,,Medeia" ja ,,Elektra". Hiljem rajati amfiteatrid, kus toimusid esinemised. Tragöödiates lauldi pooljumalatest ehk heerostest ning nende konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil. Kreekas algas tragöödia sissejuhatuse e. proloogiga, mida esitas(id) näitleja(d), sellele järges koori saabumine ja avalaul e. parodos. Edasi tulid episoodid e. dialoogilised osad näitleja(te)lt ja koorilt. Etenduse lõpetas viimane episood e. eksood- ja koori lahkumine. Atika ajajärgu perioodil on juhtivaks kirjandusliigiks draama. See arenes välja dionüüsiatest e. Dionysosele pühendatud pidustustest, kus korrladati suuri rongkäike, joodi veini ja lõbutseti. Rongkäigus esines ka saatüreid, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid ditürambe e. ühislaule jumalale.
Teatrid olid alati templi läheduses ja koosnesid kolmest põhiosast: süda, tasane ringikujuline väljak; skenee, mis oli etendusele taustaks ja kõlaseinaks ning varjas riietusruume ja lavamehhanisme; theatron ehk vaatamispaik. Teatrid olid tohtutu suured. Etenduse eest pidi maksma. Vaheaegu polnud, mäng kulges lakkamatult. Tragöödia koosneb: 1) Proloog ehk sissejuhatus 2) Parodos ehk avalaul, koori saabumine 3) Episoodid ehk dialoogilised osad 4) Stasimone ehk koori laulmine episoodide vahel 5) Eksood ehk viimane episood ja koori lahkumine Rooma kirjanduse perioodid: 1) Kuni 3.saj. eKr rahvaloomingulise sõnakunsti periood. 2) 3.saj. teine pool kuni 2.saj.eKr arhailine ajajärk. Kujunesid välja kirjanduslikud zanrid, loodi eeposeid, tragöödiaid, komöödiad. Pandi alus kõnekunstile. 3) 1.saj.eKr 1.saj.pKr. Rooma kirjanduse klassikaline periood, kuldne ajajärk.
Teatrid olid alati templi läheduses ja koosnesid kolmest põhiosast: süda, tasane ringikujuline väljak; skenee, mis oli etendusele taustaks ja kõlaseinaks ning varjas riietusruume ja lavamehhanisme; theatron ehk vaatamispaik. Teatrid olid tohtutu suured. Etenduse eest pidi maksma. Vaheaegu polnud, mäng kulges lakkamatult. Tragöödia koosneb: 1) Proloog ehk sissejuhatus 2) Parodos ehk avalaul, koori saabumine 3) Episoodid ehk dialoogilised osad 4) Stasimone ehk koori laulmine episoodide vahel 5) Eksood ehk viimane episood ja koori lahkumine Rooma kirjanduse perioodid: 1) Kuni 3.saj. eKr rahvaloomingulise sõnakunsti periood. 2) 3.saj. teine pool kuni 2.saj.eKr arhailine ajajärk. Kujunesid välja kirjanduslikud zanrid, loodi eeposeid, tragöödiaid, komöödiad. Pandi alus kõnekunstile. 3) 1.saj.eKr 1.saj.pKr. Rooma kirjanduse klassikaline periood, kuldne ajajärk.
ühendav luule. Simonides (6- 5 saj) Epigramm- algselt värsivorms pealkirja hauakivil või mälestussambal, -hiljem iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühike lüüriline luuletus. Pindaros (6-5 saj) ATIKA AJAJÄRK (5-4 SAJ EKR) Iseloomustab: optimistlik vaade kultuurile, usk inimese ja inimmõistuse jõusse. Tähtsal kohal kirjandus, lüürika- dramaatika. Keskpunkti tõusis konflikt, sündmusi esitati kuulaja vaatajaga. Dramaatika- koorilüürika haru- näidendeis vaheldusid dialoogilised osad koorilauluga. Tragöödia- lepimatu konflikti ja traagilise lahendusega ülivõimas kurbmäng, mis käsitleb olemise kõige tähtsamaid küsimusi(inimese suhe jumalasse, vabadusse, saatusesse, süüsse, vastutusse) Aischylos (525- 456 ekr)- ,,Pärslased", ,,Oresteia"- antiiktragöödia aluspanija. Sophokles (496-406 ekr)- ,,Kuningas Oidipus", ,,Antigone"-Loob inimesi, nagu nad on. Euripides (480-406 ekr)- käsitles põhjalikult naise psühholoogiat, inimvaimu hälbeseisundeid
Peamised väljendusvahendid oli hääl ja sestid. Näitlejad kandsid maske, olemas oli ka algeline lavaseade deus ex machina (tlk. jumal masinast), millega saabusid lavale jumalad. Tnp. on see kirjandusteaduslik termin, millega tähistatakse kunstniku mittetegevuse loomulikust arengust välja kasvavat lõpplahendust. Antiiktragöödia ülesehitus: · Proloog (eellugu) · Parodos (koor tuleb lavale, esitatakse I laul) · Dialoogilised osad: Epesodionid (esitavad näitlejad) Stasimonid (esitab koor) · Eksodos (väljaminek) ANTIIKPROOSA Herodotos ajaloo isa. ,,Historia" (Kreeka-Pärsia sõda); eripära: kõrvuti ajalooliste ja tõsieluliste faktidega tegutsevad tema teostes ka jumalad. Thukydides ,,Ajalugu"(Pelopossesose sõda); eripära: kronoloogiline järjestus. Xenophon paljud eri teoseid, kui peetakse pealiskaudsemaks.
