Ootasin midagi enamat. Crescendod mõjusid väga lahjana, kuna sopranid laulsid õrnalt ning dünaamiline liikumine jäi seetõttu vaoshoituks. Õnneks kompenseeris vea meisterlik oskus laulda pianos, mis on tavaliselt kooride suurim nõrkus. Lavakaunistused olid erakordsed ja pilku püüdvad ning kostüümid olid hoolikalt läbimõeldud. Kirevad värvid, kirjud mustrid ning peensusteni valitud detailid jätsid ajastutruu mulje. Kahjuks häiris väike detail: etenduses polnud Carmen süsimustade lokkis juustega noor neid, nagu raamatus teda kirjeldatakse. Seevastu üllatas uudne lähenemine koreograafiaga: kasutatud oli nii balleti kui ka flamenco elemente, mis mõjus ootamatu ja täiusliku kooslusema. Arvan, et üldjuhul oli tabatud Georges Bizet’ stiil, mida saab iseloomustada just 3 omadussõnaga: kirglik, hoogne ja tuline. Nii lauljad kui ka orkester olid leidnud endas sisemise hispaanlase ning unustanud kolmeks tunniks tuima eestlasliku oleku
ooperilavale inimesed rahva seast. Seetõttu esietendusel vilistati ooper välja, ning kriitikud andsid sellele ühiselt hävitava hinnangu. Tänaseks on „Carmen“ üks populaarsemaid oopereid, mida mängitakse ooperiteatrites üle maailma. Oma olemuselt oli ooper üsnagi omapärane. Kogu tegevustik oli jaotatud neljaks vaatuseks. Tegevustik toimus 19.saj Sevillas, enamjaolt oli see traagiline. Ooper rääkis Carmeni ja don Jose suhetest, nende armastusest. Minule jättis Carmen sellise pirtsaka, omakasupüüdliku ja kavala naise mulje, tema pärast kaotasid paljud mehed oma mõistuse (samuti ka don Jose, kes vangi satub ja armeest põgeneb). Don Jose oli selline mees, kes samuti üritas oma tahtmist saavutada (armastas tohutult Carmenit ja püüdis teha kõik, et teda endale saada). Eriti meeldis mulle ooperi lõpp, kus Jose Carmenit taga ajas ja teda tappa üritas (mees nõudis naiselt armastust ja truudust). Naine viskas seejärel meest kingitud sõrmusega.
("Pärlipüüdjad"), "La jolie fille de Perth", "L'arlésienne" ja klaveriteose "Jeux d'enfants" ("Lastemängud"). Samuti kirjutas Bizet romantilise ooperi "Djamileh", mida on tihti nimetatud "Carmeni" eelkäijaks. Ooper ise on segu pingeliseslt psühholoogilisest draamast ja melodraamast, mustast komöödiast ja dukomentaalfilmist. Räägiti 19.sajandil Sevillas hargenud Jose ja Carmeni lugu. Sisult oli ooper väga traagiline. Kogu teose probleemistikuks on Carmen, kelle pärast paljud mehed oma kaine mõistuse kaotavad. Nende hulgas ka don Jose, kes satub vangi ja põgeneb armeest. Ooperi muusika on kirjutatud klassikalises stiilis, kus esineb erinevaid pille. See oli mu esimene ooperikülastus ja mulle see meeldis. Mul jäi sellest hea muljeja läheksin meeleldi veelkord ooperisse. Orkestri kooskõla oli väga hea, kõige rohkem mängiti viiulit. Samuti oli peaosatäitjate aaria väga võimas, mis pani kõiki seda kuulama
Selle ooperi on lavastanud G. Bizet. Etendus oli neljavaatuseline. Lavastaja oli Inglismaalt pärit Walter Sutclife ja dirigeeris Risto Joost. Esitatud palad on loonud prantuse helilooja Georges Bizet ning tema loomingut lauldi prantsuse keeles. Ooper ise on segu pingeliseslt psühholoogilisest draamast ja melodraamast, mustast komöödiast ja dukomentaalfilmist. Räägiti 19.sajandil Sevillas hargenud Jose ja Carmeni lugu. Sisult oli ooper väga traagiline. Kogu teose probleemistikuks on Carmen, kelle pärast paljud mehed oma kaine mõistuse kaotavad. Nende hulgas ka don Jose, kes satub vangi ja põgeneb armeest. Teose idee võib peituda selles, et inimene on armastuse nimel ükskõik milleks võimeline. Oma tahtmist ei saa peale suruda, sest see ei vii kunagi mitte kuhugi. Alati ei saa elus kõike mida tahetakse. Kui keegi kedagi tõeliselt armastab, siis tuleb ta vabaks lasta ning kui armastus on vastastikune tullakse sinu juurde tagasi.
