Kuus
ja pool sajandit tagasi Firenzes möllanud katku ajal põgenevad
linnast seitse neidu ja kolm noormeest. Nad on viisteist päeva
isekeskis ning et aeg mööduks kiiremini, hakkavad nad lugusid jutustama. Igaüks räägib ühe loo päevas. Reedeti ja laupäeviti
puhatakse, nii jääb jutustamiseks kümme päeva. Ja siit ka ka
raamatu pealkiri " Dekameron " - kreeka keeles kümne päeva
raamat.
Kui
itaalia suurim luuletaja Dante oli loonud sajast laulust koosneva poeemi " Jumalik komöödia", siis "Dekameroni"
autor Giovanni Boccaccio nimetas ise oma teost "Inimlikuks
komöödiaks". Raamatus on sada kurba ja lõbusat, õpetlikku ja
MAAILMAKIRJANDUS 2009/2010 kevad 10. märts Põhja-Itaalias oli levinud uudne lähenemine luulele dolce stil nuevo. On seostatud kahe luuletajaga Guido Guinizelli ja Guido Cavalanti. See oli 13.sajandi lõpul. Uut stiili kandis uus suhtumine. Uus armastuse konseptsioon, mida luuletajad hakkavad väljendama. Alged on "prantsuse trubaduuridel" (12.sajand). Südamedaam oli enamasti kättesaamatu, rüütlid õhkasid tema poole, kuid tihtipeale oli see abielunaine, aadlidaam. Rüütlikultuuri raamides oli armastus üsnagi maine, isegi, kui see oli kättesaamatu. Kuid Itaalias oli teistmoodi. Seda mõjutab antiigist Platoni filosoofia. Platooniline armastus, selle levik kirjanduses, haarab peagi kogu renessansikirjanduse. Platoni puhul jaguneb olemine kaheks maine ja vaimne (jumalik) olemine. Vaimne olemine oli väga tugev, kuni tänapäevani. Platon oli tolle aja kõige olulisem filosoof. Arvati, et seda on võimalik väljendada võimalikult valitud sõnavar
(see sai hiljem kogu Euroopa renessansi eepilises poeemis põhiliseks), tõi proosasse pastoraalse teema. · Dekam. Eelsed küpsed teosed: lüüriline poeem ,,Fiesole nümfid"; lühiromaan proosas ,,Fiammetta". · 1350 tutvus Petrarcaga. Truu sõprus surmani. · Teostes peegeldub hea inimhingede tundmine. ,,Fiammetta" psühholoogilise proosaromaani algus Euroopa kirjanduses. · Dekameron raamjutustus, mis ühendab teose terviklikuks, samas võimalus sujuvalt üle minna ühelt palalt teisele (Idast tulnud jutukirjanduse tava) · 7 neidu, 3 noormeest. Harmooniline elujaatav õhkkond. 1348. aasta must surm. Kokku 100 juttu, 10 päeva jooksul kõik räägivad 1 loo. 100-sümboli võimalikud eeskujud rahvajuttudekogu ,,Novellino", ,,Jumalik komöödia". · Süzees sarnaseid elemente hiliskeskaja rammusa linnaproosaga: munkade liiderlikkus,
(Dantegi oli linnast pärit). Satiirilis-didaktiline kirjandus moraliseeriv, õpetva, pilkeline, ühiskonna pahede vastu. Saksamaal laia levikuga. Saksa kirjanduses on hiliskeskaja raamid veel pikka aega, sellist individuaalsuse murrangut seal nii väga ei olnud. Keskaja linnas on suur osa kirjandust ka ladinakeelne kirj. Vagandid, kes olid haridussüsteemiga sattunud vastuollu, aga olid siiski haritud kirjutasid ladina keeles ja pilkelist kirjandust. Ka dekameron on munkasid pilkav. Erinv rüütliromaanist - rebaseromaan (saksa 16. saj kirjanduses, alguses värsid, siis proosa. Loomad peegeldavad inimest ja ühiskonda ja selel suhteid. Satiiriline, aga ka didaktilin. Autori hoiakudki näha. Mahukas teos, mis on tulndu edasi Goetheni ja ka eesti kirjandusse) ja roosiromaan (seda ongi ainult üks teos prantsusmaalt, keskaja allegooria parim näide). Individualiseeritud tegelaste asemel on abstraktsed mõisted
SISUKORD 1. PILET KIRJANDUSE PÕHILIIGID EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA, ÜHE XX SAJANDI VÄLISKIRJANDUSE TEOSE ANALÜÜS S. OKSANEN ,,PUHASTUS" Eepika (kr epikos e jutustav) kuulub ilukirjanduse põhiliikide hulka. Ainestiku ja selle ulatuse ning kujutamislaadi põhjal jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid), novell, jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid zanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrik
1) Keskaja ajalooliskultuuriline taust. Keskaja kirjanduse põhinähtused. Keskaja mõiste pole kultuuriteaduses ühene. Osa õpetlasi arvab, et Ida rahvaste ajaloole on jagunemine kesk- ja uusajaks võõras. Euroopa kohta valitseb seisukoht, et keskaeg kestis Lä-Rooma keisririigi lagunemisest (5.saj) renessansini (15.saj). Keskaeg valmistas ette uusaegsete rahvuste ja kultuuride sündi. 1000a väldanud ajastu tähtsad tunnused olid uute religioonide levik (kristlus, islam, budism) ja vanade rahvaste ulatuslikud ümberpaiknemised, kokkupõrked ja võitlused eluruumi pärast, ühtede rahvaste hävinemine, teiste esiletõus. Suure rahvasterände (4.6.saj) käigus põhja- ja idapoolsest Euroopast lõunasse ja läände senistele Rooma riigi aladele tunginud germaani hõimud (frangid, lääne- ja idagoodid, anglid, saksid) võtsid 5.6.saj ristiusu omaks, mida hakkasid paganatele levitama. 4.saj keiser Constantinuse ajal oli kristlus ametlikult tunnustatud Roomas, kuhu rajati
Maailmakirjanduse lühiülevaade Antiikkirjandus Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjandus 1000 eKr 500 pKr. Euroopa hilisem kirjandus on tugevalt antiigist mõjutatud, kuna seda nähti ideaali, eeskujuna. Eestit mõjutas antiik kirjanduse osas, eriti Kristjan Jaak Petersoni ja 20. saj alguse luulet. Arhailine periood (8.5. saj eKr): eepika ja lüürika Homeros, Hesiodos, Tyrtaios, Archilochos, Solon, Theognis, Alkaios, Sappho, Simonides, Pindaros Vanim iseseisev kirjandus, kuna ei põhinenud ühelgi varasemal kirjandusel. Suuresti mõjutasid arhailist kirjandust mütoloogia ja folkloor. Kreeka kirjanduse säilimise seisukohalt on oluline Bütsantsi kultuur ning kloostrid. Euroopasse jõudis kreeka kirjandus renessansi ajal suuresti tõlgete kaudu. Kreeka keelt oskasid keskajal vähesed. Olulisemad zanrid olid eepos ja luule. Eeposi kanti algul üle suuliselt (aoidid, rapsoodid). Säilinud eeposed pole pärit 8. ja 7. saj eKr, mil nende autorid elasid need pandi kirja sajandid hilje
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
Kõik kommentaarid