„Abistavad omadused minus- kui hea abistaja suudan mina olla?“ (0)

„ Abistavad omadused minus - kui hea abistaja suudan mina olla?“
Kas ma suudan olla selline, et teine inimene tajuks mind usaldusväärse või kõige sügavamas mõttes kooskõlalisena?
Ma usun, et iga inimene siin maailmas suudab olla selline, et kõik inimesed tajuksid teda usaldusväärsena või kõige sügavamas mõttes kooskõlalisena. Kuid alati on ju olemas mingid ahvatlused, näiteks see, et mõned inimesed ei suuda olla usaldusväärsed, kuna neil on vajadus rääkida välja saladused või veidigi isiklikumad teemad, mis puudutavad teist inimest. Ma leian, et see on väga oluline teadmine või tunne, kui sa tajud , et sa oled teiste jaoks usaldusväärne, sa tunned , et oled teiste jaoks mingil määral nagu oluline ja see upitab veidi ka enesehinnangut. Mina isiklikult arvan, et mina suudan teha end selliseks , et teised inimesed mind tajuks kui usaldusväärset isikut kõige sügavamas mõttes. Ma suudan olla vait nende teemade peal kus on teise inimese jaoks isiklik koht. Mul ei ole vajadust vaterdada välja teise inimese muresid . Ma suudan ära kuulata inimesed ja vajadusel ka abistada neid- ma saan neile pakkuda tuge.
Kas ma suudan end inimesena piisavalt hästi väljendada, nii, et mu sõnum oleks üheselt mõistetav?
Ma usun, et sellele küsimusele ei saaks ma vastata jaatavalt. Kuna kui ma suudaks end inimesena piisavalt hästi väljendada, nii, et mu sõnum oleks üheselt mõistetav, ei tekiks mul ju selliseid asju nagu konfliktid, kuid paraku ei saa neid ka vältida, kui suhtlus tasand on nii madal, et sa ei suuda lihtsalt eirata või kõndida mööda sellisest asjast nagu „inimesed mõistavad mu sõnumit üheselt.“
Kas ma suudan teise inimese suhtes kogeda positiivseid tundmusi- soojust, hoolimist, meeldimist, huvi, austust ?
Mina enda kohta võin tõsiselt öelda, et JAH mina suudan teiste inimeste suhtes kogeda positiivseid tundmusi- soojust, hoolimist, meeldimist, huvi ja austust, võin ka seda ühe näite põhjal välja tuua. Nimelt, oli mul üks sõbranna kunagi, kes armastas väga lauatennist mängida, mulle esmapilgul see ei meeldinud, et ta sellega tegeleb, kuid mingi ajapärast ma sain aru, et see on asi, mida tema armastab ja mul oleks õige leppida tema tahtmiste ja vajaduste ja eesmärkidega ja leppida sellega, et ta ei jäta lauatennise mängimist maha sellepärast, et mina seda palun. Nimelt tal hakkas hästi minema, kuna ma toetasin teda, ma olin õnnelik selle üle, et ta sai maailma noortemeistriks, et sai koondisse sisse ja elab nüüd Rootsis, ma käisin ka mingil ajal temaga kaasas mängudel ja toetasin seal teda, süstisin temasse positiivsust!
Kas olen inimesena piisavalt tugev, et suuta olla teistest eraldiseisev?
Oleneb mida mõelda selle sõna all „ eraldiseisev“? Et suudan sõltuda vaid sellest, mida mu oma enda tunded ja vajadused tahavad? Ja kohelda neid samamoodi nagu kohtlen oma tuttavate omasid? Suudan nad panna võrdsesse olukorda? Jah, ma võin öelda, et minu sisemine mina on piisavalt iseseisev ja võib sõltuda lihtsalt mingil määral/ajal vaid endast, kuid võib ka kohelda end nii nagu kohtlen teisi.
Kas ma tunnen end sisimas piisavalt turvaliselt, et lubada temal olla eraldiseisev inimene?
Tihti vaevab see küsimus ka lapsevanemaid peas, kuigi nad omale seda sageli ei tunnista. Lapsevanemate puhul ei taha lapsevanemad sageli ju näiteks ühe näite puhul välja näidatuna lubada oma alaealistel lastel vanuses 12-17 eluaastat jääda üksi koju, kui vanemad nädalavahetuseks näiteks maale või mõnda muukeelsesse riiki reisivad. Miks küll? Mida nad kardavad? Kas seda, et laps pole liiga küps? Ei anna endale aru, millega hakkama võib saada? Või hoopistükkis pole vanem liiga küps, et oma last usaldada?
Samas kui võtta näide enda ja sõbranna puhul siis, kas ma kuulaksin mure korral sõbranna ära ja ei segaks vahele tema algmonoloogi? Või sekkuks ma siiski tema vestlusesse, kus mina peaksin kuulama teda ja võimalusel ka abistama?
Kas ma suudan siseneda täielikult tema tunnete ja isiklike tähenduste maailma ning näha neid nii, nagu tema näeb?
Kas ma suudan astuda tema privaatsesse maailma niivõrd täielikult, et mul kaob igasugune soov sellele hinnangut anda? Kas suudan maailma tajuda täpselt nii nagu tema?
Minu jaoks on see nii 50:50 seisukoht. Kuna maailma täpselt tajuda nii nagu tema, on keeruline kui pole endal olnud sarnaseid kokkupuuteid! Kuid kui veidi end arendada, on see peaaegu, et täielikult võimalik küll jah.
Kas ma suudan aktsepteerida teise inimese iga tahku , mida ta mulle näitab?
Kas ma suudan võtta teda täpselt sellisena nagu ta on?
See on paljultki selle küsimus, kus on sinu sallivuse piir. Kuid ma leian, et iga persooni tuleks võtta sellisena nagu ta on, harjuda ära sellega milline ta on. Armastada teda sellisena nagu ta on. Minu kogemused on näidanud mulle, et kui ma üritan kedagi enda pilli järgi mängima saada, ei tule see mul välja või üritan näidata inimesele tema kehvu pooli, siis ta ei muuda end nagunii , enese muutmine siin maailmas on kõige raskem, niisiis olen mina otsustanud, et ma ei taha ega ka palu kedagi, et ta muudaks end minu pärast, ma parem võtan teda sellisena nagu ta on, mis siis, et suudab ehk mulle haiget teha südamepõhjani.
Kas ma suudan olla piisavalt tundlik selle suhtes, et mu käitumist ei tajutaks ähvardavana?
Ma olen veendunud selles, et kui ma suudan vabastada teise inimese nendest ohtudest, mida ta oma kehas/ ajus tunda võib, saab hakata ta kogema ja läbi töötama neid konflikte, mis tal endaga on ja neid tundeid mis tal hinges on ja siis see teeb mulle asja lihtsamaks, et suudan olla piisavalt tundlik selle suhtes, et mu käitumine ei tajuks talle ähvardavana.
Kas ma suudan teda vabastada väliste hinnangute ähvardustest?
Positiivsed ja negatiivsed kiitused/laimud/ hinnangud ei tule hiljem kasuks ning ei aita isiklikule arengule kaasa ning need on suhtlemise juures vaid korraks abistavad. Nii, et neid on pisut mõttetu kasutada, kuid ma suudan ehk tõesti jah.
Kas ma suudan kohtuda teise isikuga kui kellegagi, kes on muutumas ja arenemas, või takerdun ma iseenda ja tema minevikku?
See on nii suhteline olukord, kindlasti tekiks mul tunne, et „ooh, selline hetk on mul omal ka olnud „ ja võimalik, et ka mingil määral oled sa selle üle õnnelik, et sa ei ole siin maailmas üksi, kes sellist probleemi omab. Kuid kohe kindlasti, ei hakkaks ma talle seda ette heitma või tooma näidetena või n.ö nina alla hõõruma, ma siiski prooviksin aidata teda kui realist ja ma aitaks teda nii nagu ma suudaks, et oleks tal parem.
Selle kirjandi lõpetuseks võiksin ma öelda, et ma suudan olla väga rahuldav abistaja, ma ei hakkaks enda elukäigu järgi tema elu ülesse ehitama uuesti.
Anett Uska
Rakvere Eragümnaasium
10. A