Eesti teatri-ja muusikamuuseum (1)

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum sai alguse eesti helilooja ja organisti Peeter Süda pärandi kogumisega seotud liikumisest , mis registreeriti ametlikult 22. märtsil 1924.a. Teatrikogude aluseks on näitleja Heino Vaksi pärand. 1937.a. loodud Teatrimuuseumi Ühing liitus Muusikamuuseumiga 1941.a. Muuseum on ehitatud koos Otsa koolida, kus õpetati kõrgelt haritud muusikat.
Muuseumil on muusika - ja teatriosakond, muusika- ja teatrialane raamatukogu, noodikogu, kunstikogu ja fototeek ning filiaal - eesti lavastaja ja näitleja Andres Särevi ( 1902 -1970) kortermuuseum. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi visiitkaardiks on ajalooliste muusikainstrumentide püsiekspositsioon. Muuseum korraldab näitusi, loenguid, konverentse, kontserte, temaatilisi õhtuid jms. Meie külastasime klassiga ainult muusikaosakonda.
Muusikaosakonnas on arvel ligi 500 isikufondi väljapaistvate eesti interpreetide, dirigentide, koorijuhtide, muusikateadlaste, muusikaõpetajate jt. muusikaga tegelnud ja tegelevate isikute kohta. Siin on enam kui 300 fondi eesti laulukooride, orkestrite, ühingute ja seltside tegevusest, üld- ja piirkondlikest laulupidudest ning festivalidest. Eesti muusikaelu tutvustavad fotod, ajaleheartiklid, dokumendid , seltside, laulu- ning pillikooride, Lauljate ja Heliloojate Liidu protokolliraamatud.
Heino Heller on lähedalt seotud muuseumiga. Ta on on üks Eesti sümfoonilise ja kammermuusika rajajaid ja silmapaistvamaid esindajaid. Tema valdavalt instrumentaalne muusika on stiilipuhas, helikeelelt rahvuslik ja kargelt põhjamaine, olles samas avatud 20. sajandi uutele vooludele. 1998. aastast annab Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum välja Heino Elleri nimelist muusikapreemiat. Statuudi kohaselt antakse preemia noorele eesti heliloojale tema heliloomingu eest või interpreedile, kes on oluliselt kaasa aidanud H.Elleri helitööde propageerimisele. Heino Elleri nime kannab Tartu Muusikakool.
Näitusel on eesti rahvapille ning kohalike pillimeistrite töid ja muusikariistu, mis valmistatud väljaspool Eestimaad , kuid on huvitavad pillitüüpidena või omavad memoriaalset väärtust. Rahvapillide kollektsioonis on instrumente möödunud ja ka käesolevast sajandist. Välja on pandud mitmesuguses kujus kandled, karjapasunad, sikusarved, vile - ja roopillid, parmupillid, hiiukandled, viiulid, lootspillid ning mitmed teised Eestimaal kasutusel olnud ja olevad pillid . Eelmine sajand armastati teha hästi kaunistatud pille.
Muuseumi pillikollektsioonis on eesti meistrite valmistatud pille, eesti muusikutele- näitlejatele kuulunud kaugemate maade meistrite instrumente ja ka mitmeid huvitavate legendidega klavereid. Estonia klavereid valmistatakse välismaale päris palju. Säilinud on ka tahvelklavereid, mis suletuna näevad laua moodi välja. Meistri nimi on Falck.
Klavesiin on klaverieelne pill, mille tõmmitsad asendavad justkui inimese sõrmi. Saksamaa pilli järgi on see näituse klavesiin valmistatud. See on kammerliku kõlaga kontsertpill. Antsla pillimeistri Johann Karl Thali valmistatud instrument on vanim ja mõõtudelt väikseim koduorel muuseumis . Eesti rahvusliku pillimuusika arengus on olnud orelil oluline tähtsus, 19.sajandi lõpuaastail koduorel pea igas edasipüüdlikumas peres. Koduorelite ja suurte kirikuorelite toel kasvasid üles Eesti esimese põlvkonna heliloojad. Vennad Kriisad tegid manuaali, mis näeb välja nagu tavaline kapp, nelja registriga. Saaremaal valmistatud Peeter Südame poolt koduorel oli muuseumi esimene pill. Lahtivõetud koduorel on muuseumist, sellel on puust viled ja punnike vile sees.
Mängutoosid ja –kapid on muuseumikülastajate hulgas väga populaarsed . Eriti huvitavad on 19.sajandist pärinevad kellamehhanismi abil töötav „Poiss põrsaga“, vahetatavate metallist plaatidega mänguautomaadid „Symphonium“ ja „Fortuna“, Ungarist pärit mängutoos-ehtekarp ning väike mänguteater „Illusions Automat “ kahe tantsiva nukuga. Muuseumi ekspositsioonisaalis on aukohal suuremõõtmelised mängukapid. Nende mehhanism paneb tööle klaveri koos trummide, triangli ja paljude teiste löökpillidega. Huvipakkuv on 19. sajandil Šveitsis valmistatud mänguautomaat „Guitare“. Pill oli kasutusel Vene keisrikojas ja kingiti 1861.aastal Pihkva kuberneri tütrele.
Puhkpillide kollektsioon muuseumis on mitmekesine . Pillikollektsioonis on instrumente, millel mängisid Eesti esimestel laulupidudel Väägvere, Torma ja Kursi pasunamehed. Seal on jahi- ja postisarvi ning muid signaalinstrumente ja mänguriistu möödunud aegadest .
Muuseumis on ka mitmeid keelpille , millel on mänginud väljapaistavad eesti muusikud , kultuuritegelased ja kooliõpetajad. Keelpille on muuseumis palju, kuid enamik neist pole väljas. Väljas on hiiukannel, mis on kandiline ja väheste keeltega. Tehtud hobusejõhvidest kokku keerates, pärit vormsi saarelt.
Lisaks sellele leiab seinadelt infot Gustav Ernesaksa ooeri kohta, nagu näiteks: „Tormide rand " ja "Tuled kodusadamas". G. Ernesaks tegi amatöörifilme ja oli ka mitmeid huvitavaid hobisid, millest paljud ei teadnud .
Muuseum oli väga huvitav, kuid oleksin rohkem tahtnud ise ringi vaadata, kui et käia giidi järgi ja märkmeid teha. Me külastasime vaid väikestest osa muuseumist ja sellest on väga kahju, sest mind ennast oleks rohkem huvitanud teatriosakond kui et pillid. Siiski oli huvitav näha ka natuke eriskummalisemaid pille, kui koolis õpitakse.