lõpetatus või lahkamine. 16 september: Romaanizanri sünteetilusus Romaanis on ühendunud eepilised, dramaatilised ja lüürilised tendetsid. Põhiolemuselt jääb romaan eepiliseks, aga elu täiuse esile toomiseks kasutatakse dramaatilist ja inimeses siseellu süvenemiseks lüürilist kujutamis viisi. Sünteetilisust on näha romaani ehituse välja kujunemises. Varajane romaan olid minavormilised koroonikat meenutavad. Valgutusajal olid romaanid peamiselt dialoogilised. Realisimiga jõudis romaan jutustamiseni. Tänapäeva romaanid on suhtelised objektiivsed ja autori suhtumine avaldub tonaalsuses. Romaanis on võimalik igapäevase puht isikliku kaudu käsitleda kõige suuremaid, üldisemaid probleeme. Mida sügavamale autor tungib inimese olemusse seda rohkem leiab üld inimlikku( Dostojevski!!) Romaani autor tõstatab vahel probleemi, millel ei ole veel seletust. Vahel autor isegi ei hõlma seda, mida ta öelda tahab. Dostojevskiga koos tuli uus
Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Tragöödia on lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega ülevvõimas kurbmäng, mis käsitleb olemise kõige tähtsamaid küsimusi nagu inimese suhe jumalatesse, vabadusse, saatusesse, süüsse, vastutusse. Kreeka tragöödia algas tegevuse sissejuhatuse proloogiga. Seda esitasid näitlejad. Järgnes koori saabumine orkestrale ja lavalaul parodos. Edasi tulid dialoogilised osad näitlejatelt ja koorilt ehk episoodid. Episoodide vahel laulis koor statsimone. Etenduse lõpetas viimane episood eksood ja koori lahkumine. Tragöödia elementide hulka kuulus ka lava taga toimuvast teatamine, sest kõiki sündmusi, sh veriseid stseene, vaatajatele ei etendatud. Thespis oli 6. saj. elanud poeet, kes algatas jumalateenistuse muutumise teatriks. Tema tähtis uuendus oli see, et ta astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, eteldes värsse. Seega oli
Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Tragöödia on lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega ülevvõimas kurbmäng, mis käsitleb olemise kõige tähtsamaid küsimusi nagu inimese suhe jumalatesse, vabadusse, saatusesse, süüsse, vastutusse. Kreeka tragöödia algas tegevuse sissejuhatuse – proloogiga. Seda esitasid näitlejad. Järgnes koori saabumine orkestrale ja lavalaul – parodos. Edasi tulid dialoogilised osad näitlejatelt ja koorilt ehk episoodid. Episoodide vahel laulis koor statsimone. Etenduse lõpetas viimane episood – eksood ja koori lahkumine. Tragöödia elementide hulka kuulus ka lava taga toimuvast teatamine, sest kõiki sündmusi, sh veriseid stseene, vaatajatele ei etendatud. Thespis oli 6. saj. elanud poeet, kes algatas jumalateenistuse muutumise teatriks. Tema tähtis uuendus oli see, et ta astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, eteldes värsse
teisele esitatud pikem seotud repliik (kõne, aruanne, meenutus vms). Monolooge esineb dramaatikas üsna harva, sest arvatakse, et üksikõnes langeb näidendile omane pinge ning lugeja/vaataja tähelepanu hajub. Peamiselt kasutatakse seda tegelase siseelu avamiseks, kuid ka lavale tehniliste või ajaliste piirangute tõttu sobimatute sündmuste edastamiseks. Näitekirjanduses esineb monodraamasid, mis koosnevad vaid ühe tegelase monoloogist. Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised tegelane vahetab vaatepunkte või kaalub poolt- ja vastuargumente. 13.Mis on remark, mis on repliik? Remark on tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekujutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejatele. Remargi ülesanne on täpsustada visuaalset pilti: lavakujundust, tegelase välimust ja käitumist; täpsustada dialoogi ja helitausta:
