Neile on iseloomulik, et füüsikaliste süsteemide olekuid ei kirjeldata mitte vaadeldavate füüsikaliste suuruste väärtuste komplektidena, vaid mõõdetavate suuruste väärtused on antud oleku puhul määratud üksnes tõenäosuslikult. Kvanteooria tänapäeval • Poolklassikalisteks, vanadeks ehk varajasteks kvantteooriateks nimetatakse teooriaid, mis küll postuleerivad teatavate suuruste kvanditust ning mõnikord ka annavad seletuselainelis-korpuskulaarsele dualismile, kuid ei võimalda siiski kirjeldatavaid nähtusi kuigi sügavalt mõista. Need teooriaid ei andnud ka ennustusi väljaspool mõne kitsa nähtusteklassi raame. Poolklassikalised kvantteooriad
igapäeva tegevusi. Oma igapäevategevustes oleme seotud teiste objektidega (asjadega) ja need avalduvad meile tegevuse käigus (nt kasutame arvutit) ning seega pole objektid üksteisest isoleeritud. Me kasutame neid erinevatel otstarvetel ja meie jaoks tähendavadki nad neid erinevaid otstarbeid, mitte lihtsalt isoleeritud füüsilisi objekte. Merleau- Ponty: Empirism ja ratsionalism moonutavad reaalsust.Reaalsus eelneb teooriale.Vastandumine vaimu-mateeria, subjekti-objekti dualismile. 8. Millised komponendid kuuluvad holistliku inimesekäsitluse juurde? Holism- heaolu ja elukvaliteet, subjektiivne arvamus, tervis on enamat kui haiguse puudumine, kas eesmärkide saavutamine on takistatud või mitte? Biostaatilise mudeli eesmärk: tervise taastamine. Holism: kui tervist ei õnnestu taastada, aidata elada selle haigusega ja taastada patsiendi terviklikkus. Holistlik inimkäsitlus, mis näeb inimest kui tervikut, tunnustades ja pidades võrdselt
Eliidi teooriad eliidita ühiskonna võimalikkusest Eliidi teooriatest on tuttavlik lähenemine, mis jagab inimesed ühiskonnas laias laastus kahte lehte: eliidiks ja massiks. Ehkki Le Bon ei jaga oma käsitluses inimesi otseselt säärase määratluse järgi, viitab temagi eelnimetatud dualismile, kus mass otsib instinktiivselt liidrit, kes juhiks avalikku sfääri ja korraldaks süsteemi. Le Bon`i järgi ei ole mass suuteline eliidita eksisteerima: arutlema, kontrollima oma impulsse, arendama kultuuri (Hartmann 2007); säärast suhtumist eliidi vajalikkuse osas võiks pidada varasemas kirjanduses, mis käsitleb eliidi temaatikaid, valdavaks. Täpsema massi ja eliidi määratlusega tuleb välja Mosca, kes kirjeldab protsessi, kus igas
piiramatu võim, sõltus tema valitsemise edukus ülemkihi erinevate huvide rahuldamisest. Eriti tähtsal kohal olid siin sõjapealikute huvid. Keisrit abistas valitsemisel riiginõukogu, kuhu kuulusid troonipärija, mõned lähisugulastest 9 kõrgametnikud, vägede ülemjuhataja ja päikesejumala ülempreester. Tegelik võimustruktuur oli rangelt hierarhiline ja läbipaistmatu. Vastavalt inkade muistse hõimuühiskonna etnilisele ja sotsiaalsele dualismile määrati provintside valitsevatesse ametisse kaks paralleelset valitsejat, kes olid teineteisele abiks ja jälgisid teineteist. Analoogne võimujaotus valitses ilmselt ka muudes ametkondades. Keisri nõunikeks olid nelja suurprovintsi asehaldurid ja kõrgaadlikest provintsikubernerid, kes asetusid valitsushierarhiasse vastavalt oma provintside suurusele, st maksukohuslastest perede arvule, kes olid jagatud kümmekondadesse. Mitteaadlikud tohtisid täita vaid kõige madalamaid haldusülesandeid
kindlaks teha, et ma parasjagu mõtlen või kogen valu, kuid ei ole võimalik teada saada nende mõtete sisu ja minu subjektiivset valuaistingut. Kriitika: Selle vaate nõrkuseks on võimetus seletada, kuidas mentaalsed- ja ajuprotsessid on omavahel seotud. 3. Inimene on oma olemuselt hingeline või vaimne olend. Ihu ja vaim on üksteisest sõltumatud. Vaim (ingl. k. mind) elab üle inimese surma ja seetõttu on inimene peamiselt vaimne olend. See vaade on ilmselt kõige lähedasem Descartes'i dualismile. Descartes'i arvates on vaim ja ihu üksteisest olemuslikult erinevad. Olemas on vaid vaimne ja materiaalne substants. Vaimu (meelt) eristab mõtlemisvõime, ihu aga ruumiline paiknevus. Seetõttu peavad need olema üksteisest erinevad, kuna üks on kehatu vaim või hing, teine aga mõtlemisvõimetu ruumiline „ollus“. On väidetud, et selline lähenemine määratleb meditsiini tähelepanuobjektiks inimese ihu, mitte inimest
