Eesti, kui demokraatlik riik (0)

Eesti, kui demokraatlik riik
Peale Eesti iseseisvaks saamist on demokraatia areng olnud märgatavalt kiire. Põhjuseks võib lugeda seda, et 50 aastat järjest autoritaarse reziimi all vaevelnud riik, soovis täieliku rahvavabadust, nii poliitiliselt, sõnas, kui muus vormis. See on ka tinginud selle, et näiteks USA sõltumatu organisatsioon Freedom House on juba 2001. aastal uuringus märkinud Eesti poliitilisi õigusi ja kodanikuvabadusi täielikult tagatuteks edastades meie naabreid Lätit ja Leedut.
Nüüdseks võib kindlalt väita, et Eesti on läbinud siirdeperioodi, sest et demokraatia põhimõtted on juurdunud kõigis ühiskonnavaldkondades. Näiteks oleme lõpetand nii rahareformi, valitsusvahetuse, demokraatlikud valimised ning ka majanduslikult segased ajad, mis jäid 90-datesse. Just siirdeühiskonna lõpuga oleme jõudnud stabiilselt demokraatlike riikide sekka.
Samuti saab väita, et Eestis on tagatud demokraatia kolm põhinõuet, milleks on konkurents, hääleõigus ja kodanikuõigused. Nendele pöörati kohe peale iseseisvumist rõhk, et Eesti sulanduks kiiremini läänemaailmaga. See on ka õnneks toimunud ja nüüdseks on Eestit tunnustanud ja omaks võtnud nii Euroopa Liit, NATO , Schengen, kui muud liidud. Täieliku liberaalse demokraatia riigi tunnuseks on näiteks olla õigusriik ja kõigi elanike võrdsus seaduse ees. Heaks näiteks selle toimimisest on kasvõi poliitikute Edgar Savisaare hiljuti määratud trahv maksude maksmata jätmise eest, või kasvõi Villu Reiljani taandamine ja karistamine seoses altkäemaksuga aasta eest.
Eesti parlament , valitsus ja president on lahus ja hoiavad üksteist tasakaalus, seega kellelgi neist ei ole liiga palju võimu. Näiteks annab valitsus parlamendile aru oma tegemistest, samas kui parlament üldse valib valitsuse, kelle omakorda valib rahvas. Ning presidendil on seadustele võimalik näiteks peale panna veto. Seega kõik kolm sõltuvad üksteisest ja kõik nad saavad alguse demokraatlikest riigikogu (parlamendi) rahvavalimistest, mis on peamine tunnus demokraatlikule riigile.
Ka Eesti ajakirjandus on demokraatliku riigina jalad alla saanud ja suure elevusega juba ka ajakirjandusvabadusega maailma esirinda pürginud. Selle tõttu on Eesti ajakirjanduses ka üsna puuduv tsensuur ja sõnavabadus täielik. Kuid negatiivseks küljeks vabal ajakirjandusel on kahjuks fakt, et kuna kirjutada võib absoluutselt kõigest, on ajakirjandus aina enam muutunud kollaseks ja mõttetuid uudiseid on palju. Näitena võib spordiveergudelt juba ammu lugeda sellest, milline jalgpallur kellegagi kedagi pettis või millist jäätist ta väljas käies sõi. Kuid see on hind, mida peab maksma, püüdes omada võimalikult demokraatlikku ja läänelikku stiiliga ajakirjandust.
Kokkuvõtteks väidan, et Eesti, kui demokraatlik riik on saanud jalad alla ja toimib hästi. Kahjuks suur osa eesti rahvast ei tea oma õigusi ja võimalusi, ning samuti ka kohustusi demokraatliku riigi kodanikuna, kuid teadmine, et nende kodumaa on vähemalt sama demokraatlik, kui Suurbritannia või Saksamaa toob nende hinge rahulolu. Järelikult on kõik hästi. Ning varsti kasutusele jõudva euro tulekuga peaks Eesti lõimumine teiste demokraatlike Euroopa riikidega minema aina sujuvamini.