Prantusmaale vene kirjanduse suurkujusid Puskinit, Gogolit ja Turgenevit. Tema sulest on ilmunud veel ajaloolised romaanid ,,Zakerii" ning pärtliöö sündmusi kirjeldav ,,Charles IX valitsusaja kroonika" ja palju teisigi tuntuid teoseid. Bizet' ooperis estiatud jutustus ,,Carmen", mille kirjutas Merimee, pärineb aastast 1845. Teos annab hea ülevaate tolleaegsete Hispaania mustlaste kommetest ja iseloomust. Tegevuse keskpuntis on kolm peategelast : mustlanna Carmen Helen Lokuta, kapral Don Jose Mart Madiste ja toreadoor Escamillo Jassi Zahharov. Carmen, kõigi meeste ihaldusobjekt, on üsnagi nooruslik, kirglik ja muidugi ilus. Ta kasutas oma ilu meeste võrgutamiseks ning ta oli harjunud saama oma tahtmist. Laulus ,,Habaneera" tuleb välja tema arusaam, et armastatust ei saa peale sundida ega taltsutada. Tema tujud on kiiresti vahelduma ning samamoodi on tal lugu armastusega. Kui ta ühel
sopran, kes on õppinud koorijuhtimist Kiievis ja laulmist Ukraina Muusikaakadeemias. Dirigendiks oli Jüri Alperten, kes on tuntud Eesti pianist, muusikapedagoog ja dirigent. Kunstnikuks oli Liina Keevallik, kes on omandanud doktorikraadi Eesti Kunstiakadeemias ja Pariisi 8. ülikoolis. Lavastajaks oli Brit ooperi ja teatri lavastaja Walter Sutcliffe. Ooper “Carmen” jutustab loo 19. sajandi Sevillast ja seal keerlevatest sündmustest. Nimelt on see lugu mustlastüdrukuks Carmen, kes armub tohutult noorde kapralisse Don Jose. Vaatamata sellele, et Don Josel on kodus haige ema ja noor neiu, kes teda armastab, suudab Carmen teda end jumaldama panna. Paraku ei lõppe see hästi ning noor kapral satub tema pärast vangi. Kuid sellega ei lõppe probleemid, nimelt tapab Don Jose armukadedushoos Carmeni ning jääb ootama oma vahistamist. Lavastajatöö oli väga huvitav ning teose sisu hästi edasi antud, sest tundsin, et vaatamata
justkui püramiidi ühe küljena. Valgustus oli väga hubane ning lava tundus tänu püramiidiseinale, mis ulatusid praktiliselt lakke, veel ruumikam. Tänu targale ruumikasutusele oli vaatajal lihtsam lavategevust jälgida. Teises vaatuses oli lavakujundus jällegi üllatus. Terve lava oli sinistes toonides. Oli neli posti, mille vahele oli paigutatud ristkülikukujuline lava, mille peal Carmen tantsis ning keerutas. Kogu kujutatud ruum oli täis araabiapärast mustrit ning mulle isiklikult meenutas tegelikult kogu lava korraga Türgi sauna kujundust. Kuid see oli teiselt poolt ka väga veetlev just nende stseenide jaoks, mida seal läbi viidi. Ruumiga andis palju mängelda ning näitlejad kasutasid selle potentsiaali täielikult ära. Esimese vaatuse alguses köitsid mu tähelepanu eriti vabrikutöölised ning nende peresid kehastavad inimesed
OOPER. Ooper on muusikaline lavateos, milles esitatakse kogu tekst lauldes. Ooper ühendab mit erinevat kunstilist valdkonda:kirjandust, muusikat, näitekunsti, kujutavat kunsti ja tantsu. Ooperi loomine algab helilooja ideest mille liberist kirjutab lahti liberetoks ehk ooperi tekstiks. Liberisti ja helilooja koostööna valmib partituur. Libereto alusel asub lavastaja partituuri järgides lavastust looma. Tähtis osa on ka kunstnikul kes loob lavakujundusega keskonna. Ooper algab meeleolu loova instrumentaalse avamänguga. Tegevustik liigendub vaatusteks mis jagunevad piltideks ja need omakorda stseenideks. Mõnedes ooperites on instrumentaalsed vahemängud ehs intermezzo'd. Peaosi esitavad professionaalsed lauljad. Nad ei kasuta mikrofone, seetõttu koolitatakse neid laulma nii,et nende hääl kostaks üle orkestri ka saali viimaste ridadeni. Klassikaliselt laulavad peaosa armastajapaar, tenor ja sopran. Primadonna on ooperi naispeategelane. Aaria on tehniliselt keerukas soololaul m
Kõik kommentaarid