E. Hemingway elulugu ja looming (0)

Esimesed romaanid
1926. a. ilmus ta romaan „Ja päike tõuseb“ („And the Sun Also Rises“), mis räägib rühma Esimese maailmasõja järgsesse „kadunud põlvkonda“ ( Hemingway loodud mõiste) kuuluvate immigrantide sihitust elust Prantsusmaal ja Hispaanias. Selle kirjutamiseks sai ta inspiratsiooni oma reisist Hispaaniasse. Ta hakkas kirjutama ka lühijuttude kogumikku.
Hemingwayl oli afäär Pauline Pfeifferiga ning Hadley sai sellest teada. Nad lahutasid abielu 1927. a. jaanuaris ning juba mais abiellus Hemingway Pauline’iga. Pauline oli Arkansasest pärit, ta pere oli jõukas ja katoliiklik. Enne abielu otsustas Hemingway hakata katoliiklaseks. Pauline kirjutas artikleid Vogue’i ja Vanity Fairi. 1928. a. kolis paar Key Westi, et alustada oma kooselu. Hemingway jätkas lühijuttude kirjutamist ning oli õnnelik, kuid varsti sooritas ta isa enesetapu. Hemingway oli väga kurb ning see inspireeris kirjutama romaani „Kellele lüüakse hingekella“, mida hakkas kirjutama alles 1939. aastal, see avaldati 1940. a. Ka tema hea sõber Harry Crosby sooritas enesetapu umbes samal ajal.
Suurema osa sõjajärgsetest aastatest veetis Hemingway Pariisis kirjutades. Samal ajal tegeles ta ka jahipidamise, spordi ja muude mehelike tegevusaladega. Oma reputatsiooni novellikirjanikuna kindlustas ta kogudega „Mehed ilma naisteta“ („Men without Women,“ 1927) ja „Võitja ei saa midagi“ („Winner Take Nothing,“ 1933). Hemingway selle perioodi tuntuimaks teoseks oli osalt autobiograafiline romaan „Hüvasti, relvad!“ („A Farewell to Arms,“ 1929), mis sünge lüürilisusega käsitleb Esimeses maailmasõjas haavatasaanud sõduri armulugu oma raviõega. Sellel romaanil oli suur edu ning ta saavutas rahalise kindluse. Nad ostsid Pauline’iga Key Westis maja.
Key West ja Hispaania kodusõda
Hemingway läks 1929. aastal oma järgmise romaani „Surm Pärastlõunal“ (1932) kirjutamiseks Hispaaniasse, ta tahtis härjavõitlusest rohkem teada. Seal tutvus ta ka hispaania kirjaniku Pio Barojaga, kes teda väga mõjutas.
1930ndate algul veetis ta oma talved Key Westis ja suved Wyomingis. Talle meeldis kalal ja jahil käia. Tema kolmas poeg sündis 1931 . aastal ja nad olid Pauline’iga Key Westis õnnelikud.
1933. a. läksid Hemingway ja Pauline Ida-Aafrikasse safarisse. Seal pidas ta palju jahti. Sellest reisist said inspiratsiooni lühijutud „The Snows of Kilimanjaro“ (1936), „The Short Happy Life of Francis Macomber“ (1936) ning „Aafrika haljad künkad“ (1935).
Hemingway käis sõjakorrespondendina korduvalt kodusõja-aegses Hispaanias.
Hispaanias kohtas ta ka Martha Gellhorni. Tema suhe Pauline’iga nõrgenes ning varsti nad lahutasid. Ta kaotas oma kodu Key Westis. 1940. a. abiellus ta Marthaga.
Ta kirjutas oma ainukese näidendi „The Fifth Column“ 1938. a. Samal aastal kirjutas ka kogumiku 49-st lühijutust. Hemingway selleaegsete kogemuste peamiseks väljundiks oli aga romaan „Kellele lüüakse hingekella“, mida peetakse üheks tema parimaks teoseks. Raamat jutustab Ameerika vabatahtlikust Hispaania kodusõjas, kes on ühinenud natsionalistide tagalas tegutsevate geriljadega. Läbi peategelaste suhete teiste grupi liikmetega kujutab Hemingway nii Hispaania rahvuslikku karakterit kui kodusõja julmust ja ebainimlikkust. Pärast oma viimast reisi Hispaaniasse ostis Hemingway omale tagasihoidliku maavalduse Kuubal .
II Maailmasõda
Alati sõjast huvituva kirjanikuna käis ta kajastamas ka Jaapani sissetungi Hiinasse. Teise maailmasõja ajal elas Hemingway reporterina Londonis. Ta võttis ajakirjanikuna osa nii liitlasvägede sissetungist Normandiasse 1944. aasta juunis, kui ka järgnevast Pariisi vabastamisest. Vaatamata sellele, et ta oli kõigest korrespondent, avaldas ta sõduritele muljet oma julguse ja asjatundlikkusega kõiges sõtta puutuvas. Julguse eest sõjas sai ta Pronkstähe medali.
Hemingway läks 1945. aastal Londonisse, kus kohtus Mary Welshiga. Martha jättis Hemingway maha ning too abiellus 1946. a. Maryga.
Pärast sõda läks Hemingway tagasi koju Kuubale, kuid reisis laialdaselt ringi ka maailmas. 1953. aastal sai ta Pulitzeri auhinna oma jutustuse „Vanamees ja meri“ („Old Man and the Sea,“ 1952, e. k. 1957, 1985, 2007) eest, mis kujutab vana Kuuba kaluri heroilist võitlust gigantse kala kättesaamiseks. See auhind mängis olulist rolli ka Hemingwayle Nobeli kirjandusauhinna andmisel 1954. aastal.
1954. aastal läks ta jälle safarisse. Ta sattus kahte lennuõnnetusse, kus sai rängalt viga. Ekslikult teatati tema surmast.
Hilisemad aastad
Hemingway tervis halvenes 1955. aasta lõpu paiku alkoholi liigse tarvitamise tõttu. Tal olid tõsised maksaprobleemid, kõrge vererõhk ja arterioskleroos. Sel perioodil surid mitmed ta parimad sõbrad ning ta oli depressioonis . Ühel reisil Pariisi aga leidis ta mõned oma vanad kirjutised ning vaimustus neist. Ta kirjutas valmis novelli „A Moveable Feast“ 1964. aastal, kuid see avaldati alles pärast tema surma.
1960. aastal oli Hemingway Fidel Castro revolutsiooni tõttu sunnitud Kuubalt lahkuma . Tema kodust Kuubal sai muuseum . Ta jäi elama Ketchumisse Idahos USAs, kus püüdis esialgu oma elu harjumuspäraselt jätkata kuid ebaõnnestus. Depressiooni tõttu sattus Hemingway kaks korda haiglasse, kus teda püüti ravida elektrišokkidega. 2. juulil 1961 lasi ta ennast maha oma kodus Ketchumis. Hemingway jättis endast maha hulga käsikirju, millest osa on postuumselt avaldatud.
Vähemalt 1950. aastate lõpuni oli kirjanike seas äärmiselt mõjukas Hemingway sirgjooneline ja lakooniline stiil, mida oli püütud teadlikult vabastada kõikvõimalikest retoorilistest ja emotsionaalsetest ilustustest. Hemingway kasutas väga vähe omadussõnu.