Charles Darwin (0)

Kui Charles  Darwin  1835. aastal HMS  Beagle  pardal Galapagose saartele 
jõudis, ei osanud ta isegi kahtlustada, et kõik saarestikus elavad vindid on 
lähisugulased. Tähelepanek osutus aastaid hiljem  evolutsiooniteooria  
sõnastamisel väärtuslikuks vihjeks. Rühm rootsi ja ameerika teadlasi on 
nüüd järjestanud saartel elavate vindili  kide  DNA ja leidnud geeni, mis 
mõjutab lindude nokkade kuju. 
Vindid jõudsid Galapagose saartele hinnanguliselt kaks miljonit aastat 
tagasi. Umbes samal ajal, kui maailma hakkas val utama püstine inimene. 
Ent kui ​Homo erectusele​ olid avatud  terved  mandrid, si s ürgne vindili k pidi 
leppima 18 saarega. Kaks miljonit aastat hiljem võib saarestikus kohata 14, 
uue töö kohaselt võibol a isegi 17 erinevat li ki vinti. Iga saar oli pi savalt 
erinev, et vi a erinevate kohastumusteni. Mõned asusid toituma 
kaktuselil ede nektarist, teised putukatest,  kolmandad  seemnetest ja 
mõned isegi iguaanide verest, vormides sel ega nende füsioloogiat ja 
kehakuju. 
Samuti demonstreeriti mõnekümne aasta eest  Darwini  vintide näitel, et 
evolutsioon võib ol a väga ki re ka selgroogsete hulgas. Bioloogidest 
Rosemary ja Peter Grant hakkasid 1973. aastast saadik mõõtma  Daphne  
Majorina tuntud saare vindipopulatsiooni nokkade pikkust, seades sel e 
hoolikalt vastavusse mõõtmisaastal nähtud kli matingimuste ja üldise toidu 
kättesaadavusega. 1970. aastate lõpus oli  konkurents  seemnete pärast 
põua tõttu üha tihedam. Suuremaid, kuid kõvema kestaga seemneid leidus 
teistest rohkem. Nende sisuni suutsid jõuda aga vaid suurema nokaga 
linnud . Paari põlvkonna järel oligi nokkade keskmine pikkus kasvanud. 
Parematel kli matingimustel võis aga paegi kohata väiksemate nokkadega 
linde. 
Nüüd on abielupaar koos rootsi ja ameerika kol eegidega järjestanud 120 
vindi  genotüübi, uurides kõigi 14 seni kirjeldatud li gi pärilikkusainet. "Seni 
on uuritud vaid vintide üksikuid geenipi rkondi ja nende mitokondriaalset 
pärilikkusainet. Ni  võib pidada tööd kõige laiamahulisemaks, mis seni 
avaldatud," märkis Leif Andersson, töö kaasautor Uppsala ülikoolist. 
Töörühm kõrvutas järjestatud genoome ja otsis neist erinevusi, mis 
selgitaksid erinevate li kide erinevat nokakuju. Ilmselge kandidaadina jäi 
sõelale ALX1, mis mängib selgroogsete seas olulist rol i kolju 
moodustumises. 
"Ainult ühe geeni ni võrd suur mõju on päris ül atav, arvestades, et taoliste 
tähtsate omaduste vormimises osalevad tavaliselt kümned kui mitte  sajad  
geenid ," nentis Andersson. Eelnevad teiste töörühmade uurimused ongi 
vihjanud, et lugu on tegelikult keerukam.  Bioloog  loodab aga kol eegidega 
teiste kandidaatgeenide leidmiseks uurida veelgi rohkemate lindude 
pärilikkusainet. 
Samal ajal leidis töörühm, et Darwini vintide senises li kide 
klassifikatsioonis võiks teha mõningaid parandusi. Näiteks avastati, et 
mõned li gid näivad olevat paaritunud üksteisega arvatust rohkem ja 
pikemalt, misläbi on ka nende geneetiline materjal kül altki sarnane. "See 
annab mõista, et li kidevaheline paaritumine kujundab evolutsiooni arvatust 
rohkem," selgitas Andersson. Teise li gi puhul võib aga eristada selgelt 
kolme erinevate geenipopulatsiooni, mis annab alust nende kolmeks li giks 
jagamiseks. 
Täna, 206 aasta eest sündis Charles Darwin. 
Maasirk Tänu​ ​Charles Darwini​ uurimistööle said nad laialt  tuntuks  kui 
Darwini vindid​. Darwin oletas, et kõik maasirgud on põlvnenud ühest 
eel asli  gist ​ ​adapti vse radiatsiooni​ tulemusel. Li gid erinevad märgatavalt 
noka  suuruse poolest, vastavalt söövad nad ka erinevat toitu. Maasirgu 
li kide vahel esineb püsivalt väikesel hulgal elujõulisi​ ​hübri de 
 
 
Elevantkilpkonn 
 
Elevantkilpkonn kuulub kooldkaelaliste alamseltsi. Looduses elab ainult 
Galapagose saartel. Ta on üks suurematest maismaa kilpkonnadest: 
pikkus kuni 1,5 meetrit ja ta kaalub kuni 200 kilogrammi (varemalt on 
püütud kuni 400 kg kaaluvaid isendeid. Elevantkilkonn elab väga 
vanaks (loomaaedades on olnud 100-aastaseid isendeid). Alates 1535 
aastast on inimesed on neid tapetud liha ja õli saamiseks suurel määral. 
Elevantkilpkonnad on rohusööjad loomad, si s on nende hävimist 
soodustanud kariloomade saartele toomine. Kariloomad söövad ka  rohtu  ja 
tal avad elevantkilpkonnade mune puruks. 19.sajandil kirjeldatud alamli gist 
on hävinud 7, kõik säilinud  kilpkonnad  on haruldased. Maailma erinevates 
loomaaedades elab u.200 isendit.