Auto kere kaitsmine korrosiooni vastu (0)

Auto kere kaitse korrosiooni vastu.
Rooste , see on inetu, kole ja vastik.Kuna keegi ei osta roostes asja sest see alandab auto müügihinda ehk väärtust. Neile kes ostavad vana auto oleks hea teada kuidas korrosioonist hoiduda, hoida seda alustamast ja leida rooste kui seda on juba tekkinud. Näiteks üks artikkel käsitles 71. aasta Plymouth Barracuda keretöid. Kere puhastamiseks otsustati kasutada kemikaalide vanni. Kere paljaks, üleni vanni üheks päevaks. Happevann - näiteks 10% HCl lahus ( hape eemaldab rooste, metalli ei puutu ); 3-4tundi - ja roostega juba ok, aga ka päevane ligunemine ei tee metallile midagi tulemuseks oli kõik värv ning pahtel lahti. Survepesu täies ulatuses ning teise vanni, kus roostevastane kemikaal. Uuesti survepesu ja tulemuseks haljas plekk . Kogu autokere puhastamine keemiliselt on suhteliselt keerukas (keemiliselt) operatsioon . Nagu öeldud, kõigepealt leelisevann, kõige muu kui pleki ja rooste eemaldamiseks, vahepesu, seejärel puhastus happevannis, neutraliseerimine ja pesu. Tavaliselt järgneb sellele ka nn." metal prep " ehk töötlemine oftofosforhappelahusega, mis tekitab metalli pinnale fosfaadikihi. See on omakorda väga hea nakkepind krundile. Halja metalli "metal-prepiga" töötlemine on tegelikult ameerika koolkond ja see töö käib väheke teisiti. Aine konsentraat lahustatakse vajaliku hulga veega (tavaliselt teras 1:2 ja alum. 1:3) ja hõõrutakse pinnale kas jämeda karukeele või keskmise jämedusega terasvillaga. See on vajalik reaktsiooni tekkimiseks ja pinna puhastamiseks. Tegu ongi ühelt poolt puhastava ja teiselt poolt fosfaativa protsessiga. Lastakse minut seista ja pühitakse kõik kvaliteetse puhta kaltsuga ära. Pind peab olema täiesti kuiv! Lastakse veel umbes kümme min. seista ja puhastatakse kogu pind lahustiga (näit. nitrolahusti). Valmis pind ei tohiks olla valge ega lilla vaid peaks olema täiesti metallivärvi aga kerge vikerkaaretoonis varjundiga. Kuivanud fosfaadikiht on väga tugev ja hästinakkuv. Nüüd aga oluline, kui kasutada seda meetodit, pole nüüd happekrundist enam mingit kasu, kuna see ei reageeri juba fosfaaditud pinnaga, sestap soovitatakse edasi minna kas 2K epoksiid - või 2K- kombineeritud (epoksiid/polüuretaan) krundiga. Kui paned happekrundi fosfaaditud pinnale ei teki reaktsiooni ja aine kuivamisaeg läheb väga pikaks ehk on oht, et kaetakse järgmise materjaliga liiga märga pinda. Ise eelistan siiski euroopalikumat moodust – happekrunti (selle sisse on see metal-prep osa nn. sisse ehitatud) täiesti haljale metallile + polüuretaankrunt. Sest kui kuskil töötab 1000 inimest et välja mõelda tehnoloogiat ja kuskil teises otsas 100 000 inimest seda kasutab, pole mõtet jalgratast leiutada. Kui pöörata pilk 60-ndatesse USA-s, siis näiteks Fordil oli eimeseks täisvannitatavaks autoks Thunderbird, mille kere kasteti üleni fosfaadilahusesse ja seejärel nn."electrocoat" kruntimine (krundi dispersioon vesilahuses). Lugesin seda artiklit ka ja kuna minu huviala on viimased 3 aastat olnud autode restaureerimine ja olen selle seltskonnaga suhelnud ning asja kohta uurinud, siis minu kommentaar kogu sellele oleks see, et on väga huvitav lugeda nende plekitöid puudutavat, ameeriklaste vanad traditsioonid on viimase viie aasta jooksul uuesti au sisse tõstetud, suuremates tehnikakoolides korraldatakse huvilistele vastavasisulisi kursusi. Ehk nad on ise ka aru saanud, et see Bondoga aukude lappimine kuhugile ei vii. Teiseks liiguvad USA autoharrastuses meeletud summad nii et näiteks Mustangi keretööde (plekitöö ja tehnika sobitamine ) hind vabalt 30-50.000 usd. See lõbu on vähestele. Aga ikka on huvitav lugeda ja kõrva taha panna.Värvipoolega aga nii, et neid artikleid sirvides pean tõdema et tõsisele saksa, inglise või rootsi harrastusautode värvimisega tegelevale firmale ajab küll päris naeru peale.
