
Talurahva olukord peale Põhjasõda
Suurem osa seniseid kroonutalupoegi sattusid taas eramõisnike valdusse ning nende suhtes Rootsi-aegne talurahvakaitse enam ei kehtinud . Balti erikord vältis siiski siinsete talupoegade langemist täieliku pärisorja tasemele , nagu seda oli vene talupoeg. Kuigi rüütelkonnad väitsid, et mõisikud võivad talupoegadega talitada oma äranägemise järgi, polnud viimased siiski päris õigustetus olukorras- talupoegade kaebeõigus säilis ning nende aktiivne osalemine maakaubanduses tõendab reaalset omandiõigust vallasvarale. Koormiste ülemäärast tõstmist takistas feodaalne traditsioon ning talupoegade võimalik pagemine , mis saigi peamiseks vastupanuvormiks.
Usuelu Vene aja alguses
Vahetult peale Põhjasõda hakkas kirikuõpetajate hulgas levima pietism. Selle usuvoolu esindajad olid vastu luteri usu süvenevale konservatismile ning püüdsid usuelu elavdada religiooni senisest sügavama sisemise tunnetamise teel. Nad suutsid edukalt lähendada luteri usku rahvale ning kirikul üle saada Põhjasõja-järgsest madalseisust. Rahva sekka jõudis pietistlik ideoloogia hernhuutlaste liikumise kaudu. Luteri kirikut tunnustades moodustasid nad omaette kogudusi, pidades tähtsaks usuvagadust, alandlikkust, kõlblust, võrdsust ning vendlust. Vennasteliikumine oli ülimalt tähtis talurahva eneseteadvuse kasvamisel, pakkudes kaasarääkimise teel neile eneseteostusvõimalusi. 18. sajandi keskpaigas hakkas Baltikumis levima Saksamaalt pärit teoloogiline ratsionalism, mis muutis jutlused õpetlikuks, andes kuulajale mõne praktilise elutarkuse või kasuliku näpunäite. Ratsionalistid kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones Baltikumis valitsevat pärisorjust.
Rahvaharidus
Peale Põhjasõja antud tagasilööki jäi rahvahariduse edendamine esialgu üksikute pastorite teeneks. 1739. aastal kehtestatud koolikorralduskava alusel kehtis koolikohustus vaid neile 7-12-aastastele lastele, kellel pastori arvates polnud kodus võimalik lugemist selgeks saada. Kuna oli raskusi laste kooli saatmisega ning õppetingimused rehetubades olid kehvad, nähti koolikohustust kui raskendavat koormat. 1765 . aastast hakati rajama rahvakoole kõikidesse suurematesse mõisatesse, kuid kui lapsel oli võimalik kodus lugemine selgeks saada, oli võimalik koolikohustusest vabaneda , mistõttu jäi koduõpe mõneks ajaks märkimisväärselt tähtsale kohale. 18. lõpul oskas enam kui pool talurahvastikust lugeda, kuid kirjutamisoskus jäi siiski võrdlemisi haruldaseks.