Koostati iseseisvusmanifest (J.Kukk, F.Peterson) ja moodustati päästekomitee (K.Päts, K.Konik, J.Vilms) Vabadussõda 1918-1920 Püüti jätta muljet, nagu tegu oleks kodusõjaga. Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee kuulutas end ainsaks seaduslikuks võimuorganiks. 28.11.1918 alustas Punaarmee pealetungi Narvale, sellega algas relvastatud konflikt Nõukogude Venemaa ja EV vahel. See hõlmas ka kahte lühiajalist relvakonflikti Läti pinnal võitlust Landeswehriga (suvi 1919) ja Bermondti vägedega (oktoober 1919). Rünnak tabas Eestit rasketes tingimustes: EV oli alles loomise algjärgus, sõjavägi tundis puudust relvadest ja varustusest, riik vaevles rahapuuduses, linnasi ähvardas nälg. Usk omariikluse püsimisse oli madal. Eesti otsustas vastu hakata ja otsis ka abi. 1918 detsembris tuli Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga, Soome saatis relvi ning sealt tulid ka vabatahtlikud. 23.12.1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks J
Sakslased lootsid kasutada seda üksust enamlusevastases võitluses, ning seetõttu ka varustas teda igakülgselt. Samal põhjusel kuulus talle esialgu ka liitlasriikide toetus. Bermondt-Avalov sattus üsna pea konflikti teiste vene valgete rühmitustega, mistõttu sõltus tema nn. "Läänearmee" täielikult sakslaste 6. reservkorpuse toetusest. Saksa vägede toetus oli eluliselt tähtis ka "Läänearmee" suhtelise väiksuse tõttu - nõrk Läti armee oleks ka iseseisvalt Bermondti väed purustada suutnud. Saksa vägede lahkumisel liitus Läänearmeega suur hulk sakslasi. Tekkinud vene-saksa ühendvägi koondas 50000 sõdurit 250 suurtüki ja miinipilduja, 800 kuulipilduja, 10 soomusauto, 3 soomusrongi ning hulga lennukitega. Tekkinud oli esmapilgul ülieffektiivne löögirusikas. Bermondti olukord polnud siiski roosiline, varustamise katkemine tingis vajaduse kiirele tegutsemise. Tuues ettekäändeks oma tagala kindlustamise Läti ja Eesti vastu sõjategevuse ajaks
aga venisid ning tundus nagu nad tegelikult Eesti iseseisvust tunnistada ei soovi. 1919. aasta algupoole organiseeris Saksa sõjavangis viibinud Kaukaasia päritolu tsaariväe polkovnik Pavel Bermondt relvastatud üksuse.Ta lubas minna bolsevike vastu, et taastada ühte ja jagamatu Venemaa. Talle jagus palju toetajaid ning peagi oli ta sõjavägi arvestatava suurusega. Suunduti Venemaa poole, kuid enne seda jäid teele Eesti ja Läti, mis nende õnnetuseks osutasid ägedat vastupanu. Bermondti vägede pealetung oli tugev ning lätlased pidid appi kutsuma Laidoneri. Eestlased teadsid, et lõunapiir peab olema kindlustatud ja saatsidki appi 2 soomusrongi, mis olid suureks abiks Väina jõe kaitsmisel. Koostööga võideti ründajate vägesid ning Riia lehes võis näha tänulikku tervitust abi eest. Rahuläbirääkimised algasid 1919. aasta detsembris. Tuline vaidlus käis piiri osas, kuna kumbgi osapool ei tahtnud, et üks teisele ohtu kujutaks
