Eesti fiskaalpoliitika (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Ühiskonnateaduste instituut
Õigusteaduse suund
xxx
Eesti fiskaalpoliitika
Arutelu
Õppeaine: RIM6101.YK Ettevõtlus ja majandus;
Õppejõud: Anneli Kommer
Tallinn 2017
Sissejuhatus
Oma töös räägin ma üldiselt fiskaalpoliitikast ja siis täpsemalt Eesti fiskaalpoliitikast. Oma tööd ma alustan sellega, et toon välja antud teema definitsiooni, eesmärgi ja kirjeldan seda lühidalt. Edasi räägin ma oma töös täpsemalt Eesti fiskaalpoliitikast, kus ma toon välja valdkonnad, millega meie fiskaalpoliitika tegeleb. Kes tegeleb eelarvepoliitikaga ning mis on täpsemalt selle asutuse ülesanded. Ning veel toon ma välja fiskaalpoliitika positiivsed ja negatiivsed küljed.
Fiskaalpoliitika ehk valitsuse eelarvepoliitika või rahanduspoliitika , on valitsuse otsused maksustamise ja eelarvesse laekunud rahade kulutamise kohta. Eelarvepoliitika lähtub riigi ülesannetest ja makromajanduslikest vajadustest ehk makromajanduse tasakaalust. Fiskaalpoliitika eesmärgiks on eelarve tulude ja kulude tasakaalus hoidmine, stabiilse majanduskeskkonna loomine, tööpuuduse vähendamine ning majanduse arengu toetamine . Peamisteks vahenditeks millega eelarvepoliitikat läbi viiakse on eelarvesse laekunud rahade kulutamise viis ja maksud . Väiksemate maksudega saab luua soodsaid tingimusi ettevõtluse arenguks, mille kaudu saab suurendada tööhõivet ja elanikkonna rikkust. Kuid maksude suurendamisel on sellele just vastupidine mõju. Kui maksud on liiga kõrged, siis see hakkab pärssima ettevõtluse arengut ning mis omakorda võib vähendada tööhõivet. Liiga kõrgete maksude puhul ei suuda väiksed ettevõtted või alles alustavad ettevõtted ennast üleval pidada ning ka suurematel ettevõtetel võib tekkida raskusi seoses kõrgete maksudega. Sellisel juhul vähendaks tööhõivet kõige rohkem just suuremate ettevõtetet pankrotti minek, sest suurematel firmadel on enamasti rohkem töötajaid.
Fiskaalpoliitikat on kahte erinevat tüüpi. Nendeks tüüpideks on diskreetne - ja automaatne fiskaalpoliitika. Diskreetne fiskaalpoliitika nõuab valitsuselt kindlaid otsuseid ja tegevusi. Siin kasutatakse põhivahendina maksusid ja kulutusid, põhiliselt kasutatakse avaliku sektori kulusid. Siin võib stabilisaatorina kasutada näiteks maksude alandamist. Kuid diskreetne fiskaalpoliitika jaguneb omakorda kaheks – laiendav ja kitsendav fiskaalpoliitika. Laiendav fiskaalpoliitika tähendab, et majandust soovitakse laiendada ja selleks kas suurendatakse avaliku sektori kulutusi või vähendatakse maksusid. Ning kitsendaval fiskaalpoliitikal on täpselt vastupidine eesmärk. Automaatse fiskaalpoliitika vahendiks on automaatsed stabilisaatorid, mis võivad näiteks olla progressiivne tulumaks ja töötu abirahad. Automaatsed stabilisaatorid aimavat ette, millal võib tulla pidurdav jõud, kuid see ei kõrvalda täielikult majanduslikku langust või tõusu. Automaatne fiskaalpoliitika toimib siis efektiivselt, kui riigi roll majanduses on suur ning kui maksud on progresseeruvad. Eestis on stabilisaatorid küllaltki väiksed tasakaalustajad meie majandustsüklis, sest meie sotsiaaltoetused küllaltki väikesed, maksukoormust peetakse suhteliselt madalaks ning maksud ei ole väga progresseeruvad.
Eesti fiskaalpoliitika on kooskõlas stabiilsusprogrammi ja kasvu paktiga . Selle eesmärgiks on valitsuse poliitika väljendamine antud programmist ja paktist tulenevate nõuete täitmisel. Stabiilsusprogramm tuleb esitada, et Euroopa Komisjon ja Nõukogu saaksid anda riikidele vajadusel soovitusi fiskaalpoliitika kavatsuste osas. Seda kas Eesti peab oma eelarvest kinni, kontrollib sõltumatu Eelarvenõukogu. Eelarvenõukogu annab hinnangu riigi maksromajanduse- ja rahandusprognooside, valitsusektori eelarvepositsiooni eesmärgi saavutamise ning eelarvestrateegia kohta. Minu arvates peab selline kontroll olemas olemas, sest siis saavad kõik kindlad olla, et eelarvest peetakse kinni ning sellest ei vaadata mööda. Sest kui keegi seda ei kontrolliks, siis võiksid riigid võimalusel teha oma eelarves muudatusi, mis pikemas perspektiivis võivad riigile kahjulikud olla.
