„Iga kirjanik on looja. Ta loob oma maailmu.“ (1)

„Iga kirjanik on looja. Ta loob oma maailmu .“ ( Albert Camus )
Minu raamatute lugemise kirg on tekkinud viimasel paaril aastal. See oleks võinud küll juhtuda mõni aasta varem, kuid olen siiski äärmiselt õnnelik, et ma olen rõõmuga lugenud palju huvitavaid raamatuid ning saanud osa erinevate kirjanike loodud maailmadest, mis on omakorda avardanud minu mõttemaailma ja andnud palju mõtteainet.
Eesti klassikud ja „suurkujud“ kirjanduses on kirjutanud huvitavaid raamatuid, mis tunduvad alguses veidi keerulise ülesehitusega ning rasked aru saada, kuid pikkamööda muutub lugemine nauditavaks ja haarab mind, lugejat , täielikult oma lummusesse. Lugedes Jaan Krossi ajaloolist raamatut „Keisri hull“ oli minu esimene mõte, et see on liiga keeruline minu jaoks. Asjad tundusid juhtuvad imelikult, autor kirjutas ju mitmekümne aastase nihkega päevikuvormis ja lugeja pidi äärmiselt tähelepanelikult lugema ja palju kaasa mõtlema, et saada aru, millisel aastal tegevus toimub. Kui ma lugedes hakkasin lõpuks järjepeale saama oli tunne hoopis teistsugune. Mulle meeldisid Jaan Krossi otsesed seosed erinevate ajaloo sündmustega, mis jäid seda lugedes mulle palju paremini meelde, kui kuulates neist rääkivat õpetajat ajaloo tunnis. Ka Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigusega“ valdasid mind sarnased tunded. Kuigi äratundmine, raamatust aru saamine, saabus kiiremini. Või nagu minu kirjanduse õpetaja alati ütleb: „Raamatusse sisseminek“ toimus üllatavalt lihtsalt ning seda rohkem oli võimalik nautida neid suurepäraseid teoseid, mis kohati olid isegi üsna lõbusad lugeda.
Erinevaid põnevaid „maailmu“ on minule , kui lugejale pakkunud Andrus Kivirähk. Mõnus oli lugeda raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“, teost, mis pilkas veidi eestlaste esivanemaid, kuid andis mõnusa ülevaate Eesti elus aastasadu tagasi, kui toimis veel küttimine ja korilus. Kuigi too raamat ei pretendeeri ajaloo raamatuks ega õpikuks, võib sealt leida kuhjaga viiteid , kui neid Kivirähkile omases humoorikas võtmes. Olgu selleks siis karu ja noore neiu armulugu või metsaelanike viha külas elavate vastu, on see minu arvates kindlasti äärmiselt tragikoomiline.
Kuid ei maksa unustada ka sama autori menukaid lasteraamatuid. Minu üks vaieldamatuid lemmikuid on „ Kaka ja kevad“. Kuigi see on kirjutatud lasteraamatuks, on see lõbus ajaviide ja huumor ka suurematele lugejatele. Miks peakski üks inimene pelgama lõbusat kakajunni või väikest puuksu, kes tahab kuule pääseda. Minu arvates on Andrus Kivirähk väga ainulaade autor just seepärast, et ta suudab nii nooremale kui ka veidi elu näinud lugejale kirjutada mõnusa ja humoorika lugemise, pelgamata sõnu, mis võivad tunduda küll ropud , nagu kaka, aga on samas väga palju mõtteainet pakkuvad, mis minule, kui lugejale on kõige nauditavam.
Minu lemmikud on siiski raamatud, kus autor kirjutab oma elust, põnevatest ja veidi intrigeerivatest juhtumistest või arutleb põneval teemal. Minu jaoks on juba selle raamatu lugemine ja sellele kaasa mõtlemine oma ette maailm, milles ma püsin mitmeid nädalaid, rääkides oma tuttavatele sellest raamatust, tekitades ka neis lugemishuvi. Kindlasti on märkimisväärne Bernard N. Nathanson „ Lubage mul elada! Meelt muutnud abordiarsti teekond surmast ellu“, kui autor kirjeldab oma teekonda günekoloogist abordiarstini ning millistel põhjustel otsustavad naised raseduse katkestamise kasuks ja miks otsustas Bernanrd Nathanson hakata hoopis abordivastaseks. Kuigi kohati on selles raamatus kirjeldatud väga detailselt kõiki sündmusi, on see hariv ja mõtlemapanev iga ühe jaoks. Või kasvõi Brandon Bays’i „Rännak“, kus on võimalik lugeda autori imelisest paranemisest viimases staadiumis olevast vähist. Ka Neale Donald Walschi „Mida Jumal tahab“ ei jäta ka kõige veendunumat ateisti ning usklikku ükskõikseks.
Sarnast põnevate raamatute nimistut võikski jätkata lõpmatuseni, kuid kõige põnevamad on igale lugejale siiski need „maailmad“, mida tema endale loob mingit konkreetset teost lugedes. Võib küll kuulata mõnd nõuannet või lugeda väga huvipakkuvat arvustust, mis lausa kutsub mingit raamatut lugema, ent avastamisrõõm ja nauding jääb alati lugejale, lugeda ning kogeda kirjaniku loodud maailma, millestki põnevast.