Montesquieu - Prantslasest mõtleja Charles Montesquieu sündis 1689. aastal Bordeaux' lähedal mantliaadliku pojana. Ta omandas väga hea hariduse, süvenedes eriti õigusteadusse. 27-aastase noormehena sai Montesquieu Bordeaux´ parlamendi (kohtuasutuse) presidendiks. Olles töötanud sellel auväärsel töökohal kümme aastat, pani ta ameti maha ja siirdus suurele ringreisile, mille käigus tutvus kolme aasta vältel paljude Euroopa maade ühiskondliku elu ja poliitiliste suhetega. Pärast tagasijõudmist pühendus ta teadusele ja kirjanduslikule tegevusele. Suureks tunnustuseks Montesquieu´le oli tema valimine Prantsuse Akadeemia liikmeks.
Montesquieu [1689-1755] Charles-Louis de Secondat, La Brède'i ja Montesquieu parun oli poliitiline mõtleja. Ta on tuntud oma võimude lahususe käsitluse poolest, mida peetakse tänapäevases riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. Tema populariseeris ka mõisted "feodalism" ja "Bütsants." Montesquieu on moodsa võimude lahususe printsiibi looja, millest ta kirjutas teoses "Seaduste vaim". Tema idee oli luua "Parlamentaarne monarhia", milles olid eraldatud seadustandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Seadustandlik võim kuulugu parlamendile, täitesaatev võim jäägu
Thomas Hobbes väitis, et kuningavõim on rahvast, mitte jumalast. Oma teoses ,,Leviathan" kirjeldas Hobbes riigieelset ühiskonda kui ,,kõikide sõda kõikide vastu", mille lõpetamiseks lõid inimesed ühiskondliku lepinguga riigivõimu, andes sellega senised vabadused ja võimu valitsejale. Jean Bodini ja Hobbesi käsitlus monarhi võimust oled üpriski sarnased. Ka Hobbes pidas vajalikuks, et monarhi kätte oleks koondunud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Koos õigusega valitseda pidi Hobbesi arvates valitseja kindlustama alamate julgeoleku. Juhul, kui ta sellega hakkama ei saa, ja ainult sel juhul, kaitses Hobbes alamate õigust valitsejale vastu panna. Ühiskondliku lepingu teooriat arendas edasi John Locke, kes oma raamatus ,,Kaks traktaati valitsemisest" esitas esimese inimõiguste käsitluse. Erinevalt Hobbesist leidis Locke, et riigieelne ühiskond polnud kaugelti vaenulik, inimesed olid sündinud vabana ning elasid üksteist abistades
Tallinna Laagna Gümnaasium Anne-Liis Tänav Valgustusajastu algus. Valgustus Prantsusmaal ja Saksamaal Referaat 11.a. Tallinn 2010. Sisukord 1 Sissejuhatus uusaega 2 Valgustusajastu algus ja valgustus Prantsusmaal 2.1 Voltaire 2.2 Charles Montesquieu 2.3 Jean-Jacques Rousseau 2.4 Entsükopedistid 3 Valgustus Saksamaal 3.1 Gottfried Wilhelm Leibniz 3.2 Christian Thomasius 3.3 Christian von Wolff 3.4 Johann Gottfried von Herder 4 Kasutatud kirjandus 1. Sissejuhatus uusaega Uusaeg tähendab uut maailmapilti ja ideoloogiat ning pöördelisi arusaamu maailma ajoloolisest arengust. Selle mõiste võtsid kasutusele itaalia humanistid 15.-16. sajandil , eristamaks kaasaega eelnenud ajaloost
ning uue maailmakäsitluse tulekut. Esimesed valgustajad ja valgustuseideloogiaeeskäijad elasid 17. sajandil, kuid valgustusajastu hiilgeaeg langes 18. sajandisse. Valustusajastu mõtteviis levis ka 19. sajandi algusesse. Valgustuse kujunemist mõjutas oluliselt teaduse areng. Teadus pani inimese kahtlema vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse. Mõistuse ja kriitlilise mõtlemise tähtsust rõhutas eriti prantsuse filosoof René Descartes. Valgustus oli peamiselt kirjanduslik ja filosoofiline liikumine, mille juured ulatusid 17. sajandi teadusalastesse saavutustesse. 18. sajandil muutis valgustus oluliselt valitsejaid. Valitsejad hakkasid rohkem nägema oma kohustusi alamate suhtes. Alamad hakkasid nägema iseennast ja oma õigusi ühiskonnas. Valgustajate jaoks oli tähtsamail kohal inimmõistus. Vanat korda ja maailmakäsitlust peeti mõistusevastaseks, tulevane ühiskond pidi aga kujunema mõistusepäraseks ja inimlikumaks.
