Diabeedihaige laps lasteaias (0)

Diabeedihaige laps lasteaias

Diabeet on immuunsushaigus, mis avaldub, kui kõhunääre ei tooda piisavalt insuliini või kui organism ei suuda toodetud insuliini efektiivselt kasutada. Lastel on levinud eelkõige esimest tüüpi diabeet, mille puhul ei tooda keha kõhunäärmes olevad rakud elutegevuseks vajalikku insuliini, seega tuleb seda süstida või pumbaga manustada. Üha sagedasemaks hakkab muutuma juba ka teise tüübi diabeet laste seas, mis on seotud rasvumisega. Praeguseks on Eestis esimest tüüpi diabeet avastatud umbes viisesajal kuni 15-aastasel lapsel ja noorel . Neist umbes 150-200 on lasteaiaealised. Eestis on kokku ligi 500 lasteaeda ja ELDÜ (Eesti laste ja noorte diabeedi ühing) sooviks on, et diabeediga lapsi võetaks vastu neist igaühte.
Miks on Eestis just nii palju diabeedihaigeid lapsi? Iseenesest pole see number katastroofiline, kuid kindlasti võiks olukord palju parem olla. Isiklikult olen arvamusel, et enamus inimkonna haigustest ja hädadest saab alguse sellest, et ei hoolitseta piisavalt hästi oma kehade eest. Ei toituta hästi ehk keha ei saa tasakaalus mineraale, vitamiine, rasvhappeid ja muid toitaineid. Tänapäeva maailmas on liigagi lihtne olla ebatervislik . Tegelikult ongi see meil norm nüüdseks. Kõik, mis pole just orgaaniline toit, sisaldab kuhjaga Omega -6 rasvhappeid (siinkohal ei tohiks mainimata jätta, et Omega-6 ei ole ainult halb, vaid tegelikult meile väga vajalik rasvhapete rühm), mis omakorda tekitab meie kehas põletikke, ning kui tarbitakse liiga vähe Omega-3 rasvhappeid, siis pole midagi meie organismis, mis neid põletikke alla tõmbaks. Tulles nüüd tagasi tänapäevase toitumise juurde, siis on lastel juba enne sündi soodumus kõikidele nendele põletikele, näiteks diabeedile, juba ainuüksi tänu emade toitumisele. Seega on isegi tegelikult veidi üllatav, et see diabeedihaigete laste number pole suurem. Samas, fakt, et USA-s, kus on läänelik toitumisrežiim juba pikka aega toiminud, on keskmine Omega-6 ja Omega-3 tase kuni 24:1, ei ole üldse üllatav.
Kuidas mõjutab haigus laste omavahelisi suhteid rühmas? 2013. aastal avaldatud Eesti Päevalehe artiklis rääkis üks rühma õpetaja, kuidas diabeedihaigest lapse rühmakaaslased olid tegelikult üsnagi vastuvõtlikud haiguse suhtes, ning hirmu tundmine oli asjata. Teised rühmakaaslased isegi tulid õpetajale teatama, kui diabeedikust lapse insuliinipumba sensor hakkas piiksuma. Minu meelest on lihtsalt tähtis algusest peale tervet rühma asjasse kaasata, nendega sel teemal arutleda ja selgitada haigust, et ei tekiks haige lapsel võõrandumist teistest lastest. Lapsed on tegelikkuses palju mõistvamad kui esmapilgul tunduda võib ning teinekord vaat , et küpsemadki kui mõned täiskasvanud. Seega ei leia mina, et diabeedihaige olemasolu rühmas muudaks kuidagi emotsionaalselt teiste aste hoiakuid. Tuleb lihtsalt osata antud infot hästi rühmas suunata ning korraldada.
Lasteaia õpetajal on väga suur ja vastutuse rohke roll kui rühmas on diabeediga laps. Ta peab lapse veresuhkru taset mõõtma enne igat söögikorda ning enne õue minekut. Lisaks kindlasti ka siis, kui on kahtlus , et veresuhkru tase on langenud ohtlikule tasemele. Insuliini tuleb süstida või doseerida pumba kaudu enne igat söögikorda. Väga tähtis on jälgida, et laps sööks alati oma toidu ära ning kui ta keeldub söömast, pakkuda talle mingit alternatiivi. Samuti tuleb jälgida lapse kehalist aktiivsust ning anda väike oode enne õue minekut, et vältida veresuhkrutaseme langemist madalale tasemele. Rühma õpetaja peab oskama ära tunda märke hüpoglükeemiast ehk madalast veresuhkru tasemest. Kerge juhtumi puhul on sümptomiteks erutuvus, näljatunne, tujukus, nõrkus, väsimus, uimasus, kahvatus, higistamine ja peavalu. Raskemal juhul esineb unisus, segadus , krambid ning laps võib isegi kooma langeda. Sellisel juhul tuleb laps külili panna, eemaldada suust toidujäägid ning määrida suhu põse limaskestale mett , siirupit või glükoosigeeli.
Eestis on vähe lasteaedasid, mis võtavad diabeedihaigeid lapsi vastu, ideaalis võiksid kõik 500 Eesti lasteaeda neid vastu võtta. Ei taheta võtta nii suurt vastutust ning pigem suunatakse neid erilasteaedadesse, mis on tegelikult vale, sest lastel pole arengu probleeme, vaid nad lihtsalt vajavad rohkem hoolt ning tähelepanu. Iga laps väärib võrdset hoolt ning armastust ning seepärast on vaja teha üsna palju tööd veel, et diabeedihaigeid lapsi võetaks vastu samamoodi nagu terveid lapsi.