Cyrillus Kreek - lühireferaat (0)

Cyrillus Kreek
Cyrillus Kreegi (1889-1962) lapsepõlv möödus läänemaal. Koos kooliõpetajast isaga laulsid lapsed mitmehäälselt nii kodus kui koolides , kus isa õpetamas käis. 1896. Aastal sai isa õpetajakoha Vormsile, kus pere ka lühemat aega elas ning kus sai terve pere õigeusku ristitud. Karl Ustavist sai venepärane Kirill - siit ka tema hilisem kunstnikunimi, Cyrillus.
Ema kolis lastega Haapsallu, et võimaldada neile paremat kooliharidust. Pillimänguga tutvus poiss harmooniumil, klaveril ja orelil. Ta huvitus puhkpillimängust ja mängist kooli pasunakooris ning tuletõrjeorkestris. Cyrillus harjutas hoolsalt isa muretsetud trombooni, võttis klaveritunde ja laulis kohalike seltside koorides.
Peterburi konservatooriumi trombooniklassis alustas Kreek 1908. Aastatel 1912-1916 jätkas Kreek kompositsiooni ja muusikateooria alal. Õpingute käigus tutvus Kreek Peeter Südaga kellest sai tema lähim sõber. Kreeki ja Südat lähendasid loomingulised huvid, huumorimeel ja ühised musitseerimised. Kreegi läbikäimine Südaga kestis kuni õpingukaaslase varase surmani. Kreek kirjutas ka eesti esimese reekviemi pühendades selle Südamele.
Peterburis suurenes tema huvi eesti rahvamuusika vastu- Kreek oli aktiivne rahvaviiside koguja ning uurija. Alates 1911. aasta suvest osales ta Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldatud ja Oskar Kallase juhitud rahvalaulude kogumisretkel, 1914. aastal kirjutas ta üles esimesed rahvaviisid, samal aastal hakkas ta esimese eestlane rahvaviise fonograafiga salvestama.
Musikaalses tegevuses on oluline koht tema pedagoogitööl. Alates 1917. aastast töötas Kreek eestis muusikaõpetajana, esmalt Rakvere Õpetajate Seminaris siis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja viimasena Haapsalu Õpetajate Seminaris Haapsalus . Samuti andis ta muusikatunde ja juhatas orkestreid ka teistes Haapsalu koolides, tegutses koori- ja orkestrijuhina ning juhatas maakondlikke laulupäevi ja laulupidusid. Tema muusika kõlas nii raadiotes kui kontsertsaalides.
Kreek jõudis koguda umbes 1800 rahvaviisi , koos koopiatega teistelt kogujatelt on tema kogus ligi 6000 viisi, sealhulgas umbes 500 eestlaste ja eestirootslaste vaimulikku rahvaviisi. Kogutud materjali korrastas ja uuris Kreek väga põhjalikult, olulist osa sellest kasutas ta oma loomingu allikana . Praegu säilitatakse Kreegi rahvaviisikogu Teatri- ja Muusikamuuseumis Tallinnas.
Täiesti ainulaadne eesti (koori)muusikas on aga vaimulike rahvaviiside kasutamine Kreegi poolt. Nende hulgas on ka rannarootslaste viise ning kuna rannarootslased põgenesid eestist nõukogude võimu eest, on Kreegi poolt kogutud ja seatud materjal täiesti unikaalne. See on mälestus ühest kadunud rahvakillust (rootsi keelt oskas Kreek lapseeast Vormsilt. Ka oli tema esimene abikaasa rootslane).
Cyrillus Kreek on loomingu üldarvult väga viljakas helilooja , tähtsal kohal tema loomingus on vaimulikud rahvalaulud. Suurem osa loomingust põhineb eesti rahvaviiside teemade polüfoonilistel töötlustel (nt kaanon ). Tema koorilaulud kujunesid sageli pikkadeks, keerulisteks, 4-8 häälseteks omanäolisteks teosteks . Lisaks koorimuusikale on tema loomingus ka orkestrisüite ja ansamblimuusikat. Eriti hindas Kreek puhkpilliansambleid. Kõige ulatuslikum valdkond on aga a capella koorimuusika . Vaid väike osa sellest on niinimetatud originaalmuusika kuid nene hulgas on ka põnevaid laule näiteks „Nõmmelill“ ja „ Talvine õhtu“ (mõlemad 1912)- tollase eesti koorimuusika keskmist taset arvestades on mõlemad väga uudse helikeelega.
Niinimetatud originaalmuusika on ka Kreegi loodud „Taaveti laulud“, neid on ta kirjutanud kolmel etapil, tänaseks on populaarseimad 1923. loodud „Õnnis on inime“, 104. Taaveti laul „ Kiida mu hinge“, 121. laul „Päeval ei pea päikene sind vaevama“ ja 141. laul „ Issand ma hüüan Su poole.“
Suurem osa tema loomingust põhineb rahvalaulul- regivärsilise rahvaviisi kasutamisel paistab Kreek tihtipeale silma väga suurejoonelise arenduse poolest- neid on raske pidada lihtsalt lauludeks, tihti on eelistatud nimetust koorisümfoonia („Meie Err,“ „Maga-maga matsikene,“ „Sirisege, sirbikesed,“ „Mis sa sirised, sirtsukene,“ „Undsel ilmal lätsi ma“ jt).
Oma stiilini jõudis Cyrillus Kreek varakult ja selles ei toimunud hiljem suuremaid muutusi. Kreegi helikeeles peegeldub helilooja rahulik ja tasakaalukas iseloom, muusika on klassikaliselt range ja väljapeetud. Ka kasutas ta järjekindlalt polüfoonilisi arendusvõtteid nagu kaanonit, ostinaatot ja imitatsiooni.
Sageli kõrvutatakse Cyrillus Kreegi loomingut Mart Saare omaga - mõlemad on esimesed, kes sel määral tuginesi oma muusikas regivärsilisele rahvaviisile. Ka varasemad põlvkonnad olid regivärsile tuginenud kuid Saare ja Kreegi käsitlus oli uudne- nad loobusid klassikalisest harmooniast ja nende laulud olid harmooniliselt varasematest hoopis mitmekülgsemad. Sageli tajutakse nende harmooniat ja meeleolu kui midagi eriliselt karget ja „põhjamaist“, erinevat nii Kesk-Euroopa kui vene muusikast.
Kreek tundis hästi ka Lääne-Euroopa varasemat koorimuusikat ning sidus sageli rahvaviise vana polüfoonilise kompositsioonitehnikaga, näiteks erinevate kaanonivõtetega.
Erakordne oli ka Kreegi järjekindlus ja põhjalikkus püstitatud ülesannete elluviimisel. Näiteks on ta loonud 500 kaanonit Punscheli koraaliraamatu järgi. See on ebatavaliselt mahukas ettevõtmine, eriti arvestades, et nende loomise ajal (1949-1955) ei olnud heliloojal mingisugust püsivat sissetulekut ning tema kirjadest sõprdele ilmneb karjuv vaesus . Veelgi eredam näide tema töö süsteemsusest on 443 vaimulikku rahvalaulu 3-häälses naiskooriseades. Siin on ta töödelnud praktiliselt kõik tema käsutuses olnud eesti ja rannarootsi vaimulikud rahvalaulud, sealhulgas iga viisi üleskirjutatud teisendid (kokku 172 eesti ja 271 rootsi viisi).