Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine ja kasulikkus Kasvatatakse vahel aedades ilutaimena, sest õied on suured ja dekoratiivsed ning taim õitseb pikaajaliselt. Leidub ka täidisõielisi vorme. Sobib omaette rühmadena ja püsilillepeenrasse. Loetakse meetaimeks. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Välimus - õis Suured mõlemasugulised kaheli õiekattega longus õied. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupe tipmed 1¼1,5 cm pikad, teravad, algul eemalehoiduvad, hiljem püstised. Kroon on lai, kellukjas, avatud, 2,5¼4 cm pikkune ja 3,5¼4 cm läbimõõdus, lõhestunud laiadeks teravatipulisteks lühikesteks hõlmadeks. Kroon on enamasti helesinine, harva valge. Silma torkab ka kolme karvase suudmega emakas. Õied asuvad tipmiselt või ülemiste lehtede kaenlas lühikestel raagudel, üksikult või vahel moodustavad hõreda väheseõielise kobara. Õieraag on kahe kandelehega. Õied avanevad tavaliselt õisiku tipust aluse poole.
Nad on levinud peamiselt Põhja-Ameerika idaosas. Punane tamm kasvab tavaliselt 20-30m kõrguseks laiuva võrega puuks. Tüve kõrgus on 10-15m ja läbimõõt sellel kuni 1 m. Lülipuit on roosakas kuni punakaspruun. Põhjapoolsemate puude puit on heledam kui lõuna omadel. Punasel tammel on ameerika tammedest kõige suurem leviala ning selle aastarõngad on selgest näha. Tüvekoor on sile ja hallikas. Pungad on kahevärvilised ja võrsest eemalehoiduvad. Lehed on kuni 20cm pikad ning sügavate väljalõigetega. Punane tamm õitseb peale lehtimist, juunis. Isaõied paiknevad 2-3 kaupa eelmise aasta võrsete tippudes. Emasõied on noortel võrsetel samuti 2-3 kaupa lehtede kaenlas. Tõrud on neil noorelt rohelised ning valminult läikivpruunid. Muidu on tamm külmakindel, tal on hästi arenenud juurestik ning mullastiku suhtes küllaltki vähenõudlik. Seda tamme kasvatatakse Eestiski ilupuudena parkides kui ka aedades.
Kasutamine ´Baumannii´ - valgete täidisõitega, vilju ei moodusta Sordid juurestik hästi arenenud, sügav. Juurtel esinevad mügarbakterid, mis seovad lämmastikku. Eluiga kuni 300 aastat Märkused HARILIK LUMIMARI Põhja-Ameerika idaosa Päritolu 1-2 m Kõrgus tihe püstine põõsas Kasvukuju helepruunid, seest õõnsad, ilma säsita Võrsed pungad võrsest eemalehoiduvad, helepruunid, ripsmelised Pungad vastakud lühirootsulised lihtlehed. Munajad või ümmargused, terve servaga, noortel kasvudel hõlmised, 3-5 cm Lehed pikad, pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased õied kellukjad, roosakad, 1-5 kaupa võrsete tippudes lehtede kaenlas Õied viljad on kaheseemnelised marjataolised luuviljad, kerajad, valged, umbes 1 cm läbimõõdus. Valmivad oktoobris-
Võrse ja punga iseloomustus Noored võrsed punakaspruunid, heledate lõvedega. Pungad munajad, pruunid, ladvapung ümbritsetud Noored võrsed hallid, pruunikate karvadega, rohkete külgpungadega vanemad punakaspruunid. Pungad kahevärvilised, piklikmunajad, võrsest Võra iseloomustus eemalehoiduvad, lehearm suur. Laikuhikjas, tugevate pikkade okstega, puistus hästi Võra iseloomustus laasuv, vabalt kasvades võra peaaegu maani. Munajas või laiümar, tugevate püstiste okstega. Koor Vabalt kasvades võra laiuv. Tüvekoor noores eas sile, oliivpruun, hiljem Koor hallikaspruun, mustjas, paksu lõhelise korbaga
AREAAL Lääne- ja Kesk-Euroopa SUURUS 30-40 m, tüve läbimõõt kuni 1,5 m. VÕRA Veidi lookleva tüvega, laimunaja võraga, puistus hästi laasuv. Vabalt kasvades võra laiuv. Oksad tugevad, pikad. KOOR, VÕRSED Sile, hall, vanemas eas ribiline. Noored võrsed punakaspruunid, peenikesed, algul siidkarvased. Pungad kuni1,5 cm pikad, värtnakujulised, teravatipulised, võrsest eemalehoiduvad. LEHED Vahelduvad lihtlehed, 5-10 cm pikad, ovaalsed, terve või lainelise servaga, leheservas valged ripsmekarvad. Külgrood pöörduvad enne leheserva järsult tipu suunas. Leheroots kuni 1 cm pikk, karvane. ÕIED, VILJAD Õitseb lehtede puhkemise ajal. Isasõied lühikestes rippuvates kerajates kahvatukollastes urbades. Emasõied väikesed, 2-4 kaupa lehtede kaenlas. Vili on kolmekandiline pähkel, mis
Nõeljad lehed on 1000a soojal päikeselisel Emaskäbid moodustuvad torkivad või pehmed, lineaalsed, päeval. sügisel lühivõrsetel, on eemalehoiduvad, asetsevad paariti või kolme väga väikesed- marikäbi kaupa. Kadakad on kahe, harvem ühekojalised ("kadakamari"). taimed. Tüve koor on hallikas- kuni oranzikaspruun.