Epokrunt, kümme korda vesipaberi ja klotsiga lihvimist, siis kiled maha, sõber appi ja homme on näituseauto valmis. Selle poole pealt on meie sõpradel USA-s veel tükk maad areneda. Loomulikult on seal olemas ülikõvad tegijad , aga neist miskipärast artikleid ei ole. Autokere üleni keemiaga puhastamisest olen kuulnud ka Inglismaal ja Rootsis. Selline tegevus eeldab piisava turu olemasolemist, muidu ei kannata see investeering mitte mingil juhul. Suurim oht on alati keemiajääkide hilisem mõju ehk see et mingi keemia jääb neutraliseerimata. Autotehastes näiteks toimub puhastus peale vanne kuuma auruga. Ise pole seda protsessi oma silmaga näinud, julgen vast väita, et see pole väga laialt levinud oma loodust reostava iseloomu tõttu. USA-s kasutavad sellist teenust nn. restaureerimistehased, kes hangivad õigete koodidega Mustangi, Hemi Cuda või Camaro kere jäänused, puhastavad kere vannitamise teel, panevad kõik uued keredetailid, crate-mootori ja täiesti uue tehnika ning lõpptulemusena produtseerivad praktiliselt uue custom auto, mis hinna poolest jätab eesti mersuostjale vaese sugulase sisetunde. Seal on see tööstusliku protsessi osa, sest aeg on raha. Unistada aga sarnasest võimalusest Eestis ei tasu, targem on oma aeg raisata millegi kasuliku peale.
Suurim probleem aga ikka seesama neutraliseerimine ja järeltöötlus. Ehk et saada head, pead ise juures valvama. Algajamal restauraatoril soovitaksin mitte ise sellega tegeleda, asi võib paremuse asemel hullemaks minna. Ürita nii palju kui võimalik puhastada mehaaniliselt, mingil määral võib väiksemat roostet keemiaga muundada (normaalne aine Loctite Super Rost Killer) ja kus ikka auk sees, sealt tükk välja ja uus asemele. Liiva- või klaaskuuliprits on väga hea, vältida suurtel pindadel ja suurt töösurvet, samuti jämedat liiva. Servad , nurgatagused ja muu saab väga hästi puhtaks. Seejärel terasharja(kettaga) lahtised jäägid pinnalt maha ja 2K happekrunt pinnale. Meie ilmastikuoludes tuleks vast hoiduda igal-juhul USA-s propageeritud epoksiidkruntidest, kuna tegu on küll mehaaniliselt väga tugeva materjaliga, mille korrosioonikaitsevõime on aga üsna tagasihoidlik . Enamus harrastusauto korrosioonist aga algab sisemiselt, eriti niiskes kliimas. Californias on see olematu probleem. Seega soovitatakse alati haljale pinnale - kahekomponentset happekrunti ja seejärel märg-märjale (peale 30-40 min.) 2-3 kihti 2-komponentset polüuretaankrunti. Kui see kupatus on korralikult kuivanud (restoprojektide juures soovitatakse 48 tundi normaaltemp. kuivamist olenemata materjalivalmistajast, et vältida lahustijääkide pinda jäämist, mis nõrgestab hiljem kihtide omavahelist nakkumist),pind tuleks matistada ja selle peale saab teha pahtelduse. Kui all on täiesti veatu metallpind, võib pahteldada ka haljale metallile, aga kasuta mõne tunnustatud värvifirma toodet, mitte hollandi ja hispaania päritolu hobitooteid. See mõnisada krooni läheb pärast väga kalliks. Veega ja vesipaberiga ei tohi sellise halja pinna kallal või üldse detaili juures midagi lödistada- see keeraks ju kogu eelneva roosteemaldus töö untsu ,niiskus läheb sisse ja kasu ei miskit. Olenevalt kliimast ja aastaajast on aasta-paari pärast väiksed roostemullikesed üleval ja hakka jälle otsast peale.
Kuumtsinkimine on küll väga hea kaitse korrosiooni eest, kahjuks aga väga halb aluspind värvile. Autokerede tsinkimisel kasutatakse peamiselt galvaanilist tsinkimist ja mõningaid kombineeritud moodusi. Ja isegi seejuures on tihti nakkumisprobleeme järgmise kihiga - näit. Audil on siiamaani, ka 1-2 aastat vanadel autodel tavaline et siit -sealt kipub värvkate tsingi küljest irduma. See koht küll tänu paksule tsingikihile roostetama ei hakka aga kole näeb välja küll. Hea keretöö on väga kallis ja auto ehitamise juures kindlasti ülekaalukalt suurim väljaminek. Häid ja südamega tegijaid on vähe ja nende aeg üsna pikalt ette sisustatud. Ise proovimine on alati vahva ettevõtmine aga olgem ausad, ühe auto ehitamiseks vajalike seadmete ja teadmiste hankimine on samuti kallis ja aeganõudev . Nii et tasuks auto ise lahti võtta, puhastada igasugu ollustest, vaadata, kas väga viletsas seisukorras osade asemele oleks võimalik paremaid hankida ja siis spetsiifiline töö spetsialistil teha lasta. See on ilmselt lõppkokkuvõttes kõige odavam. Normaalse keskmise auto Eestis tehtava keretööde taseme ja väärtusliku harrastusauto keretöö nõutava taseme vahel on määratu vahe, ajaliselt ja rahaliselt 4-5 korda. Ja kui keegi mõtleb vahel, et kuulge see töö on ju nii kallis, kui auto on valmis, siis ta maksab vähem, siis nii see olema peabki. 90% harrastusautode restaureerimine maksab vähemalt 1,5 X üle auto turuhinna. See on hobi ja hobi reeglina midagi sisse ei too vaid viib välja. Kui toob sisse siis on see äri ja sellesse tuleb hoopis teistmoodi suhtuda . Üksikud õnnelikud on suutnud need kaks asja ühendada.
Seega, Sinu projekti lõpliku hinna ja veava määra määrab algprojekti seisukord!