ülevaadet katoliikluse ja reformeeritud usuvoolude levikust Euroopas. Eesmärk: Õpilane saab ülevaate valgustusajastust, teab mis on valgustus ja millised on selle iseloomulikud tunnused, omab ettekujutust tähtsamatest valgustusfilosoofidest ja nende vaadetest (eelkõige nende vaateid ideaalse riikliku korralduse kohta), teab uut mõistete tähendust ning oskab neid õiges kontekstis kasutada. Uued mõisted: valgustus, deism, võimude lahusus, utoopia, valgustatud absolutism Tähtsad isikud: Descartes, Montesquieu, Voltaire, Rousseau Õpioskused: Kaasõpilastega suhtlemine, konspekti koostamine, avalik esinemine (küsimustele vastamine). Õpetaja eeltegevused ja vahendid: Kontrollida, kas tehnika töötab (st arvuti ja projektor). Töövahendid: õpik, töövihik, tahvel (kriidid/ markerid) arvuti, projektor Teemaga seonduvad mõisted ja isikud (abiks õpetajale):
Euroopa majanduselu, 3. 1517.a. usupuhastuse algus Saksamaal, mille järel hakkas levima uus mõtteviis ja uuendused nii usuelus kui kogu ühiskonnas 4. 1789.-1799.a. Suur Prantsuse revolutsioon, mis tõi endaga seisusliku korra ja feodaalsuhete lõpu, kapitalistlike suhete arengu ja parlamentarismi kujunemise 5. 1640.a. Inglise kodanlik revolutsioon, mille järel hakkas kujunema põhiseaduslik monarhia. Uusaja algusele Prantsusmaal on iseloomulik aadlivõimu vähenemine ja keskvõimu tugevnemine, Inglismaal levis puritaanide maailmavaade ning käis võitlus parlamentarismi eest, Venemaal pandi alus Romanovite dünastiale, Rootsi sai Euroopa suurriigiks, Eestis algas Rootsi aeg. Uusaeg oli kapitalismiajastu, kapitalistlikud tootmissuhted kujunesid valitsevaks. Maadeavastused olid Euroopa rahvastele toonud täiendavaid kasumeid,
suunad. Suurimaks kultuurialaseks ja ühiskondlikuks liikumiseks kujunes uusajal rahvuslik liikumine, millele oli eeldused loonud juba keskajal aset leidnud rahvaste kujunemine. Üha suurema tähenduse omandas uusajal teadus, mis ei olnud ainult osa maailmavaatest, vaid hakkas kujunema määravaks ka tootmises ja tervishoius. Teaduse arenguga olid tihedalt seotud edusammud koolihariduses. Riik ja valitsemine Riiklikul alal isel. Uusaja algust absolutistlik monarhia valitsemisviis, mille puhul kuninga või keisri võim oli piiramatu, kigi too võis oma otsustes ja tegevuses võtta kuulda õukondlaste ning soosikute nõu. Vastandina hakkas esile nihkuma ka parlamentlik monarhia koos poliitiliste erakondadega. Võitlus parlamentismi ümber nõudis mitu sajandit. Paljudes maades kujunes võitlus konstitutsioonilise riigikorra saavutamiseks. Võitlus lahvatas eriti võimsal esile
° 1453. Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt ° Suured maadeavastused 1492. Kolumbus ja Ameerika ° Sakslastel 1517. Luterliku reformatsiooni algus ° Prantslastel Suur Prantsuse revolutsioon Uusaja tunnused ° Humanismiideede levik ° Reformatsioon ° Kapitalistlike suhete areng (esialgu kaubanduses, siis põllumajanduses) ° Industriaalühiskonna väljakujunemine ° Valgustus ° Rahvuslik liikumine ° Teaduse tähtsuse kasv ° Uusaja alguses absolutistlik monarhia, millest arenes: ° Parlamentarismi kujunemine võitlused konstitutsioonilise riigikorra saavutamiseks - revolutsioonid ° Seisuslikkuse kaotamine Uusaja lõpp Esimene maailmasõda (19.saj II pool) PRANTSUSMAA 5. Valgustusajastu algus. Mis on valgustus? Mõiste võttis kasutusele saksa filosoof Immanuel kant, kuid mõtteviis oli kujunenud välja juba varem. See väljendas inimkonna väljumist vaimupimedusest, uue maailmakäsitluse tulekut. Ideoloogia eelkäijad elasid 17
vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim · oligarhia (oligos vähene) ehk väheste (maaomanike) võim · timokraatia (time-väärtus) ehk jõukuse võim (kodanike õigused vastasid nende varanduslikule seisundile) · demokraatia (demos-rahvas) ehk rahvavõim · monarhia - ainuvalitseja · türannia hirmuvalitsus türanni poolt Vana-Kreeka poliitilised ideed. Algus 9-6 saj.eKr. Homerose ja Hesiodose mütoloogilised ettekujutused riiklusest ühiskonnaelu korraldamisel on eeskujuks jumalale ja müütiliste kangelaste elu ja teod. Pythagoras, Herakleitos ja Demokritos müütiline arusaam hakkas asenduma ratsionaalse-filosoofilise maailmakäsituseg. Sokrates (469-399 eKr), Platon (427-347
