Ateena ja Sparta – kas erinevad mentaliteedid? (0)

Ateena ja Sparta – kas erinevad mentaliteedid?
Kui rääkida Vana – Kreekast , tuleb paljudele meelde peamiselt kaks linnriiki – Lakoonia maakonna keskus Sparta ja tänaseni Kreeka pealinnaks olev Atika maakonna keskus Ateena. Mõlemad, küllaltki raskesti ligipääsetavates kohtades asuvad linnriigid olid 5 sajandiks eKr kasvanud teistest oluliselt suuremateks ja muutunud kõige tähtsamaks. Tekib küsimus, kas need Kreeka erinevates osades asuvad linnad on oma mentaliteedilt sarnased või on nende vahel lisaks suurele vahemaale kaardil ka erinevused riikide vaimsuses.
Nagu igas riigis, nii kujunesid välja ka Ateenas ja Spartas oma seadused, kombed ja kasvatusmeetodid .
Teistest linnriikidest eristas Spartat ja Ateenat suurus, kui tavaliselt oli poliste elanike arv 30-40 tuhande inimese vahel, siis Spartas ja Ateenas oli elanikke umbes 200000. Oluline on siinkohal rõhutada, et kõik elanikud ei olnud kodanikud. Nii Spartas kui Ateenas oldi arvamusel, et kodanik saab olla vaid täisealine kreeklasest mees. See tähendas, et ta tohtis osaleda valimistel, kuid alates 30.ndast eluaastast võis ta saada valituks mõnda riigiametisse. Kumbki riik ei pidanud kodanikeks alla 30 aastaseid mehi, naisi, mittekreeklaseid ja orje. Sarnane on mõlema riigi puhul see, et väga suur hulk elanikkonnast olid orjad (isegi kuni 80%). Orje peeti selleks, et nad teeksid tööd, Ateenas vabastasid orjad tööst kodanikud, et need saaksid valitsemisele pühenduda, Spartas aga said tänu sellele mehed tegeleda sõjalise väljaõppega. Orjade kasutamine tootmisprotsessis on ilmselt olnudki üheks põhjuseks, miks suutis neil aladel tekkida nii kõrgetasemeline kultuur ehk tsivilisatsioon .
Riikide valitsemises oli mitmeid erinevusi. Ateena, mis on kujunenud demokraatia suurimaks esindajaks ja eeskujuks teistele, oli väga demokraatlik riik. Seal oli tegu otsedemokraatiaga, kus kodanikud ei valinud endale esindajat, vaid käisid koos Rahvakoosolekutel ja hääletasid ise seaduste poolt. Samas Spartas oli eesotsas valitsemas kaks kuningat, kes juhtisid sõjaväge ja täitsid ka preestrikohustusi ning kord oli väga range.
Väga erinevad olid ka mõlema riigi arusaamad kasvatusmeetoditest ja haridusest. Kuigi mõningaid sarnasusi oli ka seal. Kõige suurem sarnasus on see, et laste haridustee algas 7. eluaastast, nagu ka enamikes tänapäeva riikide haridussüsteemides. Sarnane oli kasvatuses see, et poiste harimisele pöörati suuremat tähelepanu. Üldjuhul jäi tüdrukute kasvatamine /harimine iga pere enda kohustuseks , kodudes õpetasid neid emad, kes näitasid peamiseid majapidamistöid ja käsitööd. Kuigi Spartas said ka tüdrukud kehalist väljaõpet, et nad oleksid suutelised oma kodu kaitsma, kui mehed on sõjas.
Erinevused on ka hariduse mentaliteedis. Ateenas saadeti lapsed kooli peamiselt tarkust omandama. Samas kui Spartas võeti vanematelt lapsed ära ning nad pidid kasvama truuks oma riigile, mitte vanematele. Sparta lapsed pidid kannatama külma, nälga ja viletsaid elutingimusi, et sõjas oleks neil kergem ellu jääda. Neid õpetati varastama, kuid vahelejäämise korral karistati neid karmilt, et nad ei olnud piisavalt osavad.
Ateenas pandi poisid erakoolidesse, kus õpiti eelkõige lugemist, kirjutamist, muusikat, tähtsamaid kirjandusteoseid ja retoorikat. Viimane oli eriti oluline, et kodanik suudaks ennast Rahvakoosolekul selgesti ja arusaadavalt väljendada. Spartas seevastu peeti oluliseks lühikest ja täpset kõnet, mida tuntakse lakoonilise kõnena. Sellest tuleneb ka mentaalne erinevus ateenlase ja spartalase vahel – ateenlane räägib palju ja spartalane väga lühidalt ja konkreetselt. Spartas pöörati hariduse vaimsele küljele suhteliselt vähe tähelepanu ning ei peetud kõige oluliseks elementaarseid lugemis- ja kirjaoskuseid, vaid sõjalist väljaõpet. Kuigi lugeda ja kirjutada pidid oskama ka spartalased, sest sõjaväes tuli kirjalikest käskudest aru saada.
Mentaliteetide erinevust näitab ka see, Spartas ei peetud kultuuri eriti oluliseks, kuigi mõlemas riigis tegeldi kunstiga. Sparta  kunst  oli range (nagu spartalase kasvatuski), ülekaalukalt kujutati peamiselt sõjapidamist, vähesel määral ka loodust. Ateenas seevastu oli
oluline arhitektuur . Kunstiteostes kujutati pigem loodust, vahel inimesi või jumalaid. Sellele, et Spartas ei olnud kultuur ja kunst esmatähtis, annab tunnustust see, et Sparta keskus koosnes neljast suurest kindlustamata külast ning ühtset linna ei tekkinud. Samas Ateena moodustas ühtse linna, mille keskmes olid suurejoonelised templid ja pühamud erinevate jumalate ja jumalannade auks. Tänapäeval on sellel suur kultuuriline väärtus.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Sparta ja Ateena olid vaatamata mõnedele sarnasustele oma mentaliteedilt küllatki erinevad, eelkõige avaldus see laste harimises/kasvatamises ja riigijuhtimises, kunstis ja kultuuris.