Dekameron (0)

„ Dekameron “

Boccaccio „Dekameron“ on XIV sajandil kirjutatud teos, mis koosneb 100 novellist, mis sisaldavad moraale, aga samas räägivad tolleaegsest kirevast maailmast. Novellid on enamasti armastusest ja kirest ning jutustavad, mida kõike selleks tehti, et oma soove rahuldada, aga ühtlasi on seal koomikat ning ka filosoofiat . Tähtsal kohal on kavalus, millega inimesed üksteist petavad.
„ Dekameroni “ maailm on väga karakteriterohke, kuna seal on palju tegelasi. Tegelased jagunevad kavalateks, tarkadeks kes oskavad enda nutikust õigesti ära kasutada ja ahneteks, pahatahtlikeks. Tegelasteks on nii talupojad, aadlikud, ametnikud, petturid kui ka iharad nunnad ja mungad . Teoses on nii vaeseid kui rikkaid tegelasi, kes sageli isekeskis koos tegutsevad. Tähtsamad isikud on üldiselt ahned ja pilkavad vaesemaid, kuid vaesed on seevastu kavalad ja suudavad oma nutikusega tihti endast mõjuvõimsamate inimestega toime tulla. Inimesed on küll seisustesse jaotatud, kuid ebaausaid meetmeid rakendades on võimalik ka kõrgematesse seisustesse pääseda. Madalaim on talupojaseisus ning kõrgeim kuningaseisus. Maailm oli juba tol ajal hierarhiliselt välja kujunenud ning samuti olid välja kujunenud inimeste stereotüübid.
Teoses peetakse tähtsaks abielu austamist ning truudust, aga siiski esineb olukordi , kus antakse omaenda ihadele järele. Armastus on väga tähtsal kohal ning naudingu saamise nimel on kõik lubatud ja nii mõnelgi korral vaikitakse teiste patud maha. Tegelaste eetika lähtub aususest ja hoolimisest, kuid tihtipeale eiratakse neid ja siis avaldub ahnus ning maistele naudingutele allumine. Võrreldes tänapäeva eetikaga, oli tolle aja moraal suhteliselt primitiivne , sest valetamine ja tapmine olid XIV sajandil üpris igapäevased. Samas naeruvääristatakse teoses teistele valu põhjustamist ning ka häbitundmist ja samuti kindlaid inimtüüpe ja ühiskonnakihte. Kõige rohkem pilati aadlikke ning vaimulikke, aga vaimulikke oli lihtsam petta, kuna nad olid jumalasse niivõrd kiindunud, et uskusid peaaegu kõike. Üksiti halvustatakse inimesi, kes ei julge oma arvamust avaldada ega kaitse abivajajaid. Moraal aga seisneb selles, et inimene ei tohi olla meelekindluseta, vaid peab suutma vastu võtta tähtsaid otsuseid, kuna nii mõnedki otsused on elulised .
„Dekameron“ on üsna huvitav teos ning on tänini maailmakirjanduses hinnatud, sest on üpris tänapäevane, olenemata faktist, et teos kirjutati mitu sajandit tagasi. Minu arvates on „Dekameron“ hea raamat, kuna seda lugedes saab väljendusrikka kujutluspildi tolle aja elust ja kommetest ning seda pole igav lugeda. Erootilised tekstid annavad raamatule värvikust ning mõningad momendid on üsna humoorikad. Ka nüüdsel ajal käitutakse ebaeetiliselt, mis viitab tõsiasjale, et alati on neid, kes reeglitest kinni ei pea. Ilmselt on see inimloomuse üks pahesid. Eiratakse reegleid, sest ilmselgelt muudab nendest mitte kinni pidamine elu pisut huvitavamaks ning samuti kaasnevad riskid . Raamat on läbi aegade olnud kuulus ning mõjutanud nii kunstnikke, näitekirjanikke kui ka kirjamehi.
Autor kajastab XIV sajandi probleeme hästi ja lõpetab novellid enamjaolt moraaliga. Arvatavasti kirjutas ta moraalid , et teised ei teeks samu vigu. Ta justkui motiveerib inimest võtma elu rahulikult ja murevabalt ning soovitab minna kergema vastupanu teed pidi, kuid ühtlasi arvab Boccaccio, et elu tuleb nautida ning võtta sellest viimast.