Eesti Teatri ja Muusika muuseum (0)

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum sai alguse eesti helilooja ja organisti Peeter Süda pärandi säilitamisest. P. Süda kogutud eesti rahvaviisid ja väärtuslik muusikaalne raamatu- ja noodikogu on aluseks 22. märtsil 1924. a tänase Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi loomisele. 22. märtsil 1924.a. reegistreeriti ametlikult Peeter Süda mälestuste jäädvustamise toimkond.
Esimeseks muuseumi asukohaks P.Süda koguga oli Kadrioru loss, tolleaegse Tallinna Eesti Muuseumi (tänase Eesti Kunstimuuseumi) ruumid. 1. märtsil 1934 avati muuseum praeguses Müürivahe 12 hoones (ehk algselt Tallinna Konservatooriumi ruumides, Assauwe tornis). Muuseum asub Tallinna vanalinnas ja paikneb ajaloolise linnamüüri ja Assauwe kaitsetorniga seotud hoones. Assauwe torn rajati aastail 1370-80. Lisaks on muuseumil sisehoov- Karjase hoov .
Astudes muuseumi uksest sisse jäi mulle esimesena silma klaasi taga olev „Väike muuseumirott 2007“. See on iga-aastane tunnustusauhind, mis antakse parimale väljapanekule Eesti museumis. Mitterahalise auhinna eesmärgiks on muuseumide igapäevatöö ühe osa näitustegevuse tunnustamine, väärtustamine ja seeläbi ka muuseumide laiem tunnustamine.
Meie ekskursiooni viis läbi muusikaosakonna teadur Ene Kuljus . Ekskursioon algas juba treppidelt, kus meile tutvustati klassikuid: Eino Tamberg (80 a.),Veljo Tormis (80 a.) ja Arvo Pärt(75 a.). Teisel korrusele jõudes, asus vasakul pool klaasi taga Viiulimeistri Felix Villaku töölaud mille mehe abikaas pärast mehe surma muuseumile kinkis.Töölaua kohal rippus Stradivariuse pilt, mille poole meister enne töötama hakkamist palvetas.
Edasi juhatati meid konverentsi saali, kus jutustati meile lähemalt Peeter Südast ja tema kaasõppijatest Peterburis. Kui suur pidi olema tegeikult alamklassi talupoja tahe et minna Peterburgi õppima – ainukesse kooli mille eest talupoeg maksta jaksas.
Saali ühes nurgas oli Heino Elleri kirjutaslaud mille ta oli andnud testamendiga muuseumile.Tema kirjutatd on „Kodumaine viis“, sellest laulust on praeguseks tehtud ka instrumentaal teos.
Selles saalis oli veel Pianino, millel on väga pikk ajalugu, tzumpe klaver ehk tahvelklaver aastast 1771 , kaelkirjak klaver (Viinist aastast 1810) millel on kuus pedaali, kapp klaver, ka kuue pedaaliga , Estonia kontserdisaali klaver, mis on valmistatud kõrgtehnoloogiaga ja klavesiin tõmmitsatega millel olid põhiklahvid mustad, et mängides tuleksid rohkem esile mängija käed.
Selles saalis asus ka pillide kuningas orel , mille viledesse puhutakse õhk sisse pedaalidega. Orel maksis vanasti palju vähem kui klaver, orelit sai talupoeg ka kodus ise teha. Mida paksem vile seda madalam heli ja mida peenikesem vile seda kõrgem heli. Saalis oli nt Kriisa orel aastast 1910 .
Muuseumi kogus on kokku 150 viiulit . Viiul on mänginud tähtsat osa Eesti ajaloos ja kultuuris.
Järgmisesse saali sisse astudes jääb kohe paremat kätt Harmoonium, millel on registrid ja nendega saab heli reguleerida vaiksemaks või valjemaks. Selles saalis oli ka palju erinevaid mänguautomaate, kõige algeliseim neist oli Pianoola ehk mehaaniline klaver. Veel olid lõõtspillisüsteemiga üles keeratavaid muusikaautomaate ja näiteks ka leierkast-mänguautomaat „Poiss põrsaga“.
Viimaks läksime Assauwe torni kus oli üleval näitus: „Ma tahan teist portree teha“. Tornis oli palju erinevaid skulptuure kuulsatest inimestest nt. Kaie Kõrb, Ita Ever, Elle Kull , Aarne Üksküla, Jaanus Orgulast (Tootsina) jne.
Minu arvates oli see väga tore kogemus, alguses olin ma väga skeptiline muuseumi suhtes, kuid uksest sisse astudes muutus mu arvamus peatselt. Mulle väga meeldis kuidas Ene Kuljus jutustas, ta jättis välja üleliigse ja ebavajalikku teksti, kuid siiski oli ta jutul mõtte. Mul on kahju, et neil on seal nii vähe ruumi ja nad ei saa eksponeerida oma täit kogu. Igatahes sain ma jälle ühe olulise kultuuri elamuse võrra rikkamaks ja olen väga tänulik meie muusikaõpetajale kes meid muuseumisse viis.
Tallinna Mustamäe Gümnaasium
Eesti Teatri ja Muusika muuseum
Ettekanne
Õpilane:Sandra Sommer
Tallinn 2010-10-10