mis on väga sarnane Alberto Knoxile. Baruch Spinoza elas ka 17. sajandil. Ta arvas, et Piibel ei ole läbinisti Jumalast inspireeritud ja seetõttu oli ta väga vihatud kristliku ja judaistliku kiriku poolt. Spinoza oli panteist, ta uskus, et Jumal eksisteerib kõiges. Ta uskus, et on olemas Aine ehk Jumal, millest kõik koosneb. Inimene on teadlik kahest atribuudist mõttest ja mateeriast, kuid neid võib olla lõputult palju. Nii astus ta vastu Descartese keha ja vaimu dualismile. Ta arvas, et Jumal juhib maailma läbi looduse. Inimene ei ole vaba olend, ta on kammitsetud loodusseaduste poolt sisemiselt ja välimiselt keskkonnast. Kui me mõistame, et kõik, mis juhtub on vajalik, siis saame me olla vabad ja õnnelikud. Rahuloluks on vajalik mõista, et kõik on üks. Sofie hakkab banaani koorima ja näeb, et koore sees on kiri Hildele tindiga kirjutatud. Tema isa ütleb, et ta on kõikjal. Alberto kutsub Sofiet jälle Hildeks.
33.Luule I vabariigi ajal (oska nimetada zanre ja esindajaid)- 1920-ndatel ilmub palju esseistlikke ülevaateid luulest, esile hakkab kerkima lüroeepika, murdeluule. Modernistliku suuna esindajana kerkib esile J.V. Barbarus püüab luulesse tuua teaduse ja tehnika terminoloogiat. 34.Üldine ülevaade kultuuri- ja kirjanduselust I vabariigi ajal - vt tunnikonspekt!! Mõisted: sümbolism- Suund, mis kasutab väga palju sümboleid. Tekib 19. sajandi lõpus Lääne-Euroopas. Tugineb dualismile väidab, et reaalsuse taga on veel teine tunnetatav maailm. Mateeria ja teadvus on lahus. Loodus ja vaim on sõltumatud. Esialgu tekib prantsuse luules. Sümbolistlikus luules rõhutatakse sõnavaliku täpsust, luuletuse musikaalsus on oluline. Tihti on sisse toodud müstikat. Esteetiline pool on oluline. Eesti kirjanduses: Tuglas, Enno, Suits, Semper. impressionism- Hetkemuljele tuginev kunst. Ei eelda, et kajastaks reaalsust, vaid hoopis autori muljet. Tekib 19
valentselektronidega), mis asuvad aatomi tuumast kõige kaugemal. 1.4.1 Elektronkatte tekkimine Negatiivselt laetud elektronide ja positiivselt laetud aatomituuma vahel toimiv elektromagnetjõud tõmbab elektrone tuuma poole. See jõud seob elektronid elektrostaatilisse potentsiaalikaevu (see tähendab, et mida lähemal tuumale elektronid on, seda suurem energia on tarvis neile anda, et neid tuuma ümbert minema viia). Kuna elektronid on samaaegselt ka laine (vastavalt laine-osake dualismile), siis tekitab iga elektron tuuma ümber kolmemõõtmelise seisulaine, mis tuuma suhtes ei liigu. Selline käitumine on määratud aatomorbitaaliga - matemaatilise funktsiooniga, mis kirjeldab ära tõenäosuse, et elektron on mingis konkreetses punktis aatomituuma ümbruses olemas. 1.4.2 Elektronkihid Elektronkate jaguneb elektronkihtideks, mis omakorda jagunevad alamelektronkihtideks ja orbitaalideks. Elektronkihi, milles elektron paikneb, määrab ära elektroni
Väärtustas kunsti üle kõige, olulisemaks kui isegi loodust. Rõhutas omapära, kuulutas uut esteetikat (tavatraditsioonide eiramine). Tema luules on samasugust pihtimuslikkust, nagu Villonilgi. Oli isiklik, ehe. Tekkisidki vastuolud: ühelt poolt naeruvääristamine ja üleolek, teisalt siirus. 12. Sümbolism, Verlaine ja Rimbaud Sümbolism tekkis 19. sajandi lõpul Lääne-Euroopas. Suund, mis kasutab väga palju sümboleid. Kirjandusvool, mis tugineb dualismile filosoofiline nähtus, mis väidab, et reaalsuse taga on veel teinegi tunnetatav maailm. Samuti väidavad nad, et mateeria ja teadus on teineteisest lahus: loodus ja inimhing on sõltumatud. Kirjanduses hakati käsutama sõnu sümbolitena, võrdkujudena (näiteks on ankur lootuse sümbol). Sümboolset tähendust püüli anda isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas ilmnes müstikasse kaldumist.
