Eeskuju õpetab (1)

Eeskuju õpetab
Me peame üsna loomulikuks, et laps hakkab vanemate eeskujul kasutama igapäevaseid viisakusväljendeid nagu „tere”, „palun” ja „aitäh”, kuid samas võib ta jäljendada prügi maha viskavat või konfliktide korral last karistavat vanemat. Nii nagu vanematele ei anta lapse sündides kaasa juhendit temaga ümber käimiseks, ei saa ka laps sünnihetkel teada, kuidas siin maailmas kõik toimib ja millist käitumist temalt eeldatakse. Ta peab seda kõike õppima ja tema käitumisõpingud toetuvad esmalt ikka temaga tegelevate täiskasvanute eeskujule.
Täiskasvanute omavaheline suhtlemine on eeskujuks lastele, kes need mallid oma käitumisse üle võtavad. See, kuidas vanemad oskavad probleeme lahendada, mõjutab ka last ja annab talle eeskuju keerulistes olukordades käitumiseks.
On oluline, et probleemide korral oskaksid vanemad jääda väärikaks ja suudaksid oma partnerit ja lähedasi austada. Sama oluline on mõista väärikuse ja austuse vajadust ka lastega suhtlemise puhul. Laps on samasugune partner , kellega saab asju arutada, kellel on oma arvamus, mida kuulata ja millega arvestada. Me ju eeldame, et täiskasvanud kuulavad üksteist ning vastastikuse lugupidamise aluseks on autoriteet. Miks siis ikkagi on meil nii palju inimesi, kes leiavad, et teatud olukordades on laste füüsiline karistamine mõistetav ning vajalik ja õigustatud kasvatusvahend. Täiskasvanute puhul me ju ei eelda, et võiks üksteisele vitsa anda. Võiksime ka lapsele oma soovid sõnades selgeks teha.
Samuti võivad olla ka tänavalt suvalised inimesed väga halvaks eeskujuks. Näiteks, kui ema seisab koos lapsega ülekäiguraja juures ja püüab talle liiklusreegleid selgitada, et üle tee minnakse vaid rohelise tulega ja siis tuleb kusagilt üks täiskasvanu, kes ületab tee punase tulega. Mida peab laps tegema? Üks täiskasvanu räägib ühte juttu ja teine täiskasvanu tegutseb sellele hoopis vastupidiselt.
Tõepoolest on lapse käitumise kujundamisel suurim roll tema vanematel ja seejärel kõigil teistel, kes lastega kokku puutuvad. Kahtlemata aga on lihtsam kasvatada last aktsepteeritavalt käituma, kui ühiskond seda soosib ja oma tegutsemisviisidega sellele kaasa aitab.
Kui vanem ütleb, et nii tehakse ja nii ei tehta , kuid täiskasvanud hoopis vastupidiselt toimivad , on lapsel raske mõista, mida temalt siis tegelikult oodatakse. Ei aita sel juhul ka tõdemus: «Käi minu sõnade, mitte tegude järgi.»