Eesti Vabariik aastail 1920-1930 (2)

Eesti Vabariik aastail 1920-1930
1. Eesti poliitikas oli palju erakondi, erakondade paljususe tõttu ei suudetud moodustada üheparteilist valitsust ning sellepärast juhtisid Eestit koalitsioonivalitsused. Kuid mida rohkem parteisid valitsuses oli seda suuremad olid ka vastuolud. Vastuolude tõttu olid valitsused ebapüsivad ja lagunesid kiiresti. Valitsuste pidev vahetumine ei olnud positiivne, sest nii lühikese ajaga ei jõudnud valitsused oma eesmärke ellu viia ja rahval ei olnud kellele loota, sest riigil polnud püsivat juhti, sellepärast majanduskriisi tekkimisel süüditaski rahvas valitsust, parteisid ja parlamenti ja arvati, et riigipea ametikoha loomine päästab olukorra.
2. 1920-1934.a. iseloomustatakse Eesti sisepoliitikat mitmeparteilise demokraatiana, sest kuna oli lubatud mitmeparteisüsteem, siis tähendab, et Eestis valitses demokraatia, mitmeparteiline sest Riigkogus oli esindatud palju erakondi (6 suurt ja mõned väiksemad) ning sest koalitsioonivalitsus koosnes mitmest parteist.
3. Vaikiva ajastuse iseloomulikumad jooned on: riigikogu saadeti laiali ja enam kokku tulla ei lubatud, valimised lükati edasi, keelati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused, piirati kodanikuõigusi, erakondade tegevus lõpetati ja loodi ainupartei – Isamaaliit, riik hakkas kontrollima ajakirjandust ja elualasid, olulisi seadusi anti välja presidendi dekreedina, 1937.a. põhiseadusega loodi riigipea ametikoht , presidendiks sai K. Päts ja peaministriks K. Eenpalu , loodi kahekojaline riigikogu, mis allus presidendile.
4. Eesti välispoliitika enne vaikivat ajastut : peamine eesmärk oli tagada julgeolek ja omariiklus . Suurimat ohtu kujutas Nõukogude Venemaa, kuid abi loodeti Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. 1923. aastal loodi Eesti-Läti liidu leping, kuid Balti liiduni ei jõutudki, sest riikide vahel oli liiga palju lahkhelisid. Välisriikidest oli Eestil tihedamad suhted Rootsiga .
5. Välisriikide suhtumine Eestisse pärast riigipööret: Eestis kehtestatud autoritaarne riigikord, demokraatiapiirangud, tekitasid paratamatult lääneriikides tõrjuvaid hoiakuid. Suhted Venemaaga olid näiliselt sõbralikud, tegelikult tahtis Venemaa kaasata Balti riike Saksamaa-vastasesse ühisrindesse, kuid see oleks halvendanud Eesti suhteid Saksamaaga, sellepärast Eesti keeldus. Lisaks kardeti, et Punaarmee ei lahku siit enam vabatahtlikult ja vastastikune abi muutub okupatsiooniks. Suhted Saksamaaga tihenesid sõjaväelise poole pealt, sest Saksamaad peeti ainukeseks riigiks, kes suudaks vastu panna Punaarmeele. Kuid lähenemine Saksamaaga ei suurendanud Eesti julgeolekut, sest mujal maailmas arvati, et Eesti läks Eesti-Saksa mittekallaletungilepinguga Saksamaa poolele üle. Lõpuks otsustas Eesti säilitada neutraliteeti, mängida kahe suurriigi vahel ja mitte eelistada kumbagi.