Eelarvepoliitilised otsused on Eestis jätkusuutlikud, otsuste tegemisel on mõeldud pikemas perspektiivis ette, arvestavad erinevaid poliitilisi valdkondi ja muude valitsussektori tasandite tegevust ning käsitlevad ühtselt kõiki rahastamisallikaid. Eelarvepoliitilise jätkusuutlikuse kohta võib tuua näite pensionide kohta, tulenevalt sellest et pensioniiga kasvab võib pensionide ja keskmise palga suhe halveneda, mis tõttu võib pensionisüsteem vajada tulevikus lisaotsuseid. See näide näitab, et juba pikemas perspektiivis mõeldakse selle peale, kuidas ajapikku võivad pensionid muutuda ja mis on selle tagajärjeks ning mida saaks teha, et asja parandada. Fiskaalpoliitika puudutab kõiki riigiasutusi, kuid riigi eelarvepoliitika koordineerimist kavandab ja viib Eestis ellu rahandusministeerium. Nimetatud ministeeriumi ülesandeks on planeerida riigiasutuste jaoks erinevaid ressursse ning koordineerida nende kasutamist ehk kui mõnes kohas jääb ressursse üle, siis saab neid suunata mujale, kus on rohkem neid ressursse vaja.
Eestis on olemas ka fiskaalistitustioon, milleks on Riigikontroll , kes on oma tegevustes sõltumatu ning majanduskontrolli kaudu hindab avaliku sektori vahendite kasutamise seaduslikkust ja seda kas see on tulemuslik ehk kas ressursse kasutatakse ikka õigesti. Kontrolli käigus antakse hinnanguid kontrollitavate asutuste erinevate aspektide kohta, näiteks võib välja tuua sisekontrolli, finantsjuhtimise, majandustegevuse jne.
Eesti eelarvepoliitika tegeleb kuue erineva valdkonnaga, kujundab, viib ellu ja nõustab valitsust, valitsuse makromajanduspoliitikat, Euroopa Liidu (edaspidi EL) toetuste- ja välisabialast poliitikat, kaitseb riigi finantshuvisid, arendab erinevate valitsussektori institutsioonide finantsraamistikku ning osaleb ELi eelarve koostamisel. Eestis kasutatakse konservatiivset fiskaalpoliitikat, mis tähendab et valitsussektorite eelarved hoitakse tasakaalus. Siis selline viis tagab selle, et valitsussektorite võlakoormus püsiks madalal. Madal võlakoormus tagab selle, et valitsussektorite eelarvepositsioon on võimaluse korral ülejäägis. Valitsussektorite piisavalt madal võlakoormus tagab selle, et Eesti riigi rahandus oleks ka pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Ma arvan, et see annab inimestele mingisuguse kindlustunde, kui riigil ei ole võlakoormust, sest see näitab et riik oskab raha õigesti ja õigetes kohtades kasutada. Ning samuti annab see kindluse, et riigi poolt antud toetused või erinevad teenused, nagu näiteks tasuta õigusabi, on alati inimestele tagatud.
Eesti fiskaalpoliitika puhul saab välja tuua positiivseid ja negatiivseid külgi. Positiivseks võib lugeda selle, et siirdeperioodi alguses oli Eestil hea võimalus välisinvesteeringute soodustamiseks , mille tulemusena hakkas toimuma majanduse kiire ümber struktueerimine, mis omakorda tõi kaasa kiire majanduskasvu. Tänapäevase Eesti fiskaalpoliitika puhul on positiivne ka see veel, et me täidame oma eelarve defitsiidi näitajaga Maastrichti kriteeriumi ning et meil pole riigivõlga. Negatiivseks võib pidada seda, et Eesti ei ole just kõige jõukam riik ja me jääme sellega paljudele riikidele alla. See on nii, sest Eesti maksusüsteem on samal tasemel, mis meist jõukamatel riikidel, aga meie palgasüsteem ei ole samal tasemel. Teiseks võib välja tuua selle, et meie fiskaalpoliitika on enamasti majandustsüklile vastupidine. Ja kolmandaks võib välja tuua selle, et Eesti lükkas euroga liitumist pikalt edasi, seda võib negatiivseks pidada sest ELis on ühine raha ja kui kõik kasutavad ühist raha, ühise kursiga, siis on lihtsam asju ajada ning euroga mitte liitumisel oleksid võinud tekkida tagasilöögid majanduses. Näiteks see, et Eesti lükkas euro alaga liitumist edasi võis vähendada välisinvestorite huvi Eestisse investeerimisel.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks võib öelda, et fiskaalpoliitika eesmärgiks on luua head tingimused selleks, et majanduskasv oleks kestev, parandaks inimeste elatustaset ning tooks kaasa inimeste heaolu suurenemise. Samuti on fiskaalpoliitika eesmärgiks veel arendada ja soodustada ettevõtlust ning selleks üritatakse hoida maksusid nii madalal kui see võimalik on. Eesti fiskaalpoliitikas on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi, kuid need negatiivsed küljed ei ole midagi sellist, mida ei annaks ajajooksul parandada.