tähenduse omaja · Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord. Denotatsioon teatud märgi nö esmane/autentne tähendus: see, mis on nähtav. Konnotatsioon - Konnotatsioon on märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda Edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab. Kui inimene saab teate ABC, lisandub denotatiivsele tähendusele ka konnotatiivne (ärevus). Masinaga seda ei juhtu. Küberneetikat huvitavad vaid signaalid. Kuid inimene võtab vastu tähendusi. Märk on iseseisev tähendusühik olles kas denotatiivne v konnotatiivne.
võtame aluseks järgmise kaksikjaotuse: 1) sama või lähedane tähendus - erinev vorm a) sünonüümid (nuga ja väits) b) antonüümid (hea ja halb) c) hüponüümid (roos hüponüüm ja lill hüperonüüm) 2) sama või lähedane vorm - erinev tähendus (suhe kahe lekseemi vahel) a) homonüümid (sulg (sule) ja sulg (sulu)) b) paronüümid (enamik ja enamus) Sünonüümia Sünonüümia ehk samatähenduslikkus on kahe või rohkema vormilt erineva lekseemi denotatsiooni identsus. - Sünonüümid on seega kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad (ämber ja pang; paralleelne ja rööpne; söakas ja vapper). Sünonüümiast veel: Tihti on üks ja seesama asi keelestatav mitmel viisil, esemetel ja nähtustel on palju nimetusi. Vahel kasutatakse üht nimetust väga järjepidevalt. Uus nimetus on põhjendatud siis, kui ta annab mõtlemises säästu
Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord Denotatsioon – teatud märgi nö esmane tähendus: see, mis on nähtav. Konnotatsioon - märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab. · Märk on iseseisev tähendusühik olles kas denotatiivne (märgi otsene tähendus) v konnotatiivne (kaastähendus). · Märgiks pole vaid sõna, vaid ka žest, kujund, lõhn, tekstuur, heli,
lõputu substantiivne jada, iseseisev Põhilised loogika, matemaatika, Loom. keeled, kirjandus, legendid, uurimisvald- loogikakeskne inglise (keelekeskne) konnad kõnekeel Märk kui triaad Märk kui diaad Uuritakse isoleeritud Vaadeldakse subjekt-subjekt kommunikatiivsete suhete plaanis, märke kui objektide mitte isoleeritult, vaid keele struktuuri moodustavate omavaheliste denotatsiooni vahendeid, suhete plaanis subjekt-objekt suhete plaanis Uurib märki kui maailma tunnetamise vahendit. Erinevad märgitüübid eri astmed ja viisid Lingv. märgid Lisanduvad ka kuid on hädavajalikud kõnelejatele (Benveniste) on suvalised "loomulikud märgid" -- ikoon, indeks Arusaamine pidevalt kestev, Diskreetne, suhteline, sümboolne;
sümboliliste märkide mõisted, uuris tegelikkuse ja selle märgistamise vahekordi. • Ferdinand de Saussure - Šveitsi keeleteadlane, seletas tähenduste teket märkide eritlemise kaudu - märk saab tähenduse vaid selle kaudu, et ta eristub millestki muust sarnasest. • Roland Barthes (“Elementes of Semiology “(1965), “Mythologies” (1957)) uuris märkide kujunemist läbi denotatsiooni (otsene tähendus) ja konnotatsiooni (kaudne tähendus). • Nn. Tartu koolkond - J. M Lotman, Z. G. Mints, B. F. Jegorov, I. A. Tšernov, P. Torop. Denotatsioon – teatud märgi nö esmane/autentne tähendus: see, mis on nähtav. Konnotatsioon - Konnotatsioon on märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ootustele/emotsioonidele.
