1. Sissejuhatus Sipelgad on väga laia levikuga putukarühm, mis paljudes regioonides osutub erinevate koosluste üheks domineerivaks liigiks. Optimaalsetes tingimustes võib mõningate siipelgaliikide biomass ületada teiste loomarühmade oma. Metsakuklaste polügüünsed pered võivad paljunemisel moodustada omavahel ühenduses olevaid pesade süsteeme - kolooniaid, mis omakorda ühinedes, moodustavad föderatsioone ja asurkondi. Näiteks laanekuklase (F. aquilonia) asurkonnas võib koos elada üle tuhande pere. Pesade asustustihedus tõuseb sageli 15 pesani hektaril. Arvestades pere suuruseks 1-4 miljonit sipelgat, ühe isendi keskmiseