EESTI ASJAAJAMISKEEL JA SELLE KASUTUST REGULEERIVAD NORMID Seminaritöö Juhendaja professor Reili Argus Tallinn 2015 SISUKORD Sisukord ............................................................................................................................ 2 Sissejuhatus ....................................................................................................................... 3 1 Eesti asjaajamiskeel ning selle roll ühiskonnas ........................................................ 4 1.1 Asjaajamiskeele kujunemine ja roll Eestis ........................................................ 5 1.2 Asjaajamiskeele stiil ........................................................................................... 7 1.2.1 Teksti selgus ................................................................................................ 7 1.2
1. KEELE AVALDUMISVORMID – suuline kõne ja kirjalik tekst, st keel avaldub kas kõnes või kirjas. Keele põhiline avaldumisvorm on kõne. Keele kirjalik kuju on tekstid, suuline on vestlus ehk diskursus. Suuline kõne pole juhuslik ega struktureerimata, sest seda reguleerivad eri sotsiaalsed normid. 2. ARGISUHTLUS VS INSTITUTSIONAALNE SUHTLUS. Argikeel ehk suuline silmast-silma spontaanne argidialoog, mitteformaalne suhtlus VS avalik ehk formaalne, institutsionaalne suhtlus 3. MIS ON JA MILLEGA TEGELEB SOTSIOLINGVISTIKA? Sotsiolingvistika uurib keele ja seda ümbritseva keskkonna vahelisi seoseid, suhteid
3. Sotsiaalne diferentseerumine ja keel 7 3.1. Keel ja sotsiaalne klass/kiht 7 3.2. Sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud (Social networks) 11 3.3. Keel ja sugu (sex, gender) 12 3.4. Keel ja vanus 13 4. Keel ja aktsent 15 5. Normikeel ja sotsiolektid 16 II. Eesti sotsiolektid 17 1. Terminoloogia 17 2. Mõned eesti keele sotsiolektide kohta tehtud uurimused 18 3. Eesti sotsiolektide probleemid 22 3.1. Keel ja sotsiaalne klass 22 3.2. Keel ja sugu 24 3.3. Keel ja vanus 24 4. Eesti aktsendid 25 5
2. keelemärgi diskreetsus e eristatavus (aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid); · paralingvistiline vahend intonatsioon jms; · ekstralingvistiline vahend zestid, miimika, pilgud jms; 3. keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: · häälikute süsteem keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest häälikutest · tähenduste süsteem keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest märkidest 4. keelesüsteemi produktiivsus: Lause või mõtte pikkus pole piiratud; Vajadusel saab uusi sõnu juurde tuletada. Sõnadel võib olla mitu tähendust. Kõik keeled võivad kõiki mõtteid väljendada. · elusa keelesüsteemi pidev muutumine · keelesüsteemi variantide olemasolu: · allkeeled (kirjakeel, kõnekeel), · dialekt e murre, · idiolekt (individuaalne eripära), · stiil (kõrge, madal) · kõne primaarsus, kirja sekundaarsus;
SISUKORD SISSEJUHATUS...............................................................................................3 1. Eesti keelest üldiselt.......................................................................................4 1.1. Eesti elanike keeleoskus..............................................................................4 2. Eesti keel välismaal........................................................................................5 2.1. Eesti keel Brasiilias.....................................................................................5 2.2. Eesti keel Saksamaal..................................................................................7 2.3. Eesti keel Venemaal...................................................................................8 3. Võõrkeele õppimine.....................................................................................10 3.1. Keeleõpe igale inimesele......................................
Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom
Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3. TEOREETILINE – eesmärgiks keelesüsteemi kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduste loomine, pole praktilist kasu 4
Eesti keele allkeeled 1. Allkeeled, üldpilt Allkeelte süsteem sotsiolingvistikas (+ netikeel) · Põhimõiste on variant (variety), väga üldine termin igasuguste erijoontega allkeelte kohta Jagatakse kolmelt aluselt: · standardkeel ja mittestandardkeeled (Standard ja Nonstandard Variety) · kasutajakesksed variandid ehk dialektid (dialect) · kasutusekesksed ehk situatiivsed variandid (register või style). Esimene: SV norminguline keel; NSV standardid puuduvad, seega piirid on hägustunud. SV puhul kehtib õige ja vale, NSV puhul seda kehtestada ei saa. · Mõlemad omavad sõnavara ja grammatikat, mis võib osalt kattuda · SV erineb muudest variantidest selle poolest, et ta on normitud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Teised variandid/dialektid norminguid ei oma.
Kõik kommentaarid