Sümbolismi rajaja v eelkäija. Väärtustas kunsti üle kõige, olulisemaks kui isegi loodust. Rõhutas omapära, kuulutas uut esteetikat (tavatraditsioonide eiramine). Tema luules on samasugust pihtimuslikkust, nagu Villonilgi. Oli isiklik, ehe. Tekkisidki vastuolud: ühelt poolt naeruvääristamine ja üleolek, teisalt siirus. 12. Sümbolism, Verlaine ja Rimbaud Sümbolism tekkis 19. sajandi lõpul Lääne-Euroopas. Suund, mis kasutab väga palju sümboleid. Kirjandusvool, mis tugineb dualismile filosoofiline nähtus, mis väidab, et reaalsuse taga on veel teinegi tunnetatav maailm. Samuti väidavad nad, et mateeria ja teadus on teineteisest lahus: loodus ja inimhing on sõltumatud. Kirjanduses hakati käsutama sõnu sümbolitena, võrdkujudena (näiteks on ankur lootuse sümbol). Sümboolset tähendust püüli anda isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas ilmnes müstikasse kaldumist.
Lääne Euroopas kujunes kriitiline realism, arutletakse ka probleeme ja puudusi ühiskonnas. Eesti kirjandusse jõudis 19 saj. lõpuks, alusepanija on Eduard Vilde romaaniga "Külmale maale" (1896). Olulisimad kirjanikud Prantsusmaal. ( Balzac, Stendhal, Flaubert, Rolland), Suurbritannias ( Dickens, Shaw), Venemaal (Turgenev, Dostojevski, Tolstoi , Tsehhov), Norras ( Ibsen), USA's (Hemingway) ja Saksamaal (Mann). Sümbolism: tekkis 19 saj. lõpul, kirjandusvool, mis tugineb dualismile ( filosoofia õpetus, mis väidab, et reaalsuse taga on veel teinegi tunnetatav maailm). Samuti väidavad nad, et mateeria ja teadus on teineteisest sõltumatud. Alguse saab 80-ndate aastate Prantsuse luulest. Eelkõige Baudelaire, Mallarme, Rimbaud ja Verlaine. Baudelaire kõige rohkem mõjutanud Eesti kirjandust. Kasutatakse palju sümboleid, oluline sõnavaliku täpsus, luules saab oluliseks ka värsi sugestiivsus, et see emotsionaalselt mõjuks ( kõige rohkem). Suur tähelepanu värsi
Kuidas nad saavad interakteeruda? Descartes ei selgita, kuidas interakteeruvad animaalsed vaimud ja vaimne substants. Isegi kui animaalsed vaimud on peenmateeria (“õrn tuul”), on tegu ikkagi mateeriaga. Vastuväited. Pierre Gassendi:1. keha-vaimu interaktsioon eeldab, et mingi kehaosa on ühenduses vaimuosaga ja vastupidi; 2. keha-vaimu ühenduseks on vajalik kokkupuutepunkt. Kuna vaim ei jagune osadeks ning on ulatuseta, siis ei saa interaktsioon toimuda. Vastuväiteid kartesiaanlikule dualismile (ja vastuseid). 1. Interaktsiooniprobleem - Ehk on vaja murrangut füüsikas. 2. Oletatav interaktsioon on vastuolus füüsikaseadustega - Ehk on vaja murrangut füüsikas. 3. Kartesiaanlik mina on ontoloogiliselt veider ning nende postuleerimine ei seleta midagi - Vaim polegi seletuslik postulaat, vaid midagi, mida tunnetab igaüks ise. 4. Ei ole kooskõlas evolutsiooniteooriaga – miks peaks vaimne substants olema kohastumuslik? - Kui vaim
