Eesti tee iseseisvumisele oli konarlik (0)

Eesti tee iseseisvumisel oli konarlik
Eesti tee iseseisvumisele oli konarlik, sest eestlastel tuli seista silmitsi mitmete takistustega. Suures osas segasid iseseisvumist enamlased , kes ei soovinud, et Eesti iseseisvuks.
Tsaarivõimu kukutamine 1917. aastal revolutsiooniga andis eestlastele soodsa võimaluse. Kuna endine valitsemiskord kukutati, sai Ajutise Valitsuse esindajaks Eestimaal linnapea Jaan Poska . Eestlased kasutasid seda võimalust ära ning organiseerisid oma poliitilised parteid ja ühtlustasid nõudmised. Eestile autonoomia andmist taotleti Ajutiselt Valitsuselt. Ajutine Valitsus aga tõrkus seda andmast ning eestlased korraldasid 26. märtsil 1917 Peterburis võimsa meeleavalduse , mille tagajärjel oli Ajutine Valitsus sunnitud andma Eestile autonoomia, mis väljendus rahva poolt valitud Maapäevas.
Eestis kujunes aga välja kaksikvõim nagu ka Venemaal. Tegelik võim hakkas üha rohkem minema Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogule, kus pääsesid võimule enamlased, kes ei tahtnud Eesti iseseisvumist ega autonoomiast midagi teada.
25. augustil tegi Jaan Tõnisson Maapäeva istungil ettepaneku võtta kurss täielikule iseseisvumisele. Enne kui jõuti selleks midagi teha toimus 1917. aasta oktoobris enamlaste võimupööre. Nende mõju kasvas kiiresti vene sõdurite ja rahvamasside hulgas. 1917. aasta 24. oktoobril haarsid nad võimu oma juhtide Ivan Rabtšinski ja Viktor Kingissepa juhtimisel enda kätte. Võim võeti üle ka Petrogradis ning enamlased alustasid kogu Eestis võimu tegelikku ülevõtmist. 15. novembril 1917 tuli erakorraliselt kokku Eesti maapäev ning kuulutas end kõrgemaks võimuks. Enamlased saatsid aga Jaan Tõnissoni välismaale pagendusse. Eesti iseseisvuse mõte hakkas aga üha suuremat toetust leidma, liitusid isegi mõned vasakpoolsed erakonnad .
1918. aasta alguseks oli Eesti suutnud täita iseseisvumiseks kõik tingimused. Vene impeerium oli kokku kukkunud ja selle sidemed Eestiga järsult nõrgenenud. Keiserliku Saksamaa jõud olid Eesti pärast võitlusse asunud , mis tekitas võimuvaakumi ning eestlased said oma taotlusi minna realiseerima. Läänes tunti olukorra pärast Läänemere pregioonis muret ning oldi valmis siinseid rahvaidid aitama .
Juhtivate Eesti poliitikute salanõupidamisel võeti vastu otsus Eesti iseseisvus esimesel võimalusel välja kuulutada. Koostati isesisvusmanifest, mis jaanuari lõpul kiideti heaks Maapäeva vanemate nõukogu poolt. Otsuse elluviimiseks moodustati Eestimaa Päästmise komitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Algselt taheti iseseisvus välja kuulutada Haapsalus, kuid sinna ei jõutud. Eesti kuulutati isesisvaks 23. veebruaril Pärnus, Ülejäänud Eesti linnades 24. veebruaril, mida loetakse ka Eesti Vabariigi iseseisvumiseks. Järgmisel päeval Tallinnasse Saksa väed ja algas Saksa okupatsioon . Saksalased ei tunnistanud aga Ajutist Valitsust. 11. novembril anti Tallinnas võim Ajutise Valitsuse kätte ning 19. novembril tehti seda kogu maal.
Seega võib öelda, et Eesti tee iseseisvusele oli konarlik, sest enamlased ei tahtnud Eesti iseseisvumist ega anda Eestile autonoomiat. Lisaks takistas Eesti iseseisvust 1917. aastal toimunud võimupööre, mille tõttu enamlased alustasid kogu Eesti võimu tegelikku ülevõtmist.