nud-kähku metsa. Kätte jõudis sügis, ning pidi uuesti kooli minema. Kui klassivendade peas küpses otsus Saksa sõjaväkke minna, oli nende hulgas ka Harald. Ta asus teenima 185.Idapataljoni, mis formeeriti Tallinnas Narva maanteel majas nr.44. Harald Nugiseksist, tolleks ajaks 20.aastasest noormehest sai esimene kord sõdur. Väljaõpe toimus Tallinnas ning seal sai ta ka oma esimese sõdurimundri, mis oli miskipärast sõjaeelse Läti vorm. Enne 1941.aasta jõule viidi Idapataljon Narva, kus nende asukohaks sai Hermanni kindlus. Harald ei teadnud veel, et peab sõdima hiljem just seal. 6.jaanuaril saadeti 185. Idapataljon Naravs Jambourgi, mis sai pataljoni esimese kompanii asukohaks. Kuna sakslased nõudsid allakirjutamist paberile milles seisi, et sõdurid on saksa väes sõjalõpuni, lahkusis paljud poisid ning sealhulgas Harald omavoliliselt sõjaväest.Harald Nugiseks koos teiste meestega jõudis tagasi Eestisse 1942.aasta lõpul. 1942
mobiliseeriti Venemaa tööpataljonidesse 32 000 Eesti meest. 1941/42. aastal suri iga neljas eestlane tööpataljonis. Seega need eestlased olid õige otsuse teinud, kes mobiliseerimise eest varjusid metsadesse. 1942. Aasta sügisel moodustati uued eesti rahuväeosad, sinna said ka need, kes olid tööpataljonides. Ka Saksa väejuhatus rakendas Eestis mobilisatsioone, aga seda alles siis, kui nad mõistsid, et eestlastel pole enam usku nendega vabatahtlikult liituda. Metsavendade salgad, idapataljon ja politseipataljonid moodustati vabatahtlikest. Eesti SS-diviisi puhul kasutati osalist sundmobilisatsiooni ja 31. Jaanuaril 1944. aastal kehtestati üldmobilisatsioon. Mobilisatsiooni käigus leidsid paljud ringkonnad, et sakslaste eest sõdides on see parim võimalus kodumaa kaitseks. 1944. aasta talvel hävisid enamus Eesti väeosadest. Kolmas valik oli liituda Soome armeega. Need kes liitusid soomlastega, tegid seda iseseisva Eesti nimel
Punaarmeel. 2)meeleavaldused ja rahvakogunemised keelustati. 3)eraisikul kästi loovutada relvad. 21 juunil toimus revolutsioon Tallinnas Uus valitsuse juht Johanes Vares Eestlased võõrriikide sõjaväes NSVL Punaarmee Saksa sõjavägi Soome sõjavägi mobilisatsioon vabatahtlikud vabatahtlikud 22.territoriaalne Org. Omakaitse, 44000 JR 200 soomepoisid laskurkorpus, 7000 meest eestlast Idapataljon ja politseipataljon 10000 vabatahtlikku Eesti SS-leegion 1942.a 1944 mobilisatsioon. Kõik mehed kutsuti sõjaväkke 1944. aasta Jaanuar- Punaarmee üldpealetung põhjalõigus 30.jan- üldmobilisatsiooni välja kuulutamine Veebruar- Punaarmee pealetung Narva all 6.märts- hävis tielikult Narva linn 8
Punaväed said lüüa ja pidid taanduma. 7. juulil tungisid Saks väed Eestisse. 28. augustil sai Saksa Tallinna oma võimu alla. Eesti langes seega Saksa okupatsiooni alla. Saksa muutis kiirelt olukorra Eestis endale sobivaks. Loodi Eesti kindralkomissariaat ja Eesti Omavalitsus. Kuna käis sõda vene võimudega oli vaja sakslastel abijõudu. Loodi Omakaitse, kuhu kuulusid eestlased, kes kaitsesid Eesti maapinda ja puhastasid Eestit Punaarmee riismetest. Venemaale rindele saadeti idapataljon ja politseipataljon. 1942. aasta augustis kuulutati välja Eesti SS-leegion, mis ei osutanud eriti populaarseks, kuna eestlastele ei meeldinud sõdida ka Saksa poolel. 1943. aastal kuulutati noorte sundvärbamine. 1944. aasta alguseks saadi kokku 11 000 mehest koosnev 20. Eesti SS- diviis. Esimene pataljon, mis üldse rindele sai oli pataljon Narva. Osad mehed läksid ka Soome sõjaväkke ja neid kutsutakse soomepoisteks. Nende juhiks seal sai kapten Karl Talpak. 1941
Selles nähti allumist võõrale ideoloogiale ja arvati, et see on vaid Saksamaa Euroopa vallutamise plaanidele kaasa aitamine. Saks valitsus arvas aga samal ajal, et Wermachtis võisid teenida ainult saksa kodakonsust omavad kodanikud. Selle tõttu arvatigi eestlased ja kõik teised mittesakslased 4 Relva-SS koosseisu. Eesti Leegioni koosseisus olid Narwa pataljon, Piirikaitserügemendid, Idapataljon, Politseipataljon ja 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad. Leegioni väljaõpe ja Narwa pataljon* Esimesed vabatahtlikud mehed, kes olid astunud Leegioni rivistusse saadeti kõik väikese Poola linna Debica lähedal asuvasse Heidelaagrisse. Seal toimus meeste koolitamine mis kestis kuus kuud. Esimesena saabusid mehed Pihkvast ja grupp Baltisakslasi Kiievist. Esimesed mehed Tallinnast väljusid 6. oktoobril 1942. aastal. Peale seda hakkas iga nädal
formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse 8 taastamist. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Kuigi julgestusüksused kuulusid Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus ja täiendamine vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega. Julgestusgrupp 181 (hiljem Idapataljon 658) moodustamise ettepanek tehti Eesti Vabadussõja sangarile August Vask'ele. Esimesed vabatahtlikud registreeriti Tartu näituseaias. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid sinna soovijaid oli mitu korda rohkem ja vastuvõtupunktis registreeriti üle 2000 vabatahtliku. Eestlased tundsid seda üksust Esimese Eesti Rahvuspataljoni nime all. Pataljon koosnes neljast kompaniist, hobu- ja mootorveokite voorist ning staabist.
