Eesti muusika 20. saj. esimesel poolel (0)

Eesti muusika 20 sajandi esimesel poolel.
20. sajand tõi kaasa suure arengu eesti kultuurielus. Ka muusika valdkond muutus järjest mitmekesisemaks ja omandas kõrgema taseme. Järjest lisandus professionaalseid eesti muusikuid ja heliloojaid, kes olid lõpetanud Peterburi Konservatooriumi. Muusikute uus põlvkonna eesmärgiks oli muusikalise tegevuse taseme tõstmine. Muusikas, mida seni võeti kui meelt lahutavat vahendit, hakati nägema kunsti. Järjest enam süvenes ka rahvuslikkus. Eriti elav kunstiline ja rahvuslik õhkkond valitses 20. sajandi alguses Tartus. Seal toimetas hilisem riigimees Jaan Tõnisson , kes andis välja ajalehte „ Postimees “. Koos Eesti Kirjanduse Seltsiga asutati Eesti Rahva Muuseum . Tartus tegutses alates 1865. aastast laulu- ja mängu-selts Vanemuine , mis koondas enda ümber peamiselt laulu- ja näitemänguhuvilisi. Seltsi eestvedamisel asutati 1906. aastal Tartus kutseline (muusika)teater Vanemuine.
Tartu muusikaelu üheks oluliseks eestvedajaks oli Aleksander Läte ( helilooja , dirigent, muusikakriitik ja organist), kelle eestvedamisel asutati 1900. aastal esimene eesti sümfoo-niaorkester. Seal mängisid peamiselt harrastus - muusikud , kuid repertuaaris olid nõudlikud klassikute, näiteks Mozarti, Beethoveni, teosed. Aastatel 1904 -1908 tegi Tartus Lätega koostööd Rudolf Tobias, kes on esimene eesti heliloomingu suurkuju.
Tallinnast oli kujunenud majanduselu keskus, kus 20. sajandi algul andsid tooni veel balti- sakslased . Eestlaste vaimuelu koondas 1965. aastal asutatud laulu- ja mänguselts Estonia. Isamaalise liikumise üheks suuremaks sündmuseks kujunes kutselise teatri „Estonia“ asutamine ja teatrimajale nurgakivi panemine 1906. aastal. 1913 toimus uue teatri- ja kontserdimaja pidulik avamine. Esialgu olid repertuaaris vaid sõnalavastused, kuid peagi etendusid ka esimesed ooperid. (Oma eesti ooperiteni läks veel paarkümmend aastat.)
Jätkus 1869. Aastal algatatud laulupidude traditsioon. Üheks kultuurielu suursündmuseks oli VII üldlaulupidu Tallinnas 1910 . aastal. Sellel peol kõlasid juba ainult eesti heliloojate laulud.
Meie esimesed heliloojad , kes alustasid 19. sajandi lõpus, piirdusid oma loomingus koorilauludega. 20. sajand tõi eesti muusikasse ka teised muusikažanrid - sümfoonilise , vokaalsümfoonilise ja instrumentaalmuusika.
Sümfoonilise ja vokaalsümfoonilise muusika teerajajateks olid heliloojad Rudolf Tobias ja Artur Kapp. Esimesed instrumentaal- ja sümfoonilise muusika loojad olid ka Aleksander Läte, Mihkel Lüdig ja Peeter Süda.
Üheks tähtsamaks muusikažanriks oli endiselt koorimuusika ja koorilaule leiab pea kõikide tollaste heliloojate lomingust. (Näiteks Mihkel Lüdigi laul „ Koit “ on saanud meie laulupidude traditsiooniliseks avalauluks.) Rahvusliku helikeele rajajad koorimuusikas olid Mart Saar ja Cyrillus Kreek .
Eesti esimese ooperi sünniaega on raske määrata, sest esimesi katsetuse selles valdkonnas tegi juba Karl August Hermann . Esimeseks rahvuslikuks ooperiks peetakse ajaloolis -romantilist ooperit „Vikerlased“, mis valmis aastal 1928, heliloojaks Evald Aav. Ooperi tegevus toimub 1178. aastal, mil saarlased ründasid rootslasi ja põletasid maha Sigtuna linnuse. Ent libreto keskmes on siiski pigem romantiline armastuskolmnurk.
Esimeseks eesti rahvuslikuks balletiks on Eduard Tubina „ Kratt “, mis tuli „Vanemuises“ lavale 1943. aastal.
Eesti Vabariigi loomine 1918. aastal andis uue tõuke eesti kultuurielu hoogustumisele. Esimest korda võis rahvuskultuur loota riiklikule toetusele. Eesti muusika arenes paarikümne aastaga väga kõrgele tasemele . Suureks abiks professionaalse muusika arengule oli esimeste muusikakõrgkoolide asutamine 1919. aastal - Tallinna Kõrgem Muusikakool (edaspidi konservatoorium ja täna Eesti Muusika ja Teatriakadeemia) ning Tartu Kõrgem Muusikakool.