· autokommunikatiivne monoloog, s.osuhtlemine iseendaga Dialoogi monologiseerumine - dialoogi muutumine ühekõneks, juhul kui · kõnelejate kontakt nõrgeneb (üks nt domineerib) · kõnelejate kontakt katkeb (kommunikatisoon ei toimi) · valitseb täielik üksmeel (pole vastanduvaid seisukohti) 54. Mis on monodraama (mononäidend)? Monodraama on ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst. Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised. 55. Mis on epistolaardraama? Epistolaardraama on näidend, mis koosneb kirjadest. 56. Kuidas remark ja dialoog suhestuvad? · Identsus: remark dubleerib dialoogis öeldut, s.t laval tehakse seda, millest parasjagu räägitakse. · Komplementaarsus: kõige tüüpilisem. Remarkides antud mitteverbaalne informatsioon täiendab dialoogi, siia lisanduvad kostüümi, miimika jne kirjeldused.
teisele esitatud pikem seotud repliik (kõne, aruanne, meenutus vms). Monolooge esineb dramaatikas üsna harva, sest arvatakse, et üksikõnes langeb näidendile omane pinge ning lugeja/vaataja tähelepanu hajub. Peamiselt kasutatakse seda tegelase siseelu avamiseks, kuid ka lavale tehniliste või ajaliste piirangute tõttu sobimatute sündmuste edastamiseks. Näitekirjanduses esineb monodraamasid, mis koosnevad vaid ühe tegelase monoloogist. Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised tegelane vahetab vaatepunkte või kaalub poolt- ja vastuargumente. 13.Mis on remark, mis on repliik? Remark on tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekujutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejatele. Remargi ülesanne on täpsustada visuaalset pilti: lavakujundust, tegelase välimust ja käitumist; täpsustada dialoogi ja helitausta:
muutev jõud mida ei ole võimalik ära tarbida. Kuid Kristeva jaoks kaovad ära kultuurilised momendid kuidas teksti kasutatakse. Intertekstuaalsus kirjandusteoses viitamine teistele kirjandusteostele, ühe teksti(osa) sisaldumine teises; märgiliste elementide ühest märgisüsteemist teise kandmine, millega kaasneb nende tähenduse muutmine Kogu keele ja keelekasutuse, märgisüsteemide eksisteerimise viis. Kõik tekstid on dialoogis teiste tekstidega ja ka ise dialoogilised. Uuritakse allikaid, mõjutusi, vihjeid ja viiteid. Nt Dostojevski on Tammsaaret mõjutanud kuidas? 22. nov. 05. a. Intertekstuaalsus uurib kuidas tekstid on üksteise sees vastuolus. Kristeva väidab, et kõik tekstid on intertekstuaalsed. Erinevad tekstiosad on intertekstuaalsed erineval viisil. Vastuolu: kirjandustekst markeerib oma piire vs. tekst on midagi lõputut ja piiritut. Tava
vajadus kõnelemiseks. Repliik ühe inimese kõnevoor Monoloog üksikõne, võib olla nii üksi oleva inimese kõnelus kui ka teistele esitatud pikem repliik Arvatakse, et monoloogiga langeb näidendi pinge, sellepärast seda eriti kasutata. Kui, siis tegelase siseelu avamiseks ja ka sobimatute sündmuste edastamiseks (ajaline ja ruumiline piirang). Monodraamad koosnevad ühe tegelase monoloogist, sisemiselt dialoogilised Remark tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, aitab mõista tegelast ja lugu. Mõeldud lugejale ja lavastajale, näitlejale. Ülesanneteks on täpsustada dialoogi, helitausta; täpsustada visuaalset pilti, lavakujundust jne; kommenteerida tegelase käitumist. Tegelase analüüs Tegelaskontseptsioon tegelase olemus Personifikatsioon abstraktse mõiste isikustamine, illustreerimine Tüüp üheplaaniline tegelane, esindab sotsiaalset gruppi või inimtüüpi.
