Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele (0)

Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Kaisa Kamenik
Sõna „viimane" vihjab üldjuhul millelegi lõplikule. Silme ette tuleb sõdur kaevikus, kes enne eesootavat lahingut kodustega kirja teel hüvasti jätab. Kas eestlased on praegu nagu sõdurid kaevikus ning peaksid rahvusvahelist olukorda arvestades negatiivsete stsenaariumite peale mõtlema ja oma viimaseid kirju vorpima hakkama? Kindlasti mitte!
Eesti Vabariik saab varsti 97-aastaseks. Inimesed elavad harva nii kaua. Samas pole riik inimene, ta ei sünni kellestki, ei sure ega saa jääda ka pensionile, et vanaduspõlve nautida. Kokkuvõttes taandub vastutus riigi heaolu eest ikkagi kodanikele , kellele see on justkui eluaegne projekt. Paljuski võib siinkohal piisada õigest suhtumisest ja sõnadest. Sõnal ja mõttel võib olla suurem jõud kui relval. Eelkõige selles valguses, et see võib ennetada relva kasutamist.
Tänapäeval võivad kõik olla arvamusliidrid. Eks see kirjatükk ka omamoodi seda tõestab. Piisab sellest, kui teha provotseeriv tekst, postitada see kuhugi sotsiaalvõrgustikku ja juba järgmisel hommikul ärgates võid näha, kuidas see kulutulena levib. Äärmisel juhul võid niimoodi veel ministrikohast ilma jääda. Kuigi see on omamoodi positiivne, et rahvas on diskussioonis, ei pruugi enamik lugejaid eristada, mis on põhjendatud ja kvaliteetne arvamus. Seda tendentsi kasutab ka meie idanaaber hästi ära, olles loonud hirmuõhkkonna ning ajanud inimesed ärevile. Parimal juhul tekitab see kodanikes ühtsustunnet, aga võib juhtuda ka, et mingi osa võib meelevaldsete arvamuste ja käsitlustega kaasa minna. Eriti kui mängus on erinevad rahvusgrupid. Palju on inimesi, kes jälgivad ainult ühte meediakanalit, loovad oma arvamuse ühe artikli või filmi põhjal ja hiljem kuulutavad seda absoluutse tõena. Erinevalt teaduslikest artiklitest või monograafiatest ei pruugi lühikesed uudisnupud ja arvamusartiklid põhineda faktidel, vaid emotsioonidel. Elame ajal, mil infoküllus võib teha meile karuteene ja tulevikku silmas pidades on see riigi jaoks üks olulisemaid väljakutseid. Lendlehed ja raadio on asendunud televisiooni ja interneti hoomamatu mõjuvõimuga.
Ukrainas toimuvast ei saa üle ega ümber, kindlasti on rõhuasetus sellel ka presidendi aastapäevakõnes. Tuletatakse jälle meelde, kuidas Venemaa on agressor, kuidas lääneriigid peavad demokraatlike väärtuste eest seisma ja milliseid sanktsioonimeetmeid rakendama , kuigi tegelikkuses võivad need jääda pikaks ajaks lihtsalt sõnadeks paberil . Aga juba see on kõik hea ja vajalik! See võib küll lihtsalt jutt olla, aga süstib mingilgi määral enesekindlust ja näitab järjekordselt kogu maailmale millise poole me oleme valinud ja milliste väärtuste eest seisame . Kuigi need vaated võivad olla näilised, ei ole rahval mingit reaalset põhjust rahulolematu olla, kui ollakse diplomaatiliselt konkreetsed ja seistakse sõnadega oma riigi eest. Sest mida muud on meil hetkel teha? Kui olukord peakski kunagi kõige katastroofilisemad pöörded võtma, siis on suurim eeldus eduks juba see, kui me oleme kõik ühel poolel ning usume ja teame, et seisame sama eesmärgi eest.
Riigid, nagu inimesedki, võivad õppida minevikus tehtud vigadest. Paljuräägitud 1939. aasta „hääletu alistumise" kordumine on praeguses geopoliitilises olukorras suure tõenäosusega võimatu. Juba psühholoogilisest vaatepunktist. Isegi kui me oleksime sõjaliselt nõrgemad kui 1939. aastal, ei nõustuks me ühegi lepinguga, mis võiksid meie iseseisvust ohustada . Sest mälestus viimasest korrast on veel liiga värske. Teisalt võib see enesekindlus tuleneda ka faktist, et maailmas on hetkel ainult üks suur paharet, kellele lääneriikide ja meie tähelepanu keskendunud on. Sellegipoolest on Eesti kaitsepoliitilised sammud näidanud, et vähemalt selles aspektis oleme me selge positsiooni valinud. Erinevalt 1939. aastast ei ole me üksi, me ei looda neutraalsuse kaardi peale ning teame selgelt, milleks idanaaber võimeline on.
Mida Ukraina ja Venemaa konflikt meile näitab on see, kuidas sõja olemus on tublisti muutunud. Kaevikusõda on ammune minevik, praegu seisame silmitsi veniva partisanisõjaga. Samamoodi ei kuulutata enam aumehelikult üksteisele sõda nagu seda saja aasta eest diplomaatiliste esinduste kaudu tehti. Kuigi agressor ja ohver on kõigile teada, on rahvusvahelise õiguse järgi tegutsemine raskendatud. Iga väiksemgi diplomaatiline aps või jõu näitamine annab teisele poolele koheselt eelise ja võimaluse see meediakanalite kaudu enda propagandamasina jaoks tööle panna. Kui 20. sajandi esimesel poolel olid selleks piiratud vahendid, siis tänapäeval on ainuüksi internet võimalusi täis. Kõik, mis neutraalse kõrvalvaataja jaoks kokkuvõttes loeb, on info hulk, mille ta kätte saab ja mida ta sellest välja loeb. Inimesteni tuleb jõuda, neid isiklikult puudutada. Seetõttu peame jätkuvalt vaeva nägema, et meid väärtuslikena nähtaks. Keskmine ameeriklane peab meiega samastuma ja meie kaitsmist sisimas soovima . Võrrelgem kas või praeguseid uudiseid Ukraina kohta eelmise kevade omadega, vastukaja on palju väiksem, paljud on väsinud. Rutiin on tagasi tulnud, juba leitakse uued teemad, mille üle diskuteerida, mis kõik hajutab tähelepanu Ukrainast eemale.
Me oleme olnud kümme aastat NATOs, me oleme tõestanud ennast läänemaailma liitlastena. Mingi kontingent kindlasti leiab, et antud kirjatükk on loodud hetkelise patriootlikkuse tunde ajel ja roosasid prille kandes , aga isegi kui see nii oleks? Me oleme tõestanud ennast riigina, kes vääriks päästmist - mida rohkem me integreerume ning rahvusvaheliste organisatsioonidega liitume, seda seotumad me globaalses plaanis oleme. Suhtumine, et keegi ei tule meile appi, ei aita kuidagi olukorrale kaasa. Pigem mängida avatud kaartidega ning eeldada, et partnerid ei blufi. Eesti-sugustel riikidel tuleb paraku nagunii suuremate sabas sörkida ning pooli valida; poliitiline ja sõjaline jõud on argumendid, millega endale maailmas positsioon välja kaubeldakse.
Lähenedes riigi väljakuulutamise 97- ndale aastapäevale, võivad eestlased rahulikult oma kaevikus pliiatsit edasi teritada ning viimase kirja kirjutamise esialgu edasi lükata. See aga ei tähenda, et kaevikust väljaspool peaks loorberitele puhkama jääma .