Edgar Allan Poe novellid (7)

Pirita Majandusgümnaasium
Edgar Allan Poe novellid
Retsentsioon
Tallinn 2008
Berenike
Räägib Egeusist. Üsna rikkast mehest, kes kasvab üles aina rohkem oma mõtlemishaigust põdedes oma isa lossis. Ta kasvas üles koos oma onutütre Berenikega, kellega nad olid täielikud vastandid. Berenike oli elurõõmus, ergas ja tulvil elamislusti, samal ajal kui Egeus oma haiguse tõttu elas ainult endas.
Egeus ei märganud Berenikes midagi erilist enne kui naine hakkas põdema langetõbe. Egeus leidis temas midagi erilist, haiglast ja ühtlasi midagi mille üle tundide kaupa mõelda. Ühel talvisel pärastlõunal istus Egeus taas raamatukogus ja mõtiskles. Tema juurde sattus Berenike. Ta oli kahvatu ja longu vajunud. Aga midagi oli temas uut. Esimest korda märkas Egeus ta hambaid. Berenike hambad olid mehe silmis laitmatud. Egeuse haiguse tõttu muutusid need hambad ta kinnisideeks. Ta mõtles nendele ööd ja päevad. Kujutas ette, et need elavad, räägivad ja tunnevad .
Ühel hommikul istus Egeus taas raamatukogus ja mõtles Berenike hammastele, kui tuli teenijatüdruk ja teatas naise surmast. Matused toimusid sama päeva päikeseloojangu ajal. Järsku ärkab Egeus justkui õudusunest. On kesköö ja ainuke mida ta mäletab on matused. Egeus tundis õudust ja ta teadis, et oli korda saatnud midagi jubedat. Ta nägi laual lambi kõrval seismas karpi ja ta teadis, et see kuulub perekonnaarstile, aga ta ei teadnud kuidas see oli sinna saanud. Samal hetkel astus sisse teener, kes tegi teatavaks, et Berenike hauda käidi rüüstamas ja et tegelikult maeti ta elusalt. Egeusi haaras õud, kui teener näitas ta mudaseid ja veriseid riideid ning labidat toa nurgas . Egeus kargas püsti ja üritas avada perearsti kasti. Ta ei saanud seda lahti ja see libises ta kätte vahelt maha. Karp purunes ja sealt kukkusid välja hambaarsti riistad ja 32 säravvalget hammast.
Reetlik Süda
Räägib mehest, kes tapis ühe vanamehe sellepärast, et tal oli raisakotka silmaga sarnane silm. Novellis räägib mees, et ta ei ole hull ja et tema sooritatud mõrv oli ideaalselt läbimõeldud. Mees käis igal keskööl vanamehe toas, isegi täpselt teadmata miks. Ainuke mida ta teadis et sellest silmast peab ta lahti saama. Igal öösel hiilis ta hiirvaikselt tuppa ja vaatas kinniolevat kotkasilma. Ühel ööl, aga ärkas vanamees just siis kui mees ta ukse oli hiirvaikselt avanud ja oma pea seal läbi pistnud. Pimeduse tõttu ei näinud kumbki midagi, aga vanamees tundis et tema tund on tulemas. Mees kuulis selgelt vanamehe südamelööke ja lõpuks võttis ta julguse kokku ja lasi valguskiirel langeda vanamehe poole. Valguskiir sattus vanamehe silmale , mis ajas mehe nii närv, et ta kargas tuppa lükkas vanamehe voodist alla ja lükkas voodi talle peale. Vanamehe südametuksed muutusid vaiksemaks, aga ei kadunud mehe mõtteist enne paari minutit. Kui mees oli kindel, et ta on silmast vabanenud tükeldas ta surnukeha tükkideks ja asetas need põrandalaudade alla talade vahele, sättides lauad tagasi nii et keegi ei saanud midagi aru.
Tapmisega seoses karjatus kuulnud naabrid helistasid politseisse ja paari tunni pärast oli mehe ukse taga politseinikud, kes pidid kõik üle kontrollima. Mees ei muretsenud. Väitis, et vanamees oli ära sõitnud ja et karjatus oli tema poolt halva unenäo tõttu. Siiski viis ta politseinikud hea meelega majas ringi käima. Lõpuks ka vanamehe tuppa. Politseinikud olid maha rahunenud ja jutustasid juba niisama. Mõrtsukas jutustas nendega ja nad naersid kuni hetkeni mil tapja hakkas kuulma südametukseid. Ta teadis, kelle omad need oli ja ta oli kindel et politseinikud kuulsid seda ka. Politseinikud jätkasid omavahel juttuajamist ja naermist, kuid mõrtsukale tundus, et nad naeravad tema üle, justkui arvaks tema, et nad ei tea et ta tapis vanamehe. Südametuksed ajasid mehe nii hulluks, et ta tunnistas kõik suure kisaga üles ja käskis politseinikel tõsta üles põrandalauad ja laipa näha.
Hüpikkonn
Tegelasteks on kuningas, tema 7 ministrit ja narr nimega Hüpikkonn. Hüpikkonn oli toodud kingituseks kuningale kindrali poolt võõralt maalt koos ühe tüdrukkääbusega Trippetta. Kuna kuningas ja ministrid olid suured naljasõbrad oli Hüpikkonn nende jaoks tõeline aare . Hüpikkonn oli narr, lombakas ja kääbus, kolm kõige nalja tegevamat asja ühekoos garanteerisid lõbustuse kuninga jaoks.
Kuningas pidas tihti maskeraade ja just ennem üht maskeraadi kutsus ta enda ja ministrite juurde Hüpikkonna ja Trippetta, et nad aitaksid neil valida kõige vaimustavamad ja uskumatumad kostüümid ja selle juurde mingi lõbusa etenduse. Aga, et nii-öelda Hüpikkonna mõistust tööle panna, käskis kuningas juua tal peekri veini. Kuigi kuningas teadis et Hüpikkonn ei kannata veini ja muutub sellest imelikuks. Ikkagi jõi Hüpikkonn vastu tahtmist ära veinipeekri. Kuningas käskis tal juua ka teise kuid tema eest astus välja Trippetta. Kuningas muidugi oli haavatud vastuhakkamisest ja lõi kääbusest naist kuid Hüpikkonn siiski pääses teise veinipeekri joomisest. Kuningas küsis uuesti narrilt mida teha karnevali jaoks. Hüpikonn pakkus välja metsikud orangutangid, kes on üksteise külge ringjalt ühendatud ja ilmuvad ehmatusena välja just keskööl. Orangutangideks moondusid mehed aga tõrvaga ja linatükikestega kaetult.
Südaööl jooksid orangutangid saali ehmatades kõiki külalisi just nii nagu kuningas oli tahtnud. Kuid Hüpikkonnal oli plaan millest kuningas midagi ei teadnud. Ta riputas kavalusega laelühtri konksu külge kõik 8 meest ja pani nad põlema. Samal ajal karjudes ise, et see on selle eest et kiusavad väiksemaid ja julgevad lüüa naist. Peale seda ei nähtud ei Hüpikkonna ega Tribettat enam kunagi ning kuningat ja 7 ministrit enam polnud.