nõukogude sõjavangid 15 000 hukkunut. Enamik suri vangilaagris haiguste, nälja ja kahvade elutingimuste tõttu, osa hukati Eestlased sõdivate poolte relvajõududes: Saksa poolel: Saksa sõjavägi 1500 eestlastvõtlus Punaarmee vastu metsavendadest vabatahtlikest moodustunud Omakaitse 44 000 meestEesti puhastamine Punaarmee riismetest ja sõjaliselt oluliste objektide valvamine moodustati vabatahtlikest Idapataljon ja politseipataljon vahiteenistus Venemaa pinnal ja lahingud partisanidega, rindevõitlus Punaarmee vastu moodustati vabatahtlikest Eesti SSleegion rindepataljon, võitlus Punaarmee vastu värvati vabatahtlikke 20. Eesti SSdiviis võitlus Punaarmee vastu sundmobilisatsioon Soome poolel: Jalaväerügement 200 (soomepoisid) kaitsta Punaarmee uue sissetungi eest 3500 vabatahtlikku eestlast Nõukogude poolel:
nad maasiliselt kodudest lahkuma. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eestist umbes 80 000 inimest, põhiliselt suundusid nad Saksamaale ja Rootsi. Eesti mehed teise maailmasõja rinnetel Saksa armee Sõja algperioodil eelistas saksa väejuhatus kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid järk- järgult mindi üle ka sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, kes tegid kaasa lahingutel Eesti pinnal. Moodustati ka mitmeid pataljone, näiteks idapataljon (kasutati julgestusteenistusteks) ja politseipataljon ( rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel ). Alguses ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid väeosi, kuid kui rindeolukord halvenes, siis paratamatult muutus ka suhtumine. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, kuid sellega oli nautke hiljaks jäädud. Eestlased olid juba taibanud Suur- Saksamaa halba mainet. Seega võeti kasutusele
Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse formeerimise aluseks oli 25. septembril 1942 antud NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee (GKO) käskkiri Uurali Sõjaväeringkonnas Eesti Laskurkorpuse moodustamiseks. Korpus osales lahinguis 125 päeva, neist Velikije Lukis 39, Eesti vallutamisel 69 ja 17 päeva Kuramaal. IDAPATALJONID Saksa sõjaväe eriüksused Teises maailmasõjas, moodustati peamiselt okupeeritud alade elanikest. Eestis formeeriti 1943 658., 659. ja 660. idapataljon. Üksuste tegevus lõpetati 1943. aasta kevadel. POLITSEIPATALJONID elanikest lepingulisel alusel vabatahtlikest moodustatud ja 1943.–1944. aasta vahetusel politseipataljonideks ümbernimetatud väeüksused. Enamus nendest väeosadest formeeriti rindeväegruppide tagalateenistuses vahi- ning valveteenistuse teostamiseks. Kaitsepataljone ja abipolitseiformeeringuid formeeriti enamiku Saksamaa
Mere pataljon (I/46.) , kus noor Uscha Harald Nugiseks sai esimese eesti sõdurina rüütliristi .6.märtsiks oli ülesanne täidetud. Raevunud punaväe juhatus koondas Narva alla 9 korpust , millele sakslastel oli vastu panna 7 diviisi ja üks brigaad . 1.märtsil algas uus jõuline kallaletung Auvere suunas. Rünnakukiilu peatasid esimese eestlasest rüütliristi kandja major Alfons Rebase 658.ja kapten Georg Soodeni 659.idapataljon , võideldes Putki-Sirgala ruumis ka sissepiiratuna kuni Saksa vastulöögini.Lakkamatud rünnakud jätkusid . Vaheldusid vaid rõhuasetused.17.märtsil ründasid venelased pealöögi suunas 20 diviisi jõududega 3 kaitsjate diviisi , kuid kaitset ei õnnestunud ka laipade massiga üle ujutada . Märtsi lõpuks oli venelaste jõud otsas : nad olid kaotanud 70.000 meest langenutena (Saksa poolel 20.000 langenut ) . 7.aprillil andis punaväe juhatus käsu üle minna kaitsele.
annaabi.ee 
