Arhitektuur Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus. Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates ca 1640-50ndatest aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) üli-dekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdnunud. Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760-70ndatest aastatest) segunes barokk tasapidi juba klassitsismi elementidega - selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks. 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist - seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks
BAROKK Sissejuhatus 16. sajandi lõpul kerkis Itaalias esile uus kunstistiil - barokk. Selle nimetust oleks kõige lihtsam seletada sõnaga "ebatavaline" - oma hoo, kire, tunnete ning isegi ülepaisutuste ja liialdustega pakub see kunst vaatajale palju ootamatut, rabab ja üllatab teda. Barokk- kunsti tundeküllast jõudu kasutas rooma-katoliku kirik, püüdes suurendada rahvahulkade usutunnet. Seda kunsti soosisid ka isevalitsejad, kes leidsid selles suurepärase vahendi oma võimu ja suuruse näitamiseks. Nii saigi barokk-kunst erilise tähenduse katoliku usu
Kõik kommentaarid