Retsensioon ooperist "Carmen" (1)

6. oktoobril toimus Rahvusooper Estonias G. Bizet ooperi "Carmen" lavastus. Varem olen käinud Rahvusooper Estonias balletti „Pähklipureja” vaatamas, kuid seekordsel ooperil olin esmakordselt. Etendus on originaalis küll neljavaatuseline, kuid ajakokkuhoiu mõttes oli kolmas ja neljas vaatus kokku pandud. Dirigeeris Risto Joost ning lavastaja oli Inglismaalt pärit Walter Sutclife. Kõik esitatud palad on loonud prantsuse helilooja Georges Bizet ning tema loomingut lauldi prantsue keeles. „Carmen“ esietendus aastal 1875. Prantsumaal. Bizet’ ooper põhineb Prosper Merimee ligi 30 aastat varem kirjutatud „Carmeni“ novellil. Prosper Merimee oli prantsuse kirjanik ja ajaloolane, kes elas aastatel 1803 kuni 1870. Ta pärines jõukast ja haritud perekonnast. Kirjandusmaailma sattus Merimee tänu oma sõbrale Stendhalile. Tema esimene raamat oli 1825. aastal ilmunud „Clara Gazuli teater“, kus soovis jätta mulje, et on kõigest teose tõlkija. Päris tõlketööna on ta aga tutvustanud Prantusmaale vene kirjanduse suurkujusid Puškinit, Gogolit ja Turgenevit. Tema sulest on ilmunud veel ajaloolised romaanid „Žakerii“ ning pärtliöö sündmusi kirjeldav „Charles IX valitsusaja kroonika“ ja palju teisigi tuntuid teoseid. Bizet’ ooperis estiatud jutustus „Carmen“, mille kirjutas Merimee, pärineb aastast 1845. Teos annab hea ülevaate tolleaegsete Hispaania mustlaste kommetest ja iseloomust. Tegevuse keskpuntis on kolm peategelast : mustlanna Carmen – Helen Lokuta, kapral Don Jose – Mart Madiste ja toreadoor Escamillo – Jassi Zahharov. Carmen, kõigi meeste ihaldusobjekt, on üsnagi nooruslik, kirglik ja muidugi ilus. Ta kasutas oma ilu meeste võrgutamiseks ning ta oli harjunud saama oma tahtmist. Laulus „Habaneera“ tuleb välja tema arusaam, et armastatust ei saa peale sundida ega taltsutada. Tema tujud on kiiresti vahelduma ning samamoodi on tal lugu armastusega. Kui ta ühel hetkel armastab kedagi, siis järgmine päev võib ta teda juba vihata. Tema soov on olla vaba hing ning ta jääb alati kindlaks oma põhimõtetele. Don Jose, keda võib pidada Carmeni ohvriks, on kapral Hispaania armees. Pärast seda, kui Carmen talle lilleõie viskab, jääb ta nagu nõiutud mustlanna lummusesse. Kuigi ta ei taha elada röövli elu, on ta Carmeni armastuse nimel valmis loobuma oma auastmest. Ta hakkab desertööriks ning põgeneb koos mustalannaga mägedesse. Peagi aga Carmen tüdineb Josest. Teda köidab pigem mägedesse tulnud Escamilo. Escamilo on härjavõitleja, kes on rikas, rahva seas kuulus ning elegantne härrasmees. Samuti on mägedesse tulnud Micaöla, kes toob uudiseid, et don Jose ema on suremas ja ta soovib teda näha. Toreadoor kutsub Carmeni Sevillas toimuvale härjavõitlusele. Endine kapral läheb aga Micölaga kaasa, kuid tõotab tagasi tulla. Viimane vaatus algabki stseeniga Sevillas, areeniesisel väljakul, kus kaupmehed ja mustalsed pakuvad oma kaupa ning rahvas tervitab saabuvaid toreadoore. Saabuvate seas on ka Escamilo ja temasse armunud Carmen. Rahva seas luurates ootab don Jose sobivat hetke, et Carmeniga rääkida. Viimast korda palub Jose Carmenil koos temaga uut elu alustada. Mustlanna jääb aga endale kindlaks ning vastab talle, et ei armasta teda enam. Jose pussitab Carmeni meeleheites ning jääb ootama enda vahistamist. Kogu teose probleemistikuks on Carmen, kelle pärast paljud mehed oma kaine mõistuse kaotavad. Nende hulgas ka don Jose, kes satub vangi ja põgeneb armeest. Teose idee võib peituda selles, et inimene on armastuse nimel ükskõik milleks võimeline. Oma tahtmist ei saa peale suruda, sest see ei vii kunagi mitte kuhugi. Alati ei saa elus kõike mida tahetakse. Kui keegi kedagi tõeliselt armastab, siis tuleb ta vabaks lasta ning kui armastus on vastastikune tullakse sinu juurde tagasi. Oma esimesest ooperist jäid siiski positiivsemad muljeid, kuid olid ka mõned üksikasjad, mis polnud mulle meeltmööda. Oleks tahtnud natukene lähemal istuda, et tegevust paremini jälgida. Mulle jäi silma pidev ühe ja sama lause kordamine, mis vahepeal võis hakata igavaks muutuma. Samuti kestis ta küllaltki kaua – üle kolme tunni ning jalad jäid üsna kangeks. Selle ajaga oleks saanud ooperi palju sisutihedamaks muuta, kuid vanasti olidki ooperid pikad ning ühte motiivi kiputi palju kordama. Kokkuvõttes aga oli etendus haarava ja põneva sisuga. Mulle meeldsisid enamus paladest ning mõned jäid isegi hiljem mõttes kummitma. Lavastus oli hästi korraldatud, kostüümid ajakohased ja huvitavad ning näitlejad täitsid oma rolli väga hästi.

Sten Ütsmüts, 2011