VARAUUSAEG MATI LAUR 1. VARAUUSAJA ÜHISKOND Uusaja mõiste tõi käibesse Halle ülikooli ajaloo- ja retoorikaprofessor Christoph Cellarius (1638 1707), kes eristas ajaloos vana-, kesk- ja uusaja. Cellarius pidas kesk- ja uusaja piiriks Konstantinoopoli langemist 1453. Hiljem on uusaja alguseks loetud ka Ameerika avastamist 1492, Itaalia sõdade algust 1494, reformatsiooni vallandumist 1517 jm. Nõukogude ajalookirjutus nihutas kesk- ja uusaja piiri tänapäevale veelgi lähemale, alustades uusaega Inglise revolutsiooni algusega 1640. Varauusaega (ingl early modern history; sks frühe Neuzeit, Frühneuzeit; pr histoire moderne) hakati uusajast omaette perioodina eraldama pärast Teist maailmasõda. Tinglikuks piiriks varauusaja ja uusaja vahel loetakse enamasti Prantsuse revolutsiooni algust 1789, teistest dateeringutest on sagedasem varauusaja lõpetamine Napoleoni sõdadega 19. saj. alguses. Viimastel aastakümnetel on saanud üldiseks tavaks vaadelda varauusajana tinglikul
saj ja ka praegu? Mis hinnaga tulevad kätte igasugused saavutused ja võidud? Ongi kaks vastandlikku asja: suur linn ja väike inimene, kes hukub. Puskin tahab meile näidata mõlemat poolt. See on üks esimesi ambivalentseid ajalookäsitlusi, kus esitatakse teravalt küsimusi, ent ei anta ühekülgseid vastuseid. 5 18. saj vene kirjanduse areng Kirjandus kui selline sündis hiljem, mitte Peeter I reformidega. Kirjanduslik protsess koosneb alati vähemalt kolmest osast: 1. autor 2. tekst 3. vastuvõtja 1730. ilmus V. Tredjakovi romaan ,,Reis armastuse saarele" see oli kirjutatud Tallemandi romaani ainetel. See oli üks barokkromaan 17. saj lõpust, mis kirjeldas armastuse tekkimise protsessi. See reis on sümboolne, sellega kirjeldatakse uue tunde sündimist inimese elus. Korraga toodi Vm-le üle Euroopa romaani traditsioon zanriliselt (reisiromaan), ta oli romaan
demokraatiast, kus monarhiline tarkuse põhimõte on ühendatud demokraatliku vabaduse põhimõttega. Platon esitab ka tsivilisatsiooni mütoloogilise kujunemise. Alguses elasid inimesed üksikutes perekondades, seejärel tekkisid külad ning algse rahuliku kooselu põhjuseks sai valitsejate omavoli. Nii järeldabki Platon, et kui ideaalriigis valitseb tarkus vähemtarkade üle, tuleb paremuselt teises riigis saavutada seadusekuulekas valitsemine. Sparta ja Pärsia näitel ütleb Platon, et isevalitsus/türannia toob hävingu, Ateena näitel ütleb, et ohjeldamatu demokraatia liialdab vabadustega. Lahenduseks on mõõdukus (ehk segavalitsus): spartalik türannia vajas tarkust, ateenalik demokraatia korda. Äärmused tõid mõlemal puhul kaasa hävingu. Igasuguseid valitsemispõhimõtteid on tugevamate võim nõrgemate, vabade võim orjade, vanemate võim laste üle, vanade võim noorte üle, RIIGIS on ideaaliks targemate võim
kuulutama välja misarum-aktid, mis tühistas tema valitsemispiirkonnas võlasuhted. Kiilkiri sumerite poolt IV at. e.m.a. leiutatud kiri, mis arenes piltkirjast sõnamärkidega silpkirjaks. Kiilkiri asendus I at. e.m.a. aramea tähtkirjaga. Euroopas desifreeris kiilkirja 1802.a. G. F. Grotefend. Kiilkirjaõigus - erinevatest ajastutest pärinevate erinevate rahvaste õiguste kompleks, mis on kirjapandud kiilkirjas. (P. Koschaker) 1. Areaal - Pärsia lahest ja Eelamist kuni Armeeniani (Urartu riik) põhjas, Põhja-Süüriani (Alalah, Ugarit leiukohad) ning Väike-Aasiani (Kültepe leiukoht) läänes. 2. Aeg - 2400 aastat - alates 3. at. e.m.a. kuni 5. saj. e.m.a. 1.1. Sumeri õigus Sumer piirkond Lõuna-Mesopotaamias (kaasajal Bagdadist Pärsia laheni). Inimasustus alates VI at.e.m.a. Sumerite sisseränne toimus 3500 a.e.m.a. IV-III at. vahetusel e.m.a. kujunes Sumeri linnaline kultuur koos arenenud tööjaotusega.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
