„Ekspressionism“ ja „Edvard Munch“ (1)

Kunstiajalugu
„ Ekspressionism “
„Edvard Munch “
Ekspressionism on 20. sajandil tekkinud liikumine, mis hõlmas mitmeid kunstivaldkondi, nagu näiteks kirjandus, muusika , teater. Selle sünnikohaks võib pidada Saksamaad, kus ta tekkis vastukaaluks positivismist innustatud liikumistele , nagu seda olid naturalism ning impressionism . Ekspressionism püüdis edasi anda „elus olemise“ tähendust, keskendudes emotsionaalsetele kogemustele, mitte füüsilistele, nagu see oli kombeks kunstis seniajani . Seda iseloomustab kunstniku poolne reaalsuse moonutamine selleks, et anda tugevamalt edasi emotsioone. Varajased ekspressionismi viljelejad soovisid , et kunst oleks rohkem muusika sarnane, andes emotsioone ja tähendusi edasi pigem läbi vihjete ja vabade seoste, kui vormide ja välisilmete kaudu. Ekspressionism on subjektiivne kunstisuund, kuna see eeldab kujutatu lahtimõtestamist vaataja poolt. Tihti anti emotsioone edasi värviplekkide kaudu.
Kuigi seda kasutatakse tänapäeval terminina, siis tegelikkuses pole kunagi olemas olnud rühmitust või liikumist, kes nimetasid end „ekspressionistideks,“ kui välja jätta termini kasutus Herwarth Waldeni ajakirjas „Der Sturm“ (Torm). Ekspressionism, kui väljend ühendas peamiselt Saksamaal olevaid kunstnikuid, kes esitasid väljakutse seni valitsenud akadeemilistele traditsioonidele. Ekspressionismi eelkäijateks võib pidada fovismi esindajaid ning Edward Munchi ja Vincent van Goghi loomingut. Nii nimetatud „ekspressionismi“ esimese laine esindajateks said 1905. aastal Dresdenis rajatud rühmituse „Die Brücke“ ( Sild ) ning Müncheni grupi „Der Blaue Reiter“ ('Sinine Ratsanik') ümber koondunud kunstnikuid. Ekspressionismi esimese laine lõpetas 1914. aastal alanud Esimene Maailmasõda. Sõja lõpp tõi enesega kaasa ekspressionismi teise voolu, mis oli eelnevast ühiskonnakriitilisem.
Ekspressionistlikud kunstnikud pidasid võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme selleks, et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Nad kasutasid tihti räigeid värvikontraste või meelega “poriseid” värve, inimesed ja esemed on nende piltidel sageli jõhkra ja inetu välimusega, mille tagant aimub piina ja ängistust. Just säärased ekstreemsed meeleolud, olid ekspressionismis kõige populaarsemad . Kõike kujutati dramaatilises valguses. Sellega taheti iseloomustada inimeste hingeelu või ühiskonna seisundit. Pärast esimest maailmasõda, teise ekspressionismi laine tulekuga, muutus ühiskonnakriitika osakaal maalides veelgi, kunstnikud hakkasid väljendama ängistust, leina, põlgust ühiskonna vastu. Maalidel kujutati tihti I maailmasõja koledusi ja selle tõttu vaesunud rahvast.
Kahtlemata üks kõige kuulsam ekspressionismi viljelev kunstnik on Edvard Munch. Tema on autor teosele „Karje,“ mis on muutunud üheks maailma kõige kuulsamaks maaliks. Edvard Munch sündis 12. detsembril Lotenis. Kunstniku lapsepõlv möödus Norra pealinnas Oslos. Ta isa oli sügavalt usklik sõjaväe arst, kes sisendas lastele tugevat kartust patustamise ja austust jumala ees. Ema suri tuberkoloosi, kui Edvard oli alles 5 aastane. Sama haigus viis hauda ka Edvardi 15 aastase õe. Kunstniku õde, Laura tunnistati juba noorest peast vaimuhaigeks. Ka tulevane kunstnik ise oli tihti haige ja ta elu oli varjutatud mitmetest surmadest ja üleelamistest. Need läbielamised on tema kunsti suuresti mõjutanud.
Pärast aastat õppetööd tehnikumis, pühendus Munch kunstile. Ta õppis vanade meistrite juures, võttes kunstitunde Kuninglikus Kunstiakadeemias, teda juhendas ka üks Norra kuulsamaid kunstnikke - Christian Krohg. Tema varasemad tööd olid tugevalt mõjutatud Prantsusmaa realistlikest vooludest. 1885 aastal läks Munch Pariisi, kus ta alustas tööd tulevaste tõeliselt populaarsete maalide kallal. Tema poolt maalitud „Haige laps“ oli tolle aja üks kuulsamaid töid. Pildil kujutas kunstnik oma õde Sophiet. Maal annab hästi edasi kunstniku isiklikku valusat läbielamist. „Haige Laps“ sai väga negatiivse kriitika osaliseks , kuna eiras seniseid kunstitavasid. Järgnevate aastate tööd on vähem väljakutsuvad.