näitleja aga esitab oma partiid atika murdes, mõninga lisandusega joonia murdest. Atika tragöödia kaksik-koosseis määrab ka tema välise struktuuri. Kui tragöödia, nagu see hiljem oli tavaline, algas näitlejate partiidega, siis see esimene osa, enne koori tulekut, moodustas proloogi. Selle järgnes parodos ("läbikäik"), koori tulek; koor sisenes kahelt poolt marsitaktis ja kandis ette laulu. Edasi järgnesid dialoogilised osad epeisodionid ("juurdetulekud", "vahelisandid"; nimetus tõendab ilmselt, et neid osi, mida kiiluti koorilaulude vahele, ei käsitatud algselt mitte põhi-, vaid lisaelemendina). Epeisodid vaheldusid stasimonidega ("seisulauludega"): viimased kandis ette koor orkestral seistes, harilikult pärast näitlejate eemaldumist. Tragöödia lõpposa pärast viimast stasimoni oli eksodos ("väljaminek"); selle lõpul lahkus koor lühikese laulu saatel orkestralt. Epeisodionides ja exodoses
mille käigus ,,kellegi pahatahtlikkuse või hoolimatuse tõttu hävitatakse kellegi teise jaoks tähendusrikkaid märke ja lugusid, röövides nii osa tema identiteedist" Semiotsiid võib olla: 1) füüsiliste keskkondade hävitamise kaasnähe, ning 2) olukord, kus semiootilised ja kommunikatsioonilised protsessid on ise peamisteks sihtmärkideks (püüda rikkuda kommunikatsioonikoode, segada kommunikatsioonis osalejaid jne) Erimõisted: dialoogilised suhted Kultuuri suhe keskkonnaga võib olla ka soosiv või kahepoolne. Sellisel juhul saame rääkida tunnustavast või dialoogilisest suhtetüübist: Tunnustav suhe: aktsepteeritakse teise semiootilise sfääri õigust eksisteerida ja olla erinev ning selle pärast piiratakse enda semiootilist aktiivsust või välditakse aktiivset semiootilist kokkupuudet. Näiteks klassikalise looduskaitse suhtumine looduskeskkonda, mille puhul
poole. Erijuhtum: epistolaardraama (draama kirjades). · adressaadiks (teadlikult) on publik · autokommunikatiivne monoloog, s.o suhtlemine iseendaga 54. Mis on monodraama (mononäidend)? Monodraama on ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst, nt Juhan Smuuli "Polkovniku lesk", Andrus Kivirähki "Aabitsa kukk" , Geraldine Aroni "Minu oivaline lahutus" Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised (dialogiseeruvad), st · tegelane vahetab vaatepunkte, kaalub poolt- ja vastuargumente · tegelane räägib eemalviibiva tegelasega · tegelane räägib publikuga 55. Mis on epistolaardraama? Epistolaardraama (näidend kirjades) dialoog moodustub monoloogiliste, ent püsiva adressaadiga kõneaktide (kirjade) reast (näiteks A. Undla-Põldmäe "Viru laulik ja Koidula" (põhineb Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetusel), J. Kilty "Armas luiskaja" (B. Shaw' ja missis P
Kom ja saatürd pidi näitlejate riietus vaatajaid lõbustama, oli seega veider ja kohmakas. Erinevuseks on ka see, et siis oli teaterietendused alati vabaõhuüritused, tänapäeval on teater pigem ruumides. Samuti toimusid etendused ainult teatud aegadel nt suurtel Dionysuse pidustustel, kevadpidustused. Etendused kanti ette võistluse raames, kolm autorit said esitada kolm tragöödiat ja ühe saatürdraama, komöödiavõistlusel nõuti ühte näidendit. Tragöödias vaheldusid dialoogilised osad koorilauluga. 15. Nimetage vanakreeka kuulsamad tragöödiakirjanikud. Nimetage nende tuntumaid teoseid. Mis on iseloomulik nende loomingule? Mille poolest nende elu ja looming üksteise omast erineb? Aichylos antiiktragöödia rajaja. Koori osa on temal kõige suurem, samas ta ikkagi lühendas seda, tehes rohkem ruumi dialoogile. Suurendas näitlejate arvu ühelt kaheni. Loomingut kannab usk maailma harmoonilisusesse ja stabiilsusesse, mis saab
annaabi.ee 
