Edgar Allan Poe - novellide retsensioon. (8)

Edgar Allan Poe
Novelle
Retsentsioon
Berenike
Berenike novell on jutustus läbi tema sugulase Egaeuse silmade läbi. Kogu sündmustik toimub Egaeuse sünnikodus, mis on üks iidsemaid kantse sellel maa alal. See on üks muinasjutuline ja hall pärusmõis, mis on väga ilus oma peasaalide ja raamatukogudega.
Egaeus on üks unistaja, kes põeb väga rasket haigust, mis paneb teda maiseid asju mitte eriti vaatama vaid ta elab pidevalt oma unistuste maailmas ,milles ta mõtleb ühe uuesti ja uuesti välja uusi seoseid. Ta oli väga veider ja tasane mees, kes teeb endalegi üllatusena halbu tegusid .
Berenike on täiesti erinev Egaeusele, ta on tulvil tegutsemislusti, luusis ringi mööda mäenõlvu ja elas muretut elu. Ühel päeval jäi ta aga haigeks . Ja otse Egaeuse silme all ta muutus täielikult. See puudutas Berenike vaimu , harjumusi ja iseloomu. Ta muutus kõhetuks ja isegi koledaks naiseks. Tõbede seas mida ta põdes oli esmane langetõbi ja teiseks arvati tal olevat sama haigus mis Egaeusel – langemine transi , olles oma mõtetes eemal pärismaailmast.
Egaeusele muutub aga Berenike kinnisideeks, ta unistab temast ja mõtleb temast pidevalt ja harutab lahti tema pisemagi kehaosa. Nii et ta ka ükskord palus Bereniket naiseks. Talle pakub see vaene, haige Berenike palju suuremat huvi kui terve ja elurõõmus. Kui nende pulmapäev hakkas lähenema siis, ühel õhtul, kui Egaeus istus raamatukogus astus tema ette Berenike. Berenike oli väga kõhnaks muutund ja vägagi kole, kuid kui ta naeratas, siis tema 32 hammast olid ideaalsed (lumivalged, ilma ühegi vea ja täpita). Peale seda lahkus Berenike aga toast . See aga jäi Egaeust kummitama meeletult. Ta lihtsalt mõtles ja mõtles Bernike hammastest, küll ta nägi neid kõikjal, nii et ta kujutas neid ette isegi käega katsutavad olevat. Ta arvas , et Berenike hammastes on olemas peidus ka mõte.
Järgmisel päeval ärkas ta oma unelusest sel hetkel kui kostis hädakarje ja millele järgnesid erutunud hääled. Ta tõusis oma toolilt ja läks eestuppa, kus ütles talle toatüdruk, et Berenike oli tol ööl surnud langetõvehoo kätte ning nad kavatsevad ta mulda sängitada öö saabudes.
Mingi aeg hiljem leidis Egaeus end taas istumas raamatukogus, kus ta oleks jutkui ärganud ühest segasest ja erutavast unenäost. Ta teadis, et enne päikeseloojangut oli maetud Berenike, kuid mis vahepeal toimund oli ei olnud tal halli aimugi. Kuid teda valdas õudus. Egaeus teadis, et ta oli midagi teinud aga mida? Tema lähedal asus üks karp , mis kuulus perekonna arstile , kuid ta kartis seda kasti meeletult. Järsult astus sisse teener, kes rääkis Egaeusele et Berenike haud oli rüvetatud, ning too ikka veel elas. Ja näitas Egaeusele et tema riided on mudased ja tema seina najal toetub labidas ning et tema käeseljal on küünise jäljed. Järsku karjatas Egaeus ja haaras enda läheval asuva karbi, mis purunes tükkideks ja kust tuli nähtavale hambaarsti tarbed ja 32 säravvalget Berenike hammast. Ta justkui ei suutnud elada ilma Berenike hammasteta, kuid ilma Bereniketa jah. Berenike haigus oli aga tihti peale sarnane surmale ja arvatavasti maetigi ta tol õhtul elusalt.
Reetlik süda
See novell räägib väga närvilisest ja haigest inimesest, kelle haigus on teravdanud ta meeli täielikult, nii et ta kuuleb hääli, mida tavainimese kõrv ei taba.
Temaga aga samas majas elab ka vanamees , kelle ükssilm meenutab kotkasilma. See silm oli kahvatusinine, millel kae oli peal.
See haige tegelane, peab ennast ülimalt geniaalseks inimeseks , kes ei tihanud vanamehe raha ega talle niisama kurja teha, kuna too oli tema vastu alati hea. Kuid teda häiris meeletult vanamehe kotkasilm ja sellepärast otsustas ta vanamehe tappa. Kogu see muutis terve raamatu olustiku hirmuäratavaks, kuid kaasakiskuvaks.
Kõigepealt käis ta seitse ööd järjest vanamehe ukse taga. Ta avas meeletult aeglaselt ukse ja kaasas oli tal igal ööl ka lamp mida kattis kate. Ning kui ta tundis ennast täiesti kindlalt siis ta avas lambi ja suunas kiire täpselt vanamehe kotkasilma peale. Kahjuks oli, aga vanamehe kotkasilm alati suletud ja kui silm oli suletud ei suutnud ta teda tappa, sest ta oli kuri ju ainult selle peale. Igal hommikul ta rääkis vanamehega viisakalt ja küsisis kuidas too maganud oli, jättes niiviisi endast väga süütukese mulje.
