Ateena ja Sparta - kas erinevad mentaliteedid? (2)

Ateena ja Sparta – kas erinevad mentaliteedid?

Kesk- Kreeka idapoolses osas tekkis 8. saj. eKr. Ateena linnriik, mille kaitsejumalaks oli Pallas Athena ja mis hõlmas kogu Atika . Sparta asus seeeest Peloponnesose kaguosas Eurotase orus. Sparta oli ainus polis , mis hõlmas kahte maakonda : Lakoonikat ja Messeeniat. Spartas peeti eelkõige oluliseks ranget kasvatust ja tugevat patriotismi oma riigi vastu. Ateenas hinnati võrdsust ja riik oli oma kodanike suhtes leplikum.
Spartas ei tähtsustatud mitte akadeemilisi oskusi, vaid eelkõige ranget sõjalist õpetust. Alates seitsmendast eluaastast eraldati noored poisid oma peredest. Nad pidid ennast sisse seadma eakaaslastega, igapäevatoimingutega üksi hakkama saama ja tegelema pideva füüsilise treeninguga. 20-aastaseks saades olid neist saanud täisõiguslikud sõjamehed.
Ateena poisid saadeti kooli, kus õpiti lugema, kirjutama, muusikat. Rikkamates perekondades olid lausa koduõpetajad. Spartale omase isikliku tugevuse ja iseseisvuse, range korra ja tugeva füüsilise vormi väärtustamise kõrval oli Ateenas seevastu hinnas haridus ja avar maailmavaade. Sparta range kasvatus aitas säilitada Sparta tugevuse, Ateena haritus aitas suuresti kaasa edukale demokraatiale.
Spartas ei peetud kultuuri eriti oluliseks. Ei olnud suurt ühtset linna, Sparta keskus koosnes neljast suurest kindlustamata külast. Sparta kunst oli samuti range, ülekaalus kujutati sõjapidamist, vähesel määral ka loodust. Samas Ateena linn on tänapäeval suure kultuurilise väärtusega. Linna keskmes olid suurejoonelised templid ja pühamud erinevate jumalate ja jumalannade auks. Ateenas oli rohkem arhitektuuri. Kujutati pigem loodust, vahel inimesi või jumalaid.
Riigikorra poolest olid Ateena ja Sparta küllaltki erinevad. Ateenas valitses algselt aristokraatlik kord, kus võim kuulus riigiametnikele ja nõukogule (millest tulenevalt puudus rahvakoosolekul võim). Hiljem vähendati ülemklassi õigusi ja kaasati rahvas riigiasjadesse. Rahvakoosolekute tähtsus hakkas suurenema. 5. sajandi keskel eKr. kujunes Ateenast kindel demokraatlik riik (võim kuulus rahvakoosolekule).
Kui Ateena riigikord muutus ajapikku demokraatlikuks, siis Spartas püsis kindel aristokraatia . Riigi eesotsas oli üheaegselt kaks päritava võimuga kuningat, kellele allus sõjavägi ja kes täitsid ka ülempreestri kohuseid. 30-liikmeline geruusia juhtis riiki muudes valdkondades. Geruusia liikmed pidid olema vähemalt 60-aastased kodanikud. Otsuste langetamisel ütles viimase sõna kõigi spartiaatide koosolek.
Ateena kodanikkonna moodustasid täisealised meessoost Atika põlisasukad. Kodanikkonna moodustasid seega põhiliselt talupojad, kuid oli ka suur arv käsitöölisi ja meremehi. Ateenas ei olnud suurt klassilist kihistumist. Sparta kodanikud, ehk spartiaadid moodustusid keskuse ja lähiümbruse elanikest. Enamik Lakoonia elanikest, perioigidest, olid mittekodanikud , kuid olid kohustatud andma riigile andameid ja vajadusel minema sõjaväkke. Orjadeks olid Spartas maad harivad heloodid. Ateenas ei peetud kodanikeks sisse rännanud võõramaalasi, seega pidid nad maksma regulaarselt riigile maksu ja teenima sõjaväes. Kummaski linnriigis ei peetud naisi riigi kodanikeks.
Klassikalises Kreekas valitses orjanduslik ühiskond ning seetõttu oli nii Ateenas, kui Spartas orjade arv suur. Demokraatia hiigelaegadel oli Ateenas orje arvatavasti rohkem kui kodanikke , kuid siiski ei küündinud mittekodanike osa Ateena elanikkonnas kaugeltki Sparta tasemeni, kus spartiaadid moodustasid riigi elanikkonnast tühise vähemuse. Kuigi kodanike arv oli suhteliselt väike, moodustasid nad suurte eesõigustega osa.
Kokkuvõtteks võiks õelda, et Ateenas valitses otsene demokraatia, Sparta oli aga range sisemise korraldusega riik, mille eesmärgiks oli spartiaatide ülemvõimu säilitamine. Hoides riigi huve esiplaanil ja kodanike õigusi teisejärgulistena tagas Sparta endale siiski stabiilsuse. Vaatamata erinevustele oli siiski nende riikide vahel märgata ka mmiotmeid sarnasusi (kindel kodanikkond , orjapidamine, poliitilise süsteemi toimivus). Seega ei saa kindlasti väita et, Ateena ja Sparta oleksid olnud täiesti erinevad. Mõlemad riigid on siiski head näited sellest, et kaks täiesti erineva struktuuriga riiki võivad samaaegselt edukalt toimida.