Oktoobris alustas Loodearmoo suurt pealetungi Petrogradi vallutamiseks, mida toetasid eesti väed tiibadelt. Punaarmee vastulöök Pulkovo kõrgendikelt tähistatakse Loodearmee purustamise algust. Oktoobris leidis Lätis aset vahejuhtum, mis näitas, et Saksa oht pole Baltimaade kohalt veel kadunud. Pavel Bermondt-Avalovi väeüksused alustasid pealetungi Riiale, hõivates Väina jõe lõunakalda. Ulmanise valitsus palus abi Eestilt, kes saatis Riiga 2 soomus rongi, mis aitasid Bermondti avantüüri likvideerida. Narva kaitselahingud Novembri alguseks oli Punaarmee jõudnud Narva-eelsete kaitsepositsioonidele. Alanud heitluses olid Eesti väed sunnitud tagnema. Nõukogude juhtaud oli kindlalt otsustanud vallutada Narva iga hinnaga. Kohale toodi üle 160 000 mehe ja üle 200 suurtüki. Ka Eesti pool tõi kohale oma reservid. Detsembri alguseks olid esimesed rünnakud tagasi tõrjutud. Detsembri algul algasid Tartus rahuläbirääkimised. Kuu keskpaigal kujunes Krivasoo ja
28. novembril 1918 alustas Punaarmee pealetungi piirilinnale Narvale ja sellega algas relvastatud konflikt Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Konflikt sai nimeks Eesti Vabadussõda ja see kestis 1920. a veebruarini. Lisaks Eesti iseseisvuse eest peetavale võitlusele Nõukogude Venemaa vastu hõlmas Vabadussõda kahte lühiajalisemat ja piiratuma ulatusega relvakonflikti Läti pinnal võitlustLandeswehriga (suvi 1919) ja valgekaartliku kindrali Bermondti vägedega (oktoober 1919). 1918. a lõpus alanud Punaarmee rünnak tabas Eestit äärmiselt rasketes tingimustes. Eesti Vabariigi riigiaparaat ja sõjavägi olid alles loomise algjärgus, olles Saksa okupatsiooni lõppedes jõudnud tegutseda vaid loetud päevi. Sõjavägi tundis puudust relvadest ja varustusest. Toitlustusolud olid rasked, linnasid ähvardas nälg, riik vaevles rahapuuduses. Ehkki suurem osa elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli usk omariikluse püsimisse madal
28. novembril 1918 alustas Punaarmee pealetungi piirilinnale Narvale ja sellega algas relvastatud konflikt Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Konflikt sai nimeks Eesti Vabadussõda ja see kestis 1920. a veebruarini. Lisaks Eesti iseseisvuse eest peetavale võitlusele Nõukogude Venemaa vastu hõlmas Vabadussõda kahte lühiajalisemat ja piiratuma ulatusega relvakonflikti Läti pinnal võitlust Landeswehriga (suvi 1919) ja valgekaartliku kindrali Bermondti vägedega (oktoober 1919). Olukord Vabadussõja alguses Novembris 1918. algas Saksa vägede väljaviimine kõigilt okupeeritud aladelt. Eesti Ajutine Valitsus astus ametisse ja võttis tegeliku võimu Eestis oma kätte. Üks olulisemaid ülesandeid oli Eesti sõjaväe loomine. Esialgse plaani kohaselt pidi formeeritama 25 000- meheline Rahvavägi (6 jalaväepolku, suurtükiväebrigaad, ratsaväepolk, inseneripataljon ja tagalaüksused)
eesmärgile kõige lähemale, sest teistest pealetungidest ei tulenud midagi välja, selle vastutus jääb Vene läänearmeele. Bermondt- Avalov - tema näol oli tegemist vene armee polkovnikuga, kes oli alustanud 1918. aasta lõpus Saksamaal sõjavangis olevatest venelastest valgekaartlaste loomist. 1919. aasta suvel toodi see bermontavalovi salk Kuramaale. Järk-järgult koondusid üksikud valgekaartlaste salgad Bermondti alluvusse. Sept lõpuks 1919 oli 52 000 meest, nendest 40 000 sakslast, sealhulgas see sama Rauddeviis, mis oli osalenud Landeswehri sõjas. Läänearmee staapidest töötasid suur hulk saksa ohvitsere, tegelikult tegutses Bermondt tugevas koostöös von der Goltziga. Läänearmee sai oma varustuse Saksamaalt ja vabatahtlikele maksis palka Saksa valitsus. Sept kui valmistati Petrogradi operatsiooniks, andis loodearmee Bermondtile käsu tulla Narva alla ja ühineda koos
Punaarmee vastulöök Pulkovo kõrgendikelt tähendas Loodearmee purustamise algust. See eemaldas Eestilt küll ebameeldiva liitlase, kuid tähendas ka seda, et Eesti väed pidid enda vastutusele võtma Eesti piiride kaitse. Oktoobris aset leidnud vahejuhtum Pavel Bermonodt-Avalovi saksa ja vene vabatahtlikest koosnevate väeüksuste pealetung Riiale, hõivas Vääna jõe lõunakalda. Kriitilises olukorras palus Ulmanise abi Eestilt. Riiga saadetud kaks soomusrongi aitasid alistada Bermondti avantüüri. Novembri keskpaigas jõudis Punaarmee Narva-eelsete kaitsepositsioonideni. Alanud heitluses olid relvalises vähesuses eestlased sunnitud taganema. Nõukogude väejuhatus koondas Narva alla 160 000-mehelise väe ja üle 200 suurtüki. Ka Eesti pool tõi kohale reservid ning detsembri alguseks olid enamlaste esimesed rünnakud tõrjutud. Detsembri algul algasid Tartu rahuläbirääkimised ning toetamiseks oma delegatsiooni
Septembris 1919 moodustati tema Vene vabatahtlik vene armee, kokku oli u 52 tuhat meest , 40 tuhat olid sakslased. Vene läänearmee staabis etendasid juhtivat rolli saksa ohvitserid. Praktiliselt kogu varustus saadi saksamaalt , saksa valitsus maksis vabatahlikele palka, ja kõikidele läänearmee koosseisus võitlejatele anti lubadus et nad saavad vene kodakondsuse et võivad taotleda maavaldusi asemisõigusi Baltikumis. Bermondti armee vahekord lätlastega oli teravad, tema eesmärgiks oli vene impeeriumi taastamine, ei tunnistanud läti iseseisvust. Sõda peab ennast ise toitma, läti talurahvalt võeti ära suht kõik, tekkis ka relva konflikte, talupojad relvastusid ise ja üritasid vastupanud anda. Endisest põhja-läti brigaadist(nüüd II diviis) asus kaitsele Väina jõe vasak kaldale. Rünnaku suund oli hästi tuntav suunatud Riia peale, saksa rauddiviis, esimese pealetungi
18.11.2008 Loodearmee sõjalised ja poliitilised vead, et Petrogradi vallutada ei suudetud. Kogu Petrogradi operatsiooni läbikukkumise süüd ei saa panna ainult Loodearmee arvele. Bermontiaad okt-nov 1919 (Pavel Bermondt-Avalovi järgi). Saksamaal vangis olevatest vene sõjaväelastest hakkas organiseerima valgekaartlikku väge. Vene Läänearmee, kelle read kasvasid eriti pärast Landeswehri sõda. Kuna Sa väeosi ei tohtinud enam sakslasi olla, liitusid nad Bermondti Läänearmeega. 40000 Saksa Leegioni meest, kokku 52000. von der Goltzi mantlipärija oma ideede poolest. Lääne- Venemaa Kesknõukogu krahv Konstantin Pahleni juhtimisel. Andis välja oma raha, korraldusi ja määrusi. Kohalikud elanikud, lätlased-leedulased vs Läänearmee suhted muutusid järjest teravamaks. Bermondti armee jätkas traditsioone sõjapidamisel st et sõjavägi toidab end ise ja seetõttu rööviti kohalikke. Läti Vabariik oli sunnitud saatma
ohjeldada seeläbi Eestit ohustavat Balti sõjalaevastikku Kroonlinnas. Operatsioon ebaõnnestus ning 9. novembriks asuti uuesti positsioonidele Ingeri järvede ja Lauga jõe liinil. Lõunarindel üritasid Rahvaväe üksused korduvalt Pihkva suunas edasi tungida, kuid mõningase edu järel oldi oktoobri lõpuks sunnitud tagasi tõmbuma Irboska joonele. Kogu operatsioonist teostus vad Loodearmee pealetund Petrogradile, olemata jäid Läänearmee ja Läti sõjaväe pealetung ida suunas. Bermondti avantüür: Vene Läänearmee rünnak Riiale, Eesti ja Entente’i seisukohad. Lätis oli vahetunud valitsus saksameelse vastu. Beremondtlased olid võimul, koos selle kindraliga kes Landeswheri sõjas olid. Nad röövisid ja rüüstasid. Lõpuks otsustasid nad kindlustada Lääne tiiba. Bermondti sõjaliseks eesmärgiks oli Väina jõe lõunakalda ja Riia hõivamine, poliitiliseks aga Läänearmee kontrolli all olevate territooriumite laiendamine. Läänearmee Läti-vastane pealetung algas 8
10.1919 - Läti ülemjuhataja andis käsu Daugava mahajätmiseks. Riias oli puhkenud paanika. Hommikul jõudsid Eesti soomusrongid Riia peajaama ning kohe võeti sillad valve alla. Lätlased olid vastupanust loobumas, kuid tänu eestlaste ilmumisele nad siiski jätkasid võitlemist. Soomusrongide saabumine tekkitas omakorda ebakindlust sakslaste hulgas, sest kardeti terve diviisi saabumist. Oma ebakindluses ei julenud sakslased 700 meetri laiust Daugavat ületama hakata. Sellega kaotati aega. Bermondti põhiliseks relvaks oligi kiirus. Kaks nädalat kestis vastastikune tulistamine, ka gaasimürskudega. 1919 Oktoober - Tehti asendus Läti staabiülema ja rindejuhataja ametis. Lätis korraldati mobilisatsioon, nii et novembriks oli Lätil üle 11'000 mehe. 23.10.1919 - Eesti soomusrongid tulid Eestisse tagasi. 03.11.1919 - Läti armee alustas pealetungi Bermondt-Avalovi armeele. 11.11.1919 - Bermondt hakkas taganema. 21.11
Tüüfuse levikut välditi Eestis. Rahvaväe tegevus Petrogradi operatsiooni ajal piirdus paari kohalikku tähtsust omava pealetungiga Ingerimaal ja Pihkva ruumis. Sellest sai alguse Krasnaja Gorka operatsioon, kardeti et Loodearmee võib pöörduda Eesti vastu. Ohu ennetamiseks otsustati võtta Rahvaväe kontrolli alla Petrogradi-eelsed fordid, mille suurtükid suudaksid Kroonlinnas baseeruvat laevastiku ohjeldada. Maandus Vabadussõja suurim dessant - 2000 meest. Bermondti avantüür: Vene Läänearmee rünnak Riiale, Eesti ja Entente'i seisukohad: Suvel 1919 hakkas saksasõbralikult meelestatud tsaariarmee polkovnik Ravel Bermondt-Avalov formeerima Jelgava ümbruskonnas Vene valgete väekoondist. Pärast Landeswehri sõda taienes see saksa vabatahtlikega, moodustades Kuramaal ja Leedus paikneva Vene Läänearmee. Nad pidid ründama Venemaad samal ajal Loodearmeega, kuid hoidudi sellest. Suhted lätlaste ja leedulastega olid halvad,
28. novembril 1918 alustas Punaarmee pealetungi piirilinnale Narvale ja sellega algas relvastatud konflikt Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Konflikt sai nimeks Eesti Vabadussõda ja see kestis 1920. a veebruarini. Lisaks Eesti iseseisvuse eest peetavale võitlusele Nõukogude Venemaa vastu hõlmas Vabadussõda kahte lühiajalisemat ja piiratuma ulatusega relvakonflikti Läti pinnal – võitlust Landeswehriga (suvi 1919) ja valgekaartliku kindrali Bermondti vägedega (oktoober 1919). 1918. a lõpus alanud Punaarmee rünnak tabas Eestit äärmiselt rasketes tingimustes. Eesti Vabariigi riigiaparaat ja sõjavägi olid alles loomise algjärgus, olles Saksa okupatsiooni lõppedes jõudnud tegutseda vaid loetud päevi. Sõjavägi tundis puudust relvadest ja varustusest. Toitlustusolud olid rasked, linnasid ähvardas nälg, riik vaevles rahapuuduses. Ehkki suurem osa elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli usk omariikluse püsimisse madal
annaabi.ee 