Kaheksandal ööl, kui ta taas niiviisi vanamehe tuppa oma pead suruma hakkas, pööras järsult vanamees närviliselt külge, kuid jäi taas magama. Kui hull taas oma pead sisse suruma hakkas, siis järsult hüppas vanamees püsti ja kisas: “kes seal on?”. Kuna terve tuba oli nii pime ei saanud ta näha, kes asus ukse peal. Vanamees istus hirmununa voodi peal tunde ja samas ka hull ei lahkunud uksepealt. Kuulatas ata aga ühe rohkem, kuidas vanamehe süda peksles, sest too oli surmahirmus. Lõpuks hull tõstis oma lambilt veidike katet , et see valgustaks seda jubedat kotkasilma, mis oli nii hirmul ja pärani avatud. Hull ei suutnud enam ja hüppas välja (samal ajal karjatas vanamees) ning tappis vanamehe voodiga. Ta arvas end olevat meeletult kaval, sest ta tükeldas vanamehe suurepäraselt ja mattis ta põrandalaudade alla, kust keegi ei oleks seda kahtlustada osanud.
Järgmisel päeval tulid ukse taha politseinikud, kes ütlesid et naaber oli öösel karjet kuulnud. Hull aga kutsus politseinikud sisse ja ütles et vanamees on maal ning tema ise karjatas läbi une. Ta lasi politseinikel uurida läbi kõik maja nurgad, sest ta oli ju nii kaval olnud ja keegi ei oleks teada saanud, mis tegelikult vanamehest saanud oli.
Ta pakkus ka politseinikele istet ja jutustas nendega üha elavamalt ja elavamalt, sest ta istus ise just täpselt sellel kohal, kus oli vanamehe tükeldatud laip ning ta kuulis ühe kõvemini ja kõvemini kuidas vanamehe kell põrandalaudade all tiksub . Lõpuks ei suutnud ta enam vastupidada ja ütles politseinikele et vanamees on maetud põrandalaudade alla ja ta ei suuda enam kuulda vanamehe südame tuksumist.
Hullu meelest tema ülimvõime kuulda asju, mida tavainimene ei kuule tõi talle lõpetuseks kaasa hoopis häda ja vaeva.
Hüpikkonn
Hüpikkonna novell jutustab ajast, millal oli veel õukondades moes õukonnanarrid, koos kuljuste ja mütsikestega. Toimus see ühe kuninga lossis, kes armastas meeletult nalja ja vingerpussi. Tal oli seitse ministrit, kes olid täpselt samasuguse huumori soonega mehed. Nad kõik kaheksa olid suured, paksud ja ülbed naljahambad, kelle meelest oli hea ka haiget tegev nali.
Ka sellel kuningal oli olemas oma narr , kes oli ka samal ajal kääbus ja lombakas , see aga tõstis tema narri väärtust veel enamgi. Kääbuse nimi oli “Hüpikkonn” ning tal oli imeline võime kõiki naerma ajada. Olgugi et tema jalad olid väga nõrgad, aga tema käed olid üli tugevad nii et ta suutis ronida justkui mõni ahv.
Lossis elas ka teine kääbus, kelle nimi oli Trippetta. Tema oli, aga võrratult ilus ja hea südamege naisterahvas, kes aitas igal võimalus oma sõpra Hüpikkonna, sest Trippettal oli palju mõjuvõimu lossis. Oskas ta imehästi korraldada üritusi ja kaunistada lossi. Nii Trpetta kui Hüpikkonn oli toodud lossi kuningale kingituseks orjadeks .
Ühe suure riikliku sündmuse puhul otsustas kuningas korraldada maskipalli. Kui too määratud õhtu kätte jõudis, siis oli Tripetta valvsa silma all paigutatud maskeraadile igasuguseid hiilgust lisavaid asju. Paljud inimesed olid juba nädalaid või kuid ette planeerinud oma kostüüme aga kuningas ja tema seitse ministrit ei osanud siiski midagi selga panna. Hüpikkonn, kui õukonna suurim naerutaja kutsuti kuninga ette. Kuningas oli tol õhtul halvas meeleolus ja sellepärast sundis ta Hüpikkonna veini jooma, teades et see muudab too väga tegevusvõimetuks ja hajameelseks. Hüpikkonn pidi jooma vastu tahtmist, kui samal ajal kuningas palus tal midagi välja mõelda, mis oleks originaalne ning paneks inimesed hämmelduma. Samal ajal kui Hüpikkonn mõtles, sundis kuningas teda veel jooma. Tripetta hüppas aga oma sõpra päästma ja kuningas sattus marru. Ta viskas Tripettale veiniklaasi näkku.
Hüpikkonnal tekkis mõte ja rääkis kuningale et on olemas üks vingerpuss, kus läheks vaja kõiki neid kaheksat, nii kuningat kui tema seitset ministrit. Nad peavad end ehtima orangotangideks ja hirmutama naisi.
Tehti neid orangotangideks tänu linasekiudude ja tõrvale ning neile tõmmati ümber kett, nagu oleks nad vabadusse pääsenud. Kui nad sisenesid kaheksakesi halli, siis kõik jooksid hirmunult igas suunas. Kui “orangotangid” olid halli keskel siis tuli Hüpikkonn ja sidus neid kinni lühtri ketiga, kust oli ennem Trippetta lühtri eemaldanud. Ta hüüdis rahvale et kohe vaatab, kes need orangotangid tegelikult on, kuid lasi tõsta hoopis keti lae alla ja pani neile seal tule otsa, sest nood olid ju tõrvaga üle kallatud ja võtsid kergelt tuld . Tappis Hüpikkonn nad lihtsalt külmavereliselt. Põhjendades kogu seda teatrit sellega, et kuningal puudub südametunnistus et kaitsetut tüdrukut lüüa ja tema seitse ministrit, kes seda hirmnaljakaks peavad. Peale seda pani ta aga mööda katuseakent plehku (arvatavasti koos Trippettaga), jättes maha kaheksa laipa ja kohkunud pealtvaatajad.