et iga ühiskonnanähtus omab tähendust ning on "artikuleeritav nagu keel" (Kristeva, 1973). Iga kõneakt sisaldab sõnumi edastamist zhestide, hoiaku, riietuse, aktsendi, konteksti jms. keele abil. Strukturalistriku meetodi kohaselt ei uurita üksikelemente eraldiseisvatena, vaid teatava üldise tähistava süsteemi koostisosana. Roland Barthes'i kasutatud strukturaal- antropoloogilise analüüsi meetodile sarnast meetodit kasutab ka Mati Unt oma argimüüte lahates, tuues esile küll üksiku denotatsiooni märgi (kirves, kahvel, köha vms.), kuid vaadates selle eri tähendusi konnotatsiooni tasandil (teise astme märgina), püüdes haarata konkreetse märgi haaret universaalse semioloogilise süsteemi sees. Unt kirjeldab märkide jadasid, tähistaja (ehk "tühjendatud" esimese astme märgi) liitumist järjest uute tähistatavatega ning lõpmatute uute märkide teket. Kui Barthes lähtub Mütoloogiates suletud struktuurist, siis Undi mütoloogiad viitavad lõpututele märkide kujunemise jadadele
Tema arvates ideoloogi on märk kellegi huvitatusest, klassi süsteem. Ta tugineb Marxile kes ütles et ühiskonnas valitsevad ideed on valitseva klassi ideed. Müüdil ja ideoloogial on väga selge soes. Müüt on alati võlgu ajaloole. Denotatsioon-esimese astme tähendus, kindel ja konnotatsioon- teise astme tähendus, sõltub kontekstist. Konnotatsiooni tähistajad moodustatakse denotatsiooni märkidest vms, võtab kaasa esimese märgi ja pannakse teise. Müüdid toovad ilmsiks midagi aga samas suruvad ka peale. Lugemine, teda huvitab lugeja positsioon ja ta räägib sellest raamatus S/Z. seal ta tuurib teksti lugemise loogikat teda huvitab kuidas lugeja suuudab tähendusi välja lugeda. Tema järgi tõlgendab lugeja teksti teatud koodide järgi. Intretekstuaalsus- tekstid on sisuliselt täis tsitaate, tekstidel ei ole olemas teatud
Indikatiiv - neutraal Imperatiiv e käskiv kõneviis Jussiiv e möönev kõneviis Konditsionaal e tingiv kõneviis Kvotatiiv e kaudne kõneviis Isik 50. Predikaatanalüüs. Predikaatanalüüs - lähtekohaks lekseemide sõnasemantiline kirjeldus ja eesmärgiks on selgitada, kuidas moodustub lause tähendus. Omadusi ja suhteid väljendavad elemendid on predikaadid. Predikaatanalüüs kirjeldab lause denotatsiooni poolt. Grammatilised sünonüümid e sümbolid, mille tähendused on sama denotnatsiooniga grammatilised vormid. Suur osa on metafooridel, tihti ka leksikaliseeruvad ning argisuhtluses toodetakse uusi metafoore koguaeg. Kollokatsioon Kollokatsioon - sõna tähendusest sõltuvad tendentse esineda koos teatud sõnadega. (hobused hirnuvad, lehmad ammuvad) Kollokatsioonide väljaselgitamine eeldab üldiselt suurte tekstikorpuste kasutamist. 51. Semantilised võrgustikud.
Kahjuks rohkem materjali selle kohta ei leidnud. 72. Denotatsioon e intensioon Denotatsioon e intensioon keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele. 73. Ekstensioon Sõna ekstensiiooni moodustavad kõik sõna võimalikud referendid. Näiteks sõna eesel ekstensioon on siis alavad, surnud ja veel sündimata eeslid. Silmas tuleb pidada ka sõna eesel põhitähendust ehk denotatsiooni, millele võib esitada parafraasi. Parafraas- süntagma tähenduse sünonüümne, samatähenduslik väljendusvõimalus. 74. Tähendusväli Tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad, mis on omavahel semantiliselt määratletavates paradigmaatilistes suhetes. Tähendusvälju on keeles palju. Nad näitavad muuhulgas seda, et välismaailm jaguneb osadeks hierarhiliselt: liiklusvahendid on näiteks autod, rongid, bussid, lennukid jne, autod on näiteks Audi, Opel,
· Tähistaja/tähistatav (signifier/signified) - reaalse objekti ja tema sümbolilise tähistamise vahekord. · Denotatsioon teatud märgi nö esmane/autentne tähendus: see, mis on nähtav. · Konnotatsioon - Konnotatsioon on märgi kaastähendus, mis tekib tänu juba olemasolevatele teadmistele, ühiskondlikele/kultuurilistele jms väärtustele, auditooriumi huvidele/ ootustele/ emotsioonidele. (nt iroonia fenomen, ...) · Teisisõnu, märgi denotatsiooni all mõeldakse seda, mida edastatakse auditooriumile, samas kui märgi konnotatsiooni all mõeldakse seda, kuidas/millises kontekstis seda. Edastatakse ja millise kaastähenduse märk seega omandab. · Märk on iseseisev tähendusühik olles kas denotatiivne v konnotatiivne. Märgiks pole vaid sõna, vaid ka zest, kujund, lõhn, tekstuur, heli st kogu valik võimalikke info kodeerimise ja edastamise võimalusi. · Denotatsioon märgi otsene tähendus
On täpselt määratlemata. Poststrukt on laiem mõiste, dek on paremini määratletud. Derrida ütleb strukt. kultuurimaastiku kohta, et see on nagu linn, kus veel või enam ei elata. Üldiselt – pigem hüljatud paik, subjekti ei ole, kes seda linna v maastikku elustaks. Väidab et tähendusliku struktuuri väljatoomine on mõrv, teksti surmamine. Derrida ütleb: “ Seni tähistaja olnud sekundaarne tähistatava suhtes, konnotatsioon sekundaaarne denotatsiooni suhtes, sisu sekundaarne vormi suhtes. Sellega seondub ka idee, et esmane on autor ja teos on vaid autori teisitiolemine. Saussurre analüüsis on tähistatav esmane substants, mis eelneb keelelisele tähistavale. aga tegelikult võib Saussure´i lugeda ka nii, tähistaja ja tähistatav luuakse üheaegselt ja suhtuvad teineteisesse nagu paberilehe kaks külge. Nende suhe on dünaamiline ja vastastikku pöörlev. Vt. keskaegseid märgiahelaid, mille kõiki liikmeid võis vaadelda
tgähendama. Barthesi järeldus on see, et mis on argimüütide loogika, kõike seda mis on konstrukeeritud. Müüt on konstruktsioon aga samal ajal esitatakse Denotatsioon esimese astme suhe Konnotatsioon teise astme suhe Tähistatav ja tähistaja mooustavad märgi ja see märk ise muutub tähistajaks uuel tasandi. Konnotatsiooni tähistajat muoodustatakse denotatsiooni märkidest. Müüdil on kinnistamise jõud, ta surub meile midaig peale. Altusser: ideoloogia pole mitte tundmine vaid ära tundmine. Selles mõttes tuleb silmas pidada Barthesi loogikat: müüdid ei lüäthu loodusest või loomust, nad on välja valitud. Müüdid pannakse kokku koguaeg mingisugusustest juba inimestele tutavatest kulutuurilistest elementidest. Müüt saab mõjuta ikka nende inimeste seas kes seda teemat jagavad. Populaarkultuuri teooriad loeng 10
Märgil on kindel tähendus, impersonaalne Põhilised loogika, matemaatika, Loom. keeled, kirjandus, uurimisvald- loogikakeskne inglise kõnekeel legendid, konnad (keelekeskne) Märk kui triaad Märk kui diaad Uuritakse isoleeritud märke kui objektide denotatsiooni vahendeid, Vaadeldakse subjekt-subjekt subjekt-objekt suhete plaanis kommunikatiivsete suhete plaanis, Uurib märki kui maailma mitte isoleeritult, vaid keele struktuuri tunnetamise vahendit. Erinevad moodustavate omavaheliste suhete märgitüübid eri astmed ja viisid plaanis Lingv. märgid on Lisanduvad ka "loomulikud kuid on hädavajalikud suvalised märgid" -- kõnelejatele (Benveniste) ikoon, indeks
annaabi.ee 
