Eesi ja maailma pärast II maailmasõda (0)

Ajaloo vastused
1. Pärast MRP pakti sõlmimist esitas Moskva 1939. aasta septembris Eestile nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise leping ja luua Eestisse Punaarmee baasid. Nõudmist saatsid ähvardused. Sõja vältimiseks andis Eesti valitsus järele ja kirjutas 28. septembril alla baasidelepingule. Baasidelepingu alusel sai Punaarmee endale mitu baasi Lääne-Eesti saartel, rannikul ja ka sisemaal. Järgmiseks sammuks oli 1940’ndal aastal nõudmine, et Eesti, Läti ja Leedu valitsus vahetataks välja ning uued Punaarmee koondised lubataks riikide pinnale. Kuna sõjaline vastupanu oli lootusetu, võeti needki nõudmised vastu. Punaarmee okupeeris Eesti 17. juunil. Mõni päev hiljem korraldas Moskva „tööliste revolutsioon “ ja seadis ametisse „rahvavalitsuse“, mille etteotsa sai Johannes Vares- Barbarus . Kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsalistlik Vabariik (Eesti NSV), mis kuulus NSV Liidu koosseisu.
2. Esimene Nõukogude okupatsioon oli Eestis 1940 – ’41. Eesti sõjavägi, politsei ja kohtuasutused likvideeriti, kehtestati Nõukogude Liidu konstitutsioon ja seadused, loodi uued kõrgemad riigiorganid: Eesti NSV Ülemnõukogu ( parlament ) ja Rahvakomissaride Nõukogu (valitsus). Senised riigiametnikud asendati kommunistidega. Ainsaks lubatud erakonnaks sai kommunistlik partei.
Hukati või vangistati endised poliitilised liidrid , kõrgemad sõjaväe- ja politseijuhid, majanduseliit. Peagi hakati arreteerima inimesi kõigist rahvakihtidest ning tekkis üleüldine hirmuõhkkond.
Ühiskondlik- ja kultuurielu allutati rangele kontrollile. Likvideeriti isetegevuslikke seltse, suleti ajalehti-ajakirju, hävitati mälestussambaid ja raamatuid. Katkestati igasugused välissidemed. Riigistati kõik eraettevõtted ( pangad , tehased, suuremad elumajad, kauplused, kohvikud jne.). Rahareformi ja järsu hinnatõusu tulemusena langes elatustase, tekkis toidu- ja tarbeainete puudus.
Repressioonid tipnesid 14. juuni (1941) massiküüditamisega, mille käigus viidi Eestist vägivaldselt minema, ilma süüdistuse ja kohtuotsusteta välja üle 10 000 inimese. Naised, lapsed ja vanurid saadeti Siberisse, mehed aga vangilaagritesse.
3. Saksa okupatsioon oli Eestis 1941–1944. 22. juunil puhkes Vene-Saksa sõda. Venelased loovutasid esialgu Lõuna-Eesti. Põhja-Eesti vabanes Nõukogude okupatsioonist alles augustis, Lääne-Eesti saartel kestsid lahingud oktoobrini.
Jaanuaris 1944 jõudis Punaarmee taanduvate Saksa vägede kannul uuesti Eesti piiridele. Kuni juulini kestsid ägedad võitlused Narva all, pärast selle loovutamist jätkusid lahingud Sinimägedes. Augusti teisel poolel vallutas Punaarmee Kagu-Eesti. Septembri keskel muutus sakslaste olukord Riia all kriitiliseks ning selle leevendamiseks viidi sõjajõud välja Põhja-Lätist ja Eestist, loovutades need alad vastasele. Septembri lõpus langes Vene vägede kätte kogu Eesti mandriosa, vaid Saaremaal jätkusid lahingud novembrini välja.
4. 1941. aasta suvel võitlesid Saksa sõjaväe kõrval Punaarmee vastu ka metsavennad . Repressioonide eest metsadesse varjunud mehed haarasid Saksa-Vene sõja puhkedes relvad, et maksta kätte okupatsioonivõimudele ja aidata kaasa omariikluse taastamisele. Metsavennad purustasid raudtee - ja sideliine, ründasid nõukogude asutusi ja Punaarmee allüksusi, püüdsid takistada taanduvate kommunistide hävitustööd. Metsavennad võitlesid Eesti Vabariigi nimel ja sinimustvalgete lippude all.
Otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistliku režiimi eest põgenesid inimesed kodudest. Punaarmee edasitungi jätkudes põgeneti välismaale. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eestist umbes 80 000 inimest, lootes sõja lõppedes ja Eesti omariikluse taastudes peagi tagasi pöörduda.
5. Ohvrite arvu ja purustuste poolest ületas II maailmasõda mitu korda I maailmasõja kaotused. Hukkunute arv ulatub mitmekümne miljonini, tavaliselt räägitakse 50’st miljonist. Umbes pooled olid tsiviilisikud, kes hukkusid pommirünnakutes, surid nälga või hävitati plaanipäraselt (nt juudid ). Pärast sõja lõppu algas uus inimeste ümberpaigutamine. Nüüd tegid seda Hitleri-vastased koalitsiooni riigid. Näiteks viidi Poolast, Tšehhist ja mujalt välja kõik sakslased ning asustati Saksa aladele .
Tuhanded linnad, alevikud ning külad oli täielikult või osaliselt hävinud. Purustatud oli kümneid tuhandeid tehaseid, vabrikuid, elektrijaamu, teid, sildu jms. Rohkem kui poole võrra vähenes kariloomade arv, põllumaad olid suures osas hävinud. Miljonid inimesed jäid peavarju ja elatusvahenditeta.
Jõudude vahekord muutus pärast maailmasõda. Suurriikide seast langes mõneks ajaks välja Saksamaa, Itaalia ja Jaapan. Vähenes ka Prantsusmaa ja Inglismaa osatähtsus. Üliriigiks muutus USA, kes läks arengus ette ja asus demokraatlike lääneriikide etteotsa. Teiseks määravaks jõuks sai Nõukogude Liit, jes saavutas ülemvõimu Ida-Euroopas ning suures osas Aasias. Nii mitmeski riigis, kuhu sõja ajal Punaarmee jõudis, kehtestati kommunistlik diktatuur. Nõukogude Liidu toetusel pääsesid nendes maades õvimule Moskva-meelsed erakonnad . Lääne riikide mõju üritati nendes maades piirata nn raudse eesriidega, st eraldades end muust maailmast.
6. Teise maailmasõja lõpus alanud USA ja NSV Liidu suhete jahenemine sai pärast Saksamaa ja Jaapani purustamist hoogu juurde. Suhted halvenesid niivõrd, et mõne aja pärast puhkes uus ülemaailmne sõda, mis kestis üle neljakümne aasta. See oli kõikehaarav poliitiline, majanduslik ja ideoloogiline võitlus (Külm sõda oli lääne demokraatia ja kommunistliku režiimi pikaleveninud vastasseis, mis hõlmaks kõiki eluvaldkondi).
Raudseks eesriideks nimetati Nõukogude Liidu üritust piirata Punaarmee poolt vallutatud maades Lääne riikide mõju – eralda muust maailmast.
Trumani doktriiniks nimetati seisukohta, et riigi (USA) välispoliitika juhtmõtteks peab olema vabade rahvaste toetamine nii sise- kui ka välissurve vastu. Sise- ja välissurve all pidas Truman silmas eri riikide kommunistlikke rühmitusi, kes üritasid stalinliku NSV Liidu eestvedamisel relvajõuga võimule pääseda.
Marshalli plaaniks hakati nimetama kava, mis nägi ette Euroopa taastamise ning USA ulatusliku abi sõjas kannatada saanud Euroopa riikidele.
Nii Trumani doktriin kui ka Marshalli plaan pidi andma USA’le eelise võitluses Nõukogude Liidu ja kommunismi vastu. Abi osutamisega Euroopa riikidele lootsid ameeriklased vähendada sealsete kommunistide ja Moskva mõju ning pidurdada kommunismi levikut terves maailmas.