Dostojevski Kuritöö ja karistus tegelase Dunja analüüs (0)

Tegelase analüüs
Advotja Romanovna
Raskolnikovi õde Dunja oli just see, kes hoolis üle kõige oma vennast ja armastas teda tingimusteta. Ta oli tema nimel valmis kõigeks, ka ei kõigutanud see, et oma venna nimel ise õnnetu olla ja teha kõik, et vaid viimane saaks hariduse ja elaks head elu. Ka ei kõigutanud teda seegi, et venna heaks minna mehele kõigest raha pärast. Kogu oma õnn kõrvale jätta ja tegutseda vaid ühe õilsa eesmärgi nimel – et vend saaks endale lubada kooli lõpetamist ning teda igal moel rahaliselt toetada.
Raskolnikovi pere on väga vaene ning neil pole mitte midagi hinge taga,sellest hoolimata üritavad Dunja ja nende ema Pulheeria teha kõik oma venna ja ainsa poja jaoks, et viimane saaks viia täide oma unistused ja elada täisväärtuslikku elu. Seda ka siis, kui selleks tuleb ennast ohverdada ja elada elu, mis pole absoluutselt midagi väärt. Elu, kus enda jaoks ei ole võimalik leida õnne ega armastust, vaid elada lihtsalt selleks, et oma kallis ja armastatud vend saaks näha maailma ja tunda elust rõõmu. Dunja oli üdini heasüdamlik ja ennastohverdav inimene, kellel on erinevates olukordades erinev ja isikupärane käitumine, mis on omane ainult talle.
Kui vaadata Dunja käitumist siis, kui Lužin oli oma kirjas palunud Raskolnikovi õhtusöögile mitte kutsuda, siis ignoreeris Dunja seda soovi ning kutsus oma venda ikkagi. Arvatavasti tahtis ta näha, mis saab siis, kui ta oma tulevase abikaasa keelust üle astub . Ta soovis näha oma tulevase tegelikku iseloomu ning astus isegi oma ema palvest üle. Pulheeria kartis , et mehe soovist üle astumine tekitab temas pahameelt ja ta ei kosi Dunjat ära. Aga neiugi teadis, et sedaviisi talitades võib ta kaotada Lužini ja tema raha, tänu millele oleks Raskolnikov saanud jätkata oma ülikooliõpingutega.
Ka väljendus tema heasüdamlikkus siis, kui Sonja Raskolnikovile külla tuli. Kui nende ema vaatas neiule viltu , siis Dunjal ei olnud tagamõtteid ning ta uskus, et Sonja on heatahtlik, kuigi Lužin oli teda oma kirjas kõvasti laimanud. Dunja ei võtnud teiste jutte kuulda ning ta polnud eelaimdustega naisterahvas. Ta ei loonud inimestest kindlat pilti enne, kui oli neid tundma õppinud. Ei loonud ta inimesest teatud kujutluspilti vaid suhtub inimestesse nii nagu nad ennast talle tõestavad.
Kogu teose vältel tõestab Dunja enda ustavust ning seda, et ta ei tee midagi ilma mõtlemata. Kõik tema sammud ja käigud on hästi läbi mõeldud ning iga otsus tema elus on selleks, et teistel oleks parem. Eelkõige tema vennal, keda ta armastab läbi ja lõhki. Ka on ta algselt veendunud, et tema vend kuritegu ei sooritanud.
Ta usub siiralt, et ta vend pole selliseks teoks võimeline ja arvab selle olevat kuulujutuks ning muinasjutuks. Kuid sügaval sisimas aimas ta tegelikkust, nähes venna käitumist, olekut ja tegemisi. Siiski ei tahtnud ta endale tunnistada, et tema ainus vend on millekski selliseks võimeline. Nähtavasti ei osanud ta välja tuua ühtki ajendit ega põhjust, mis oleks viinud tema venna selleni , et niivõrd draagiline kuritegu täide viia.
Rääkides Svidrigailoviga ning kuulates tema selgitusi ja põhjendeid, hakkas talle aga enam ja enam tunduma, et kogu mehe jutt võib olla tõsi. Sest välja tulnud põhjendid – nälg, ärritus, venna kehvad riided, väike ning rusuv korter , Raskolnikovi sotsiaalne seisund ja eelkõige see, et ta mõtles oma emale ja õele. Dunja teadis, et ka vend hoolib neist ja ei taha, et viimased tema pärast nii suuri ohverdusi tooma peaks. Et kogu tema edu oleks vaid tänu emale ja õele. Selleks, et neid viletsusest päästa, võis Raskolnikov tõesti millegi nii kohutavaga hakkama saada.
Arvesse võttes aga kõiki neid asjaolusid, ei tahtnud Dunja aga endale selgeks teha võimalust, et see on reaalsus ja ta vend on mõrvar. Igale pereliikmele on raske vastu võtta tõsiasi, et keegi lähedastest on mõrvaga hakkama saanud. Ta teadis, et ta vennal on südametunnistus ja moraalitunne, ta uskus alati oma vennast parimat, kuigi kõik väitsid vastupidist. Ta armastus oli oma venna vastu väga suur.
Lõpuks, kui Raskolnikov tuli temaga hüvasti jätma, oli ta endale tunnistanud ja leppinud sellega, et kogu jutt ja kõik kuuldused vastasid tõele. Tema vend oligi mõrvanud liigkasuvõtja ja tolle õe, kuid ta ei süüdistanud teda milleski ja ei kandnud viha. Dunja küll ei olnud nõus sellega, et see oli heategu ühiskonnale ning toob kasu teistele, aga ta ei mõistnud oma venda mitte mingilgi moel hukka. Ta usub, et kui Raskolnikov läheb ja oma teo üles tunnistab ning lepib tagajärgedega, siis heastab see suuresti ta teo. Lausa pool kuriteost on heastatud vaid tänu kahetsemisele. Ka enne lahkumist kallistab ta oma venda tugevalt ning armastab teda oma südames samamoodi, nagu ta seda alati teinud oli.
Kindlasti teadis Raskolnikov, et Dunja on parim õde, keda keegi üldse tahta võiks. Ennastsalgav ja armastusväärne, kes ei kohku tagasi millegi ees, kui vaid tagajärjeks on armastatute heaolu. Raamatu lõpuks siiski leiab ka Dunja õnne ja armastuse Razumihhini näol ja saab peale kannatusi tunda elu, mida ta oleks pidanud juba ammu elama. Ka tema leiab teose lõpus õnne.