Barokiajastu muusika (0)

Barokiajastu muusika
Barokk tähendab kunsti- ja muusikastiili 16. sajandi lõpust 18. sajandi keskpaigani. Sõna on pärit portugali keelest ja tähendab eesti keelde tõlgituna ebakorrast, lopergust pärlit. Ajaliselt on muusikalist barokki kõige lihtsam piiritleda aastatega 1600-1750.
Sel ajal hakati avalikult kontserte andma, varasemate õukondade asemel. Tekkisid uued muusikažanrid, algas solistilise vokaal - ja instrumentaalmuusika ning orkestrimuusika võidukäik. Tekkis monoodia stiil- ühehäälne meloodia . Täpsemalt saatega mondooia. Kontsertstiil , mis sai ajapikku professionaalsete muusikute põhitööks.
Tol perioodil peaks eristama vähemalt kolme erinevat stiili: vana esk kiriklik stiil, kammerstiil ja teatriaalne stiil.
1600.aasta paiku toimus ooperižanri sünd, mis mõjutas väga oluliselt kogu järgmise sajandi muusikat. Esimesi oopereid nimetati muusikalisteks draamadeks. Esimene suur ooperihelilooja oli Claudio Monteverdi.
Barokiajastu kaks tähtsamat heliloojat, kes olid teineteise täielikud vastased: Johann Sebastian Bach ja Georg Friedrich Hämdel. Bach oli paikne ega reisinud, loomingus oli tal palju kirikumuusikat. Händel seevastu reisis pidevalt ja palju, esines õukondades, loomingust puudus kirikumuusika . Tema anne avaldus peamiselt ooperis.
Barokiajastu uuteks muusikažanriteks olid veel oratoorium , kantaat , kirikukontsert , sonaat, instrumentaalkontsert , concerto grosso , fuuga .
Oratooriumiumis puudub lavaline tegevus, sisu antakse üle muusikaliste vahenditega. Tekst oli kas itaalia või ladina keelne. Tähtis tegelane oli jutustaja , kes andis retsitatiivides edasi tegevustikku.
Barokiaegne sonaat oli instrumentaalteos (nii soolopillile kui ka ansamblile , väga populaarne oli triosonaat), mis koosnes mitmest eri karakteriga lõigust (hiljem mitmest eri osast). Sonaat võis olla nii kirikumuusika teos (tavaliselt 4-osaline) kui ka ilmalikuks esitamiseks mõeldud kammerteos (sissejuhatus, millele järgnes 2-4 tantsulist osa).
Fuuga oli barokiajastu muusika tähtsaim vorm. See on mitmehäälne toes , milles hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena kindlate reeglite järgi. Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast fuga – põgenemine (hääled justkui ajaksid üksteist taga). Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatava osana prelüüd, toccata või fantaasia. Fuugasid leidub enim barokiajastu klaviiri - ja oreli -, aga ka koorimuusikas.
Rääkides barokiaegsest muusikast, mida ise olen kuulnud on see väga maitsekas ja iga lugu on omaette kunstiteos , mida on rõõm kuulata. Sellest ajast on pärit palju kuulsaid teoseid. Barokiaeg üldse oli edukas ajastu nii muusika, kui ka muude kunstiliikide poolest. Näiteks arhidektuur oli tol ajal väga võimas.