Mõned aastad hiljem tutvus kunstnik Jageriga, liikumine tema anarhistidest sõprade seltskonnas, sai kunstniku elu olulisimaks pöördepunktiks. Oma edasistes maalides tahtis ta realistlikult näidata üksikinimese piinarikast ja rasket elu. 1889. aasta sügisel korraldas Edvard Oslos suure näituse. Tema tööd osutusid nii populaarseteks, et ta sai järgnevaks kolmeks aastaks riigipoolse rahalise toetuse. Munch suundus juba samal aastal Pariisi, et õppida vanameistri Léon Bonnati käe all.
Oma isa surmast ajendatult, maalis ta teose „Öö“. Pariisi aktiivne ööelu ja kunstnike rohkus said ka järgnevate tööde inspiratsiooniallikateks. Ajal mil ta viibis Pariisis, toimus just postimpressionistlik läbimurre, mis mõjus kunstnikule vabastavalt.
„Me ei tohiks edaspidi enam maalida tubade interjööre, tardunult istuvaid mehi ja kuduvaid naisi, vaid peaksime kujutama elusaid, päris inimesi, kes hingavad, tunnevad, kannatavad ja armastavad“ oli loosung , millest motiveeritult valmisid Munchi edasised tööd. Valmisid ka esimesed šketsid kuulsast maalist „Karje“. Seda maali on peetud äärmuslikuks näiteks Munchi fantaasia abil maalitud nägemusest. “Karje“ kujutab agoonias olevat persooni punase taeva all. Antud maalis on vorm peaaegu taandatud kalligraafilisteks märkideks.
1893. aasta detsembrikuus korraldas Munch näituse Unter den Lindenis. Tema samal aastal valminud kuulus teos „Surm haigetoas“ tekitas palju ärevust kunstiseltskondades. Teoses kajastub jällegi ta õe Sophie surm. Sellel maalil on näha ka Edvard ja ülejäänud perekond. Samal aastal oli lõplikult valmis saanud tema üks kuulsamaid maale „Karje.“ Mõni aasta hiljem suri tema vend Andreas , see oli järjekordne saatusehoop kunstnikule, mis leidis kajastamist ka tema loomingus.
Aasta hiljem lahkus Munch Berliinist ja sõitis Pariisi. Siin keskendus ta maalimise asemel graafikale ja litograafiale. Ta tegutses selle ala ühe kuulsaima kunstniku Auguste Cloti käe all. Tänapäeval loetakse Edvardit isegi üheks litograafia klassikuks. Järgnevatel aastatel valmis veel palju maale „Metabolism“, „ Aadam “ ja paljud teised.
Maalil „Melanhoonia” kujutas ta tuba, mis nagu lõõmaks õhtupäikeses, kuid ometi on aknast paistev maastik rahulik ja jahe. Seega võib arvata, et värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust.
Uus sajand oli kunstniku karjääris tormilise arengu aeg. Paljud hakkasid huvituma ta töödest ning teda saatis kunstnikuna suur menu. Edu oli kahjuks saadetud pahedest , kunstnik hakkas liigselt alkoholi tarvitama. 1902 . aastal kaotas ta duellis oma vasaku käe sõrme lüli, mille tõttu pidi ta tükk aega Kopenhaageni haiglas mööda saatma . Sellel perioodil valmis ka kuulsa filosoofi Nietzsche portree.
1909. aastast alates möödus kogu kunstniku elu Norras. Algul pesitses ta Kragersi linnas, kus ta maalis mitmeid klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania ülikooli sisekujunduse konkursil . 1912. aastal pandi ta tööd üles Sonderbundi näitusel Kölnis. Kragersis lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast paljusid diskussioone lõpuks vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus ta elas aastaid endassetõmbunult. Põhimotiivideks kujunesid lihtsat taluinimesed. Selle aja juures on irooniline tõsiasi, et pikalt elupõletajast geeniuse elu elanud mehest sai vaga , kõrge eani elav kunstnik.
Edvard Munch suri aastal 1944, veidi rohkem kui kuu aega pärast oma 80. sünnipäeva. Ta pärandas kõik oma tööd Oslo linnale, mis hiljem andis need üle Munchi muuseumile. Kokku pärandas ta Oslole 1006 maali, 15 391 trükist, 4443 joonistust ja akvarellmaali ja 6 skulptuuri, sisaldades tähtsamaid töid kõigist loomeperioodidest.
„Karje“

„surm haigetoas“

Kasutatud kirjandus:
„ Kunst “ Robert Cumming
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/ekspressionism.ht m
http://en.wikipedia.org/wiki/Expressionis m
http://et.wikipedia.org/wiki/Ekspressionis m
http://www.slideshare.net/guest48e9a3/ekspressionism-363444
http://et.wikipedia.org/wiki/Edvard_Munch
http://www.edvard-munch.com/