'Selva', mis võib rahvusvaheliselt kanda ka nimetust 'Selvaever'. Sort sobib hästi neile, kes tahavad terve suve maasikamõnusid nautida ega pole huvitatud moosiketmisest. (Marjaraamat, 2006) 2.2 Metsmaasikas (Fragaria vesca) Metsmaasika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Kuid vahel aetakse ta segamini kahe teise maasikaliigiga. Nendeks on muulukas ja kõrge maasikas. Muuluka viljadel on tupplehed tihedalt ümber, maasikal aga sellest eemalehoiduvad, ka on muuluka mari lapikum ning teise maitsega. Kõrge maasikas on aga suurekasvulisem, viljadki on suuremad ja lehed ning varred palju karvasemad. Metsmaasika kirgaspunased, aromaatsed ja maitsvad marjad sisaldavad suurel hulgal inimorganismile vajalikke aineid ja vitamiine. Maasika seemned sisaldavad hiniinisarnast mõruainet fragariamiini, mis tekitab mõnel inimesele nahalöövet. Selle vältimiseks tuleb maasikaid süüa piima või koorega.
kultuuris päris pikka aega, Areaal: Mägi-ebaküpressi kodumaaks on Jaapan, kasvades mägedes 500...2000 m kõrgusel koos teiste okaspuudega põhiliselt Honshu saarel. Võrsed: tugevad, helepruunid, ümarad. Pungad: tipmiste soomustega varjatud, pole üldse näha. Okkad: pealt helerohelised, keskmised soomused pikliku õlinäärmega, alt keskmised soomused kahe valkja laiguga, külgsoomused ühe valkja laiguga. Soomused on väikesed ja teravatipulised, külgsoomused võrsest eemalehoiduvad, hõõrudes lõhnavad meeldivalt. Käbid: kuni 1 cm läbimõõdus, kerajad, valminult kollakasrohelised, kilpjate käbisoomuste all on enamasti 1...2 kahe tiivaga varustatud väikest seemet. Eesti oludes kasvab mägi-ebaküpress tavaliselt laikoonusja põõsana või madalama puuna.. 16. Perekond kadakas ja harilik kadakas Perekond kadakas (Juníperus L.) Kadaka perekonda kuuluvad enamasti igihaljad kahe- harvem ühekojalised madalamad puud või põõsad
Areaal: Mägi-ebaküpressi kodumaaks on Jaapan, kasvades mägedes 500...2000 m kõrgusel koos teiste okaspuudega põhiliselt Honshu saarel. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: tugevad, helepruunid, ümarad. Pungad: tipmiste soomustega varjatud, pole üldse näha. Okkad: pealt helerohelised, keskmised soomused pikliku õlinäärmega, alt keskmised soomused kahe valkja laiguga, külgsoomused ühe valkja laiguga. Soomused on väikesed ja teravatipulised, külgsoomused võrsest eemalehoiduvad, hõõrudes lõhnavad meeldivalt. Käbid: kuni 1 cm läbimõõdus, kerajad, valminult kollakasrohelised, kilpjate käbisoomuste all on enamasti 1...2 kahe tiivaga varustatud väikest seemet. Eesti oludes kasvab mägi-ebaküpress tavaliselt laikoonusja põõsana või madalama puuna. Eesti üks suuremaid mägi-ebaküpresse kasvab Järvseljal, kuid küllalt suuri puid on ka erakogudes mujalgi. Haljastuses sobib kasvatamiseks noorena veidi soojematesse kohtadesse
kolmekaupa männastes. Valminud (liit)emaskäbid puitunud, nahkjate või lihakate soomustega. Perekonna kadakas (Juniperus) käbisoomused lihakad (marjataolised) ega avane. Perekond Thujopsis Sieb. & Zucc. HIIBAPUU Perekonnas 1 liik. Thujopsis dolabrata Sieb. & Zucc. hiibapuu Võrsed (väga) laiad, lapikud, lehed (okkad) soomusjad, lamedad, laiad, pealt (tugevasti) läikivad, rohelised, all laiad sinakasvalged õhulõheribad, külgsoomused eemalehoiduvad. Käbid on võrsetel püstiselt, piklikult kerajad, 1,2...1,8 cm pikad, 6...10 soomusega, pruunid. Seemnesoomused puitunud, tipp nõrgalt tagasi- pöördunud. Apofüüs kaksikpüramiidjas, terava tipuga. Paljundatakse seemnetest ja ka vegetatiivselt. Seemnetest kasvatamisel kiirekasvuline, pistikutest paljundamisel aga aeglase kasvuga, kasvades sageli laia tiheda keraja mitmeharulise põõsana. Meil paljundatakse põhiliselt vegetatiivselt (pistikuist), kasvab 1...3,5 m kõrguse põõsana.
Õitseb juunist augustini. Karjatamisel vähe söödav, annab madala söödaväärtusega heina. VESIHALJAS TARN Nimi: Carex flacca, flacca tähendab ladina keeles lõtv, rippuvate emas- pähikute järgi. Lõikheinaline. Kasvukoht: karbonaatmuldadel Eesti lääne ja põhja osas, lubjarikastel niitudel ja loodudel tavaline. Püsik. Taim on hallroheline, 20-50 cm kõrge, lehed 2,5-6 mm laiad, alaküljel sinakashallid, varrest lühemad ning sellest kaardunult eemalehoiduvad. Isaspähikuid 2 või 3 ja nad on 2-3 cm pikkused; emaspähikuid 2 või 3, 1-5 cm pikad ja asuvad kuni 3 cm pikkustel karedatel raagudel; viljumisel kaarduvad väljapoole. Alumise emaspähiku kandeleht õisiku pikkune või pikem. Põisikud nokata või vaevumärgatava nokaga, erinevates värvivarjundites pruunist kuni must-purpurpu- naseni. Emakasuudmeid 3. Õitseb mais ja juuni esimesel poolel, viljub juunis, juulis.
Kasvukoha suhtes pole valiv. Tavaline hekitaim. Tihe põõsas juurtest alates. Võib olla pöetav või mittepöetav hekk. Kahjuks ei saa seda enam eriti soovitada, kuna on esinenud raskeid taimehaigusi. Õied on roosad ja sügisel lähevad lehed punakaspruuniks. Marjad on tumesinist värvi. Vanad oksad 92 hallikaspruunid, noored võrsed algul tihedalt liduskarvased, hiljem punakaspruunid, paljad. Punga kattesoomused kohevad, eemalehoiduvad ja nende vahelt paistavad hallid viltjad lehed. Lehed: vahelduvad terveservalised lihtlehed. 3-5 cm pikad, munajad, terava tipuga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hõrekarvased. Kevadel naaskeljad karvased abilehed. Sügisel lehed punased. Õitseb juunis. Õied väikesed, lehterjad, roosad, paiknevad 2-12 kaupa rippuvates kännasjates õisikutes. Vili läikiv, sinakas või pruunikasmust kerajasovaalne, 2-3 luuseemnega, umbes 1 cm läbimõõduga jahukas õunvili. Valmib septembris, oktoobris
(Aialeht) 4.10. Hydrangea paniculata Aedhortensia 4.10.1. Kirjeldus Kodumaal on aedhortensia (Hydrangea paniculata) pigem madalam puu või kõrge põõsas, kuid meil on ta kuni 2 m kõrgune tiheda ümara võraga põõsas. Ta kasvab tavalise alusmetsaliigina Jaapani, Hiina ja Venemaa Kaug-Ida metsades. Võrsed on punakaspruunid ja nõrgalt karvased. Pungad on ümarad, 0,1-0,2 cm pikad, 3-4 kaupa männastes, võrsest tugevasti eemalehoiduvad. Lehed on elliptilise või munaja kujuga, 5- 15 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga, pealt tumerohelised, veidi karvased, altküljelt heledamad ja roodude nurkadest karvased. Õied on valkjad kuni roosad, tipmiste koonusjate kuni 25 cm pikkuste pööristena, puhkevad suve teisel poolel ja sügise algul. Aedhortensia on haljastuses kasutatav tänu dekoratiivsele sügisesele pikaaegsele õitsemisele. Sobib kasvatada üksikpõõsana kui ka väiksema grupina haljasaladel
käe kõrguse. Hiibapuu kasvamine oleneb tema saamisloost - seemnest kasvatatud puu sirgub kiiremini, pistoksast paljundatud taim kasvab aeglaselt. Eesti päritolu puud on paljundatud pistokstest. Kasvab 1...3,5 m kõrguse põõsana. · Võrsed (väga) laiad, lapikud, lehed (okkad) soomusjad, lamedad, laiad, pealt (tugevasti) läikivad, rohelised, all laiad sinakasvalged õhulõheribad, külgsoomused eemalehoiduvad · Käbid on võrsetel püstiselt, piklikult kerajad, 1,2...1,8 cm pikad, 6...10 soomusega, pruunid. Seemnesoomused puitunud, tipp nõrgalt tagasipöördunud. Apofüüs kaksikpüramiidjas, terava tipuga. · Väärib senisest rohkemat kasvatamist eesaedades ja väiksematel haljasaladel. Meil ei vilju, paljundatakse vaid vegetatiivselt. Külmahell, külmudes karmil talvel kuni lumepiirini
annaabi.ee 
