Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse. (6)

Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse. (Theodore Parker )
Väiksest peale suunatakse lapsi unistama – millegi poole püüdlema. Olgu selleks hea haridus , ilusad riided või reis kaugele maale. Aga kas me ikka peame millegi poole püüdlema? Veel enam, milleks see pingutus ? Kas me ei võiks lihtsalt läbi elu sujuvalt voolata? Elul ei pea ju olema konkreetset tähendust. Seda oleks raske määratleda ja kellele oleks seda vaja.
Albert Camus kirjeldab oma teoses „Võõras“ inimese elu, mis on eesmärgitu, aga ometi elu. Peategelane järgib igal päeval teatavat rutiini, mis on pooleldi talle ette kirjutatud. Tööl peab käima, söömine on ka päris kasulik tegevus ning ega voodirõõmudestki ära ei ütleks. Samas kogu teoses puuduvad teatud punktini emotsioonid. Peategelane ei püüdle millegi poole. Temal ei ole vaja doktorikraadi, Armani ülikonda või puhkust Ibizal. Ainus mõte, mis teda kummitab on see, et ta peab jälle hommikul ärkama, minema tööle, lõunale ja koju. Tüütu tegevus. Akna all istudes ja mööduvaid inimesi vaadates on näha, kuidas aeg voolab. Inimesed jooksevad pidevalt kuhugi . Ehk oma eesmärkide poole? Kuid mis on elu eesmärk? Lõpuks me sureme ju kõik.
Elu ei peaks võtma küll päris ükskõiksena, aga ei tohiks ka ülepingutada. Tuleb läbi mõelda mis on minu jaoks elu eesmärk. Kas mina tahan sujuvalt voolata läbi elu nii nagu Camus seda kirjeldab? Ilma et ma jääksin teistele inimestele jalgu ja teised kodanikud jääksid mulle teele ette. Või ma tahan saavutada midagi, millest lisaks minule saab ka keegi teine kasu? Kas ma tahan elada tähendusrikast elu, või mulle piisab selles, kui lähen vooluga kaasa? Vastus on meis endis . Presidendiks või olümpiavõitjaks ilma eesmärgita ei saa. Olgu selleks algselt riigikokku pääsemise soov või mõne võistluse medal . Et teha suuri tegusi, peab ka suurelt unistama.
Kristina Šmigun-Vähi ja Jaan Martinson on oma raamatus „Kristina“ kirjutanud, kuidas Kristina sihikindlalt püüdles oma eesmärgi, olümpiamedali poole. Süües kasvab isu. Kui algselt on soov medal, siis hiljem rahuldab sind juba vaid kirkaim värv. Kuid kas see annab elule tähenduse? Ühele sihile järgneb teine. Inimene ei ole kunagi sada protsenti rahul. Peale ühte ampsu magusast õunast, tahame veel ühte ning kui õun on otsa saanud, siis jookseme poodi uue järele.
Kas Krsitina elu on väärtuslikum või tähendusrikkam lihtsalt selle pärast, et ta on pidevalt püüelnud oma eesmärkide poole ja need ka saavutanud? Või on just Camuse teose tegelane elanud tähendusrikast elu, sest ta on suutnud astuda välja meie absurdse maailma ahelatest. Ta on olnud võimeline vaatame ühiskonda ja välist maailma kõrvalt ning tahtnud end sellest eemaldada, kuid miks? Sest ühiskond milles me elame, sunnib meid püüdlema millegi poole, mille olemusest me pole isegi veel päris täpselt aru saanud. Ehk on just nende inimeste elu tähendusrikas, kes on võimelised elama oma elu ilma eesmärkideta.