Eesti Vabariik aastatel 1991-2001 (0)

 
 
 
Eesti Vabariik aastatel 1991 – 2001 
 
 
 
20. augustil 1991. aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest“. 
Peale selle otsuse vastu võtmist hakkasid ka teised riigid Eesti iseseisvust tunnistama. 
Peale omariikluse taastamist hakkas Eestis põhiseadusliku riigikorra 
ülesehitamine ja koostamine. Uue põhiseaduse eelnõu valmis Põhiseaduslikus 
Assamblees 1991. aasta lõpul. Sellele assambleele järgnes kohe üldrahvalik arutelu. 
1992. aasta 28. juunil toimunud rahvahääletusel kiideti heaks uus põhiseadus . Põhiseadus 
sätestab, et riik peab tagama eesti rahvuse ning kultuuri säilimise läbi aegade.  
Parlamendi- ning presidendivalimised võtsid aset 1992. aasta septembris. Kuna 
presidendivalimiste esimeses vooruse ehk siis üldvalimistel ei saavutanud mitte üksgi 
kandidaat üle poole valijate häältest, tuli riigipea valida riigikogul. President tuli valida 
kahe kõige enam hääli saanud kandidaadi seast ja nendeks olid Arnold Rüütel ja  Lennart  
Meri. Riigikogu valis esimeseks taasiseseisvunud Vabariigi presidendiks Lennart Meri. 
Peale riigikogu valimisi lõpetas oma töö ka Eesti  Kongress ning pagulasvalitsus. 1993. 
aasta kevadel alustas tööd Eesti esimene  Riigikohus . Suurt tähelepanu hakati  pöörama  
kaitsejõudude, piirikaitse ja politsei loomisele. 
Iseseisvusele üleminek tõi kaasa kõik vajalikud eeldused üleminekuks turumajandusele. 
Majandus reformi üheks põhjuseks oli 1992. aasta juunis toimunud rahareform , millega 
võeti kasutusele Eesti kroon. Rahareformi tulemusena eraldutu rublatsoonist, see 
võimaldas muutuda Eesti keskseks majandus poliitikal. Eesti majandus hakkas avanema 
läände ning majanduslik ühinemine Euroopaga muutus pöördumatuks.  
Turumajandusele üleminekul oli suur roll erastamisel ja panganduse arengul. Erastamine  
kulges üldjoontes päris edukalt ning 1999. aastaks oli enamik suurettevõtteid erakätesse 
läinud. Aeglasemalt ja vaevalisemalt kulges maa erastamine. Aeglasemalt ja 
vaevalisemalt kulges aga maa erastamine. Kõige rohkem muutis Eesti 
majanduskeskkonda  omandireform ning endise nõukoguliku suurpõllumajanduse 
ümberkujundamine talumajapidamisele toetuvaks süsteemiks. Majanduselus suurenes 
väikeettevõtluse ja erasektori tähtsus ning sellele oli iseloomulik ka välisinvesteeringute 
kasv. 
Enamus neist protsessidest, eriti põllumajanduse ümberkorraldamine, on arenenud 
valuliselt ning kohati suurte tagasilöökidega. Majandusliku edu kõrval on ühiskonnas 
suurenenud varanduslik ebavõrdsus ning ka  tööpuudus . 
Iseseisvuse täielikul kinnitamisel oli äärmiselt oluline okupatsiooniarmee lahkumine ja 
Eestis  asetsevate sõjaväebaaside, sealhulgas Paldiski ja Tallinna mereväebaaside 
likvideerimine. 1992. aasta septembris oli Eesti territooriumil umbes 40 000 Vene armee 
võitlejat, kelle valduses oli ainult umbes kaks protsenti Eesti riigi territooriumist.  
Välisvägede väljaviimist toetasid rahvusvahelised organisatsioonid ning ka avalikkus. 
Sõjaväe väljasaatmine oli põhiküsimuseks Eesti – Vene läbirääkimistel, mis esialgu ei 
andnud mingeid tulemusi. Võit saavutati alles 1994. aastal lääneriikide toel korraldatud 
presidentide Jeltsini ja Meri tippkohtumisel Moskvas. Presidentide  kohtumisel kirjutati 
alla lepingule, mille alusel võõrväed pidid lahkuma Eestist 31. augustiks 1994. aastal. 
Paigale jäänud sõjaväepensionäridele andis Eesti Vabariik võimaluse taotleda elamisluba. 
Eesti riikluse arengu seisukohalt oli võõrvägede lahkumine nagu punktiks eesti 
taasiseseisvumise teekonnale.