Uudiste erapooletust saab hinnata küsimuste abil: mis on faktid ja mis on kommentaarid, kellele antakse kommentaariks sõna ja kui pikalt, kas kommentaarides tuleb esile arvamuste paljusus, kas keelekasutus on erapooletu. Reklaamiklippide dekonstrueerimisel võiks lähtuda järgmistest küsimustest: kuidas väljendab reklaam tüüpsüzeed, millist ihaldusväärset emotsiooni pakub probleemi lahendus, millega emotsioon luuakse, kuidas antakse tootele emotsionaalne laeng. Musavideoid saab dekonstrueerida järgmiste küsimuste abil: millest räägivad laulu sõnad, mida väljendab koreograafia, mida väljendab kehakeel, milliseid sümboleid kasutatakse videos, mida väljendab kaameratöö ja montaaz.
minema pühkida. "Ma vaatlen ideede spasme, samal ajal kui Tühjus ümberringi muheleb" kirjutas E.M. Cioran oma "Lagunemise lühikursuses". Kuidas toime tulla olukorras, kus juured on läbi lõigatud ja uute kasvatamiseks ei jätku mahti? Kas tõdeda igasuguste inimpüüdluste käesirutust Tõe suunas asjatuks vaevaks ja keskenduda lohutule eneseteostusele asises maailmas? Võime mõtestada maailma mõistusest lähtuvalt, eritleda seda semiootilise analüüsiga, konstrueerida ja dekonstrueerida tekkivaid ja taas ümberlükatavaid mõistestikke, kuid usun, et selline uurimine kogub vaid metaandmeid erinevate inimkultuuri avalduste kohta, eemaldudes ühtlasi inimeseksolemise imelisest müstikast. Nagu Michel Foucault sõnastas, on nüüdisaegse kultuuri osaks mitte enam avastamine, vaid keeldumine sellest, mis ollakse. Mõistus räägib iseendaga ja vaimustub oma säravast retoorikast, unustades inimvaimu sõnatu kõnetamisvõime
Derrida väidab, et kohalolu ja puudumine ei moodusta erinevust, vaid erinevus ise tekitab nii kohalolu kui ka puudumise. See tähendab, et eneseküllane metafüüsiline kohalolu on algusest peale sõltuv oma vastandist, mis on tema ülesehitav osa. Ükski binaarne opositsioon ei saa oma vastasliikmeta toimida ega tekkida. Niisiis on kiri kõnele algusest peale omane, ja kirja ei saa määratleda üksnes kõne puudumise kaudu. Sellest ummikust väljumiseks tuleb binaarne opositsioon dekonstrueerida, pöörates vastanduse kõigepealt ümber (näidates, et kiri võib olla positiivne, kõne aga negatiivne) ja viies siis liikmed lahku, nii et üks pole teise suhtes enam allutavas asendis. Sellega luuakse uus kirja mõiste. Näiteks iseloomustab Derrida oma Platoni-käsitlust nõnda: ,,See nõudis uusi teid, sest ma ei võinud lähtuda ei mütoloogiast, mis on enesestmõistetav, ega ka filosoofilisest teadusemõistest. Tarvis oli just praktiliselt dekonstrueerida filosoofiline vastandus
erinevust, vaid erinevus ise tekitab nii kohalolu kui ka puudumise. See tähendab, et eneseküllane metafüüsiline kohalolu on algusest peale sõltuv oma vastandist, mis on tema ülesehitav osa. Ükski binaarne opositsioon ei saa oma vastasliikmeta toimida ega tekkida. Niisiis on kiri kõnele algusest peale omane, ja kirja ei saa määratleda üksnes kõne puudumise kaudu. Sellest ummikust väljumiseks tuleb binaarne opositsioon dekonstrueerida, pöörates vastanduse kõigepealt ümber (näidates, et kiri võib olla positiivne, kõne aga negatiivne) ja viies siis liikmed lahku, nii et üks pole teise suhtes enam allutavas asendis. Sellega luuakse uus kirja mõiste. Erinewus Erinewus on erinevusele eelnev liikumine, selle tekkimise tingimus, kuid samal ajal tingib ta kohalolu lõputu viibimise ja edasilükkamise. Metafüüsiline kohalolu ei ole Derrida arvates kunagi päriselt kohal,
valitseva klassi ideoloogia. Ideoloogia on valeteadvus, massimeedia aga domineeriva ideoloogia levitaja. (NB! vt neomarksistide ideoloogiakäsitlust!!) Marksistliku lähenemise tugevused ja nõrkused + ei ürita näida väärtustevaba + tõstatab küsimuse poliitilistest ja majandushuvidest massimeedias (kelle reaalsust meedia pakub?) ning sotsiaalsest ebavõrdsusest meediarepresentatsioonides (milliseid gruppe meedias kajastatakse?). > lähenemine aitab dekonstrueerida iseenesest mõistetavaid väärtusi ja arusaamu, eesmärgiga ,,paljastada" nende aluseks olevaid ideoloogiaid. + erinevalt varasematest mõju-uuringutest ei ole tähelepanu mitte ainult ühel konkreetsel tekstil või suhtlusaktil, vaid meediatekstid asetatakse laiemasse sotsiaalsesse konteksti. > autonoomse indiviidi müüdi õõnestamine, näidates, kuidas meedia avaldab mõju sotsiaalsetele suhetele. > emantsipatoorne püüd äratada kultuuritööstuse kütkes olevad inimesed, paljastada
- Poststrukturalism kui postmodernse maailmanägemise teoreetiline väljendus. Teooria ja praktika sulandumine. Nii postmodernistlik kunst kui ka poststrukturalistlik mõtlemine toob nähtavale vastuolusid selles, mis esmapilgul näib terviklik ja ühtne. 75. Mis on suured narratiivid Lyotard´i teoorias? Tooge näiteid. 76. (Mõtlemiseks: kas Eesti vajab suurt narratiivi?) 77. Avage Derrida mõiste erinewus tähendus. 78. Kuidas dekonstrueerida binaarseid opositsioone? Proovige üht opositsiooni dekonstrueerida. 79. Iseloomustage dekonstruktiivset lugemisviisi. Mille poolest see erineb uuskriitilisest ja strukturalistlikust lugemisest? 80. Mida tähendavad Foucault´teoorias mõisted diskursus ja diskursiivne praktika? Tooge mõned näited. 81. Milles seisneb uushistoristliku kirjandusajaloo eripära? Mis on Teie arvates sellise lähenemisviisi tugevused ja nõrkused?
