Charles Baudelaire „Kurja õied“ (3)

Charles Baudelaire „Kurja õied“
Baudelaire'i 1857.aastal ilmunud luulekogus „Les fleurs du mal“ sisaldub üle 120 luuletuse . Need kajastavad erinevaid teemasid , peamisel kohal on siiski inimene oma tunnetega. Käsitluslaadilt on Baudelaire'i luules tähtsal kohal sümbolid ja võrdlus. Luulekogu on jaotatud viide ossa: „ Spliin ja ideaal“, „Vein“, „Kurja õied“, „ Vastuhakk “ ja „Surm“. Osade pealkirjad annavad edasi osades toimuvat, üldist meeleolu.
Spliin ja ideaal on väga vastandlikud mõisted. Spliin toob üksnes negatiivseid seoseid , samas ideaal seostub kõige positiivsega. Baudelaire on aga kaks mõistet ühendanud. Siiski kumab esimese osa luuletustest läbi kurvameelsus. Peamiseks tegevuseks on otsing millegi ilusa ja täiusliku järele. Baudelaire kirjutab „Sest mina ei suuda leida nendest plassidest roosidest ühtegi õit, mis meenutaks mu ideaali .“ Samuti on luuletuses „Hümn ilule“ kaunidust võrreldud põrgulikkuse ja jumalikkusega, headuse ja kuritegudega, õnnetuste ja rõõmudega. Ilmselt tahabki autor mõista anda, et tõelisi ideaale pole olemas ja neid otsides langeme nukrameelsusesse. Teistele luuletustele justkui vastanduvad loomi ja loodusi käsitlevad. Nii „ Albatross “ kui ka „Kassid“ on täis puhast imetlust elusolendite vastu. Luuletused pealkirjaga „Spliin“ on eriti raskemeelsed ja ängistavad, muutes maailma ja elu lootusetuks, trööstituks. Esimene osa lahendust ei paku, pigem lepitakse paratamatusega.
„Pariisi pildid“ räägib Pariisist ja sellega seonduvast. Mitmed luuletused on pühendatud suurtele prantslastele. Mulle jäi mulje nagu luuletused oleksid kirjutatud ühest pärastlõunast („Päike“) hommikuni („Hommikuhämarus“): õhtul väljub mina-tegelane oma kodust ja teeb tutvust Pariisiga. Esimeste luuletuste positiivsed noodid asenduvad peagi negatiivsete avastustega seostades Pariisi lõbujanuste ja pattuste pelgupaigaga: „Oo, suurt linna! Sellal, kui me ümber sa muutud, naerad ja mörised, Jubeduseni andes naudingutele voli...“ „Pariisi unenägu“ on süntees nähtust ja kujutletavast. „Pariisi pildid“ viivad lugeja väga intensiivsele rännakule.
Ülejäänud osad on lühemad ja konkreetsemad. „Veinis“ ongi kõik luuletused seotud veini ja selle erinevate paledega. Samuti on luuletused vägagi elavad. Kolmandas osas analüüsitakse, kuidas vein mõjub erinevatele inimtüüpidele erinevatel eluhetkedel. „Kurja õied“ räägib naistest ja nende põhjustatud tunnetest. Võib öelda, et Baudelaire ei suhtunud naistesse just väga positiivselt, nii nimetab ta neid neetuteks, hooruse- ja surmaesindajateks, deemoniteks, koletisteks. Väljend kurja õied tähistab naissugu. „Vatsuhakk“ on piibliaineline, kuigi ülistatakse just paganaid, deemoneid. Tegemist ongi vastuhakuga jumalale ja kirikule. „Surm“ sarnaneb „Veiniga“, sest on samuti kirjutatud erinevate prototüüpide kaudu. Viimased luuletused kirjeldavad lõppu. Mitmeid kordi pöördutakse surma poole, andes märku, et käes on aeg lõpetada.
Kuigi Baudelaire'i luule sisaldab endas palju tegevust, pole tegemist loo edasi andmisega. Pigem esitatakse probleeme ja otsitakse neile lahendusi läbi juhtumite. Luuletused pole järjestatud ajaliselt, vaid ühise tunde, juhtmõte põhjal. Palju peab lugeja ise lisama ja mõtlema. Luules polegi esikohal tegevus, vaid sellega seotud emotsioonid ja mõtted. Nii on näiteks 15-stroofiline „Märtrinna“ joonistuse kirjeldus, aga ometi edastab palju infot ja hoiakuid.
Peaaegu igas Baudelaire'i luuletuses on mina- subjekt , ent teda ei tohiks üks-ühele käsitleda autorina. Luuletaja võimendab oma nähtut, samuti võib osa inspirtsioonist pärineda unenägudest, unistustest või teiste lugudest. Baudelaire'i puhul on väga tähtsal kohal ka sümbolite kasutamine. Nii on ta näiteks andnud lõhnadele värvi. Samas edastab mina-tegelane tavaliselt autorile omaseid mõtteid ning nende sisemused sarnanevad. Kuna autor kujundab ise mina-tegelase, siis me ei saa eeldada ka objektiivset suhtumist , ikka püütakse mina-tegelast muuta paremaks, tõsta kõrgemaks ja tähtsamaks. Seega tulekski vaadata mina-tegelast kirjandusliku persoonina, aga mitte samastada autoriga .
Julgen väita, et Baudelaire'il on üpriski omamoodi surmakäsitlus: „Surm, paraku, on, mis lohutab ja paneb elama; Ta on elu eesmärk ja siht, ta on ainuke lootus..“ Luuletustes on surm positiivse varjundiga. Seda nimetatakse veel ingliks, öömajaks, jumalikuks hiilguseks, tõeks, kapteniks. Tavaliselt kujutatakse surma lõpuna, seda iseloomustab pimedus, valu, hirm, kurbus , isegi viha. „Kurja õites“ kirjeldab ja meenutab mina-subjekt detailselt raibet. Tavaliselt surnute kirjeldamist välditakse, kui eesmärgiks pole just lugejate šokeerimine.
„Kurja õite“ mina-subjekt pole maailmaga parimates suhetes. Ta alustab oma ideaali otsimisega, ent ei leia seda. Luuletustes saavad karmi kriitikat jumal, Pariis ja naised. Samas ülistatakse surma ja meelemürke, veini. Surma kirjeldatakse ainsa lootuse ja pääseteena. Maailm pole Baudelaire'i järgi hea paik. Maailmanägemus on kinni puhtalt inimeses endas ehk kui tahame maailma parema paigana näha, siis ka näeme. „Kurja õitesse“ on kogutud erinevaid tundeid ja nägemusi, ühesõnaliselt seda kokku võtta pole võimalik. Pea igast luuletusest on võimalik leida tähtis tõde. Seetõttu peab Baudelaire'i lugedes ettevaatlik olema, et mitte liigselt ta mõju alla sattuda. Hoolikale lugejale on „Kurja õied“ aga õpetlik ja huvitav lugemine.