asjad on igavesed? Teoreetiliselt koosnevad nad eimillestki aga kuidas läheb see kokku dogmaga igavesest hukatusest? Aga kui nad millestki koosnevad, siis see miski vaevalt et saab olla hea. Kus siin on dualismi oht? Lisaks sellele peaks mu kritiseerija teadma kui väga ma rõhutan Ise [vt mõistete lahtiseletust töö algul A.L.] (selle keskse arhetüübi, mis on complexio oppositorum par exellence) ühtsust ning mu veendumused kalduvad väga vastupidises suunas dualismile." (JUNG 1979:61) Kommentaariks saab siin öelda, et empiirilise psühholoogia poole pealt ei saa Jungi tõesti ehk dualistiks pidada (ehkki sellele viitab teatud määral tema mõiste enantodroomia, kus üks vastand paratamatult kutsub esile teise), kuid metafüüsilistel teemadel avaldatud kirjutised annavad selleks palju rohkem põhjust. Igatahes seovad Jungi ja White'i viisteist aastat osalt küll ambivalentsed, kuid siiski pigem positiivseid suhted. Ühes oma kirjas on Jung enda elu
· meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus; · Meditsiinipsühholoogia; · psühhoanalüüs; · psühhosomaatiline meditsiin; · biograafiline meditsiin; · fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad. Meditsiiniantropoloogia keskne probleem on see, et inimene, olles psühhofüüsiline ehk psühhofüsioloogiline olend, ühendab füüsilise (materiaalse) ning vaimse (metafüüsilise). So inimese nö kaksikloomus dualism. (Dualismile vastandub holism, ehk monism viimasest tuleb juttu edaspidi, eeskätt saksapärase evolutsiooniõpetuse retseptsiooniga seoses.) Haiguse olemuse klassifitseerimisel kasutatakse kahte dimensiooni: haiguse suhe peremehega ning selle materiaalne alus. Suhe peremehega võib olla: · ontoloogiline haigus kui iseseisev nähtus; · antropoloogiline (holistlik) haigus on osa inimesest, haigest, peremehest, nad moodustavad terviku.
Hoidutakse sotsiaalsetest teemadest ja ühiskonnakriitilistest probleemidest. Vastandatakse end sellele. Oluline on vormiline pool. Maailmas Thomas Mann, Gnut Hamsun. Eesti kirjandusse jõuab läbi Noor-Eesti rühmituse. Proosas Tuglas, Tammsaare loomingu II periood. Luules Grünthal-Ridala, Ernst Enno, Marie Under, Hendrik Visnapuu. Sümbolism: tekkis 19. sajandi lõpul Lääne-Euroopas. Suund, mis kasutab väga palju sümboleid. Kirjandusvool, mis tugineb dualismile filosoofiline nähtus, mis väidab, et 44 reaalsuse taga on veel teinegi tunnetatav maailm. Samuti väidavad nad, et mateeria ja teadus on teineteisest lahus: loodus ja inimhing on sõltumatud. Alguse saab 80-ndate Prantsuse luulest. Eelkõige Baudelaire (mõjutas kõige rohkem Eesti kirjandust), Mallarme, Rimbaud, Verlaine loomingus. Luule: rõhutatakse sõna valiku täpsust, oluline on ka luule musikaalsus. Luules saab oluliseks
Refleksis peegeldub välismaailma energia närvisüsteemi ja lihaste vahendusel tagasi välismaailma. Vahendajaks pidi refleksi puhul olema "loomne hing". Sellest erinev pidi olema "vaimne hing", mis vahendas kõrgemaid, reflekside kaudu seletamisele mittealluvaid psüühilisi nähtusi. Viimased ei allu loodusteaduslikule seletusele ja põhjuslikkusele, vaid jumalikule juhtimisele. Selline keha ja hinge eristamine andis teadusliku aluse dualismile. See on arusaam, mille kohaselt kehalised ja vaimsed protsessid moodustavad kaks põhimõtteliselt erinevat, isegi vastandlikku nähtuste kogumit, milliseid ei saa teineteisele taandada ega üht teise kaudu seletada. Tänapäevane arusaam refleksidest (ja reaktsioonidest) välismõju (stiimul) meeled aju lihased reaktsioon muutus väliskeskkonnas Å tagasiside Æ Närvisüsteemi eri osade funktsioonid
annaabi.ee 