vaid ühtlasi ka kui eesmärki. Selle maksiimi mõte on, et inimesed pole objektid või vahendid mingite (ühiste) eesmärkide saavutamiseks. Alati tuleb nii ennast kui ka teisi inimesi kohelda kui tingimusteta väärtuslikke. NIETZSCHE 20. sajandil on platonistlik filosoofia sattunud tugeva kriitikatule alla ning on püütud korduvalt platonismi kui mõtlemise tava kõrvale jätta, ületada või dekonstrueerida. Suurimateks platonistliku tava kriitikuteks võib pidada analüütilisele traditsioonile aluse pannud loogilisi positiviste ja kontinentaalse filosoofia raames eksistentsialiste ning nende poolt tunnustatud 19. sajandi mõtlejat nimega Friedrich Nietzsche. Filosoofias käsitles nihilismi esmakordselt Friedrich Nietzsche, kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. kultuuri, moraali ja iguse ümberhindamise. Nietzsche pidas kristlikke väärtusi nihilistlikeks ja
pärit mõistet, Eesti kohta seda ei kasutata, v.a Faehlman põgusalt mainis), mis tegelt ei olnud nii „kuldne“, nagu mäletatakse. Pätsi 30ndate poliitika ei olnud nii ’demokraatlik’ ja etölu nii tsensuurivaba nagu inimestele mäletada meeldib. Eestlaste töökus jm on kõik liialdatud absurdini. Teose põhjaks on fiktsiooni ja fakti omavaheline suhe ja segunemine. Samamoodi käsitleb ta kõiki poliitilisi sündmuseid, sõjaaega ja järgnevat nõukaaega. Tahab seda tõsist suhet dekonstrueerida, mängulisemat läbi käia vms. Raamatu läbivaks narratiiviks on meie ja nende e diblade vastandus. Rahvusäärmuslaste tõsise eluäsitluse vms tugev kriitika/pilkamine. -1999 „Liblikas“ jämedakoelisuse ja iroonilisuse asemel on pigem nostalgiline suhe. Žanrilt teatriromaan. Mina-jutustaja on statistika lisades esinev fiktiivne kuju August Michelson, paneb ta oma lugu teispoolsusest, pärast surma. Tagasivaatav, melanhoolne ja nostalgiline toon...näitlejate elus ette tulevad asjad jne
konstruktsionistlik "kujutletud kogukonnad" (Benedict Anderson) Konstruktsionistid: populaarne kuju on Anderson: rahvus pole muud, kui ettekujutatud kogukond. Läbi teoste ja propaganda on tekitatud mingis elanikkonnas kogukondlik solidaarsus, loodi müüdid, konstrueeriti rahvuslikud väärtused. Rahvus on ajalooliselt ehitatud. Propaganda, kus rahvus ühendas kõiki klasse. Ettekujutus, et inimestel on ühte side, kuigi üksteist ei tunta- rahvuslik vend. Rahvust võib ka dekonstrueerida ja väärtused marksistid (Hobsbawm, Liebknecht). "Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks, konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlus sellest aru saab. Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba koos kodanluse arenemisega,
midagi uuenduslikku/radikaalset. Eriti andis seda edasi meedia uuendus on ju uudis! Publik ootas uusi ekstreemseid ideid ja meedia janunes selle järgi. Kunstnikud kes soovisid tähelepanu otsisid väljendusvahendeid mis jäid väljaspoole traditsiooniliste kunstiliikide piire (+ eeelmises loengus räägitud kontekst ülikoolid, vasakpoolsus, 60ndate lõpu tahutus jne). Omaette eesmärgiks sai kodanlikke väärtusi dekonstrueerida, kodanlust jahmatada. Antikodanlik mõtteviis -> kunstis ei tohi olla teoseid mida saab osta-müüa-koguda (sellel on kodanlikud eesmärgid!), tuleb luua teoseid mis ei saa muutuda kapitali ringlemise vahendiks. Antivormiline kunst püüab loobuda kindlatest vormidest; ebamäärase, muutliku vormiga teoste eelistamine kindlavormilistele. Vormi hävitav: Robert Morris'e vildiribad:
sidususest. Kõik romaanis tähistab mitte seda, millest kirjutatakse. Mittekokkulangevus on sõna, mida võiks kasut lugemise iseloomustamiseks. “Lugemise allegooria” kõneleb lugemise võimatusest. Võimatu on teksti lugeda ilma, et tekiks lugemise allegooriad. Selline lugemine suleb pääsu ühtse tähenduse juurde. De Man demonstreerib ka Nietzsche tekstide retoorilisust ja seab kahtluse alla kirj. ja filos. tekstide vahel vahetegemise. Nietzschet on ilmselt lihtsam nii dekonstrueerida kui Kanti. Teadmise metafoori dekonstruktsioon. Mõtlemise ja teadmise dekonstruktsioon läbi teksti retoorika. Samuti veenmise ja sisendamise dekonstr. Demonstreerib filosoofia muutumist kirjanduseks. Kõigi väärtuste ümberhindamine lõhub hierarhiat, mille tulemuseks on kunsti ja kirjanduse esiletõstmine ja väärtustamine. De Man näitab kuidas retoorika kuulub kokku apooriate ja ambivalentsusega. Troobid pole kunagi tõesed ega valed, mõlemad üheaegselt
tekstid.Beauvoiri filosoofia kasvab välja valgustusajastu ideedest aga klassi ja rassi probleemidele ta tähelepanu ei pööra. Seda hakkasid kritiseerima erinevusfeminismi esindavad prantsuse teise laine teoreetikud.Nende jaoks pole ühiskonna probleem mitte naiste ja meeste vahelised erinevused,vaid erinevuste mahasurumine.Erinevusteoreetikute jaok on audentne naiselikkus mehekeskses keeles tähistamatu ning sellel poole püüdlemine toob paratamatult kaasa vajaduse dekonstrueerida(dekonstrueerima – konstruktorit lahti lammutama ja uue skeemi järgi kokku panema )kivistunud mõttemalle.Seega saab keelest ja teistest kultuurilistest tähistamissüsteemidest feministliku analüüsi peamine uurimisobjekt.Selle suuna kritiseerijad aga märgivad, et erinevalt võrdsusfeminismi teooriatest pööratakse siin vähem tähelepanu võimu ja rõhumise küsimusele, mistõttu on erinevusfeminismi süüdistatud kaugenemises feminismi poliitilisest praktikast.
hilisemateks uuringuteks. Mead ise on hiljem samu fotosid kasutanud hoopis teiste teemade uurimisel, seega foto ja film on korduvkasutavad. Fotosid vaadates saab ise jõuda mingite järeldusteni. Teel Bali saarelt tagasitulles jäid veel 6 kuuks Uus-Guineasse ja filmisid seal võrldusmaterjali, mida Bali saarega võrrelda. Kultuurivõrdluste sissetoomine on toodud positiivsena esile. Subjektiivsete väidete sidumine (päeviku märkmed) fotodega võimaldas Bali kultuuripilti dekonstrueerida. Võimaldab teistel uurijatel tõestada, kas andmed on adekvaatsed või mitte. ,,Tabu: a story of the south seas". Etnograafiline mängufilm, autori saksa rezissöör R.W,Murnau ja Robert Flaherty. Film viib Prantsuse Polüneesiasse, BoraBora saarele. Tõeline mainstream mängufilm, selgelt väljajoonistuvad karakterid, intriigid ja ekspressionism. Kuigi mängufilmid räägivad eksootilisest kogukonnast kaugel, siis tekib küsimus kuivõrd usutav selline pilt on
identiteet, klassikuuluvus). Peab ka eestlasi tüüpiliseks rahvuse näiteks, kes tekkisid 19.sajandil. 2. konstruktsionistid (Benedict Anderson) Anderson näitab, et rahvus polegi midagi muud kui ettekujutatud asi, pole midagi reaalset. Inimestel on tekkinud idee, et meie oleme nüüd üks rahvus ja tuntakse ühtse kogukonnana, hoolimataet üksteist ei tunta. Osutab, et kui rahvus on konstrueeritud, siis võib samamoodi ka dekonstrueerida ja ära kaotada. Rahvus on konstrueeritud horisontaalne seltsimehelikkus. Selle aluseks sai olla tugev ideoloogia, rahvuslik propaganda. Eric Hobsbawm(?) rõhutas, et rahvuse äol on tegemist eliidi, kodaniku ideoloogiaga, et masse enda kontrolli alla saada. Marksistlik küüniline käsitlus. Tõde on see, et rahvuslik ärkamine ja liikumine oli 19.sajandil tihedalt seotud rahvusliku propagandaga, mis väga suurel määral põhineb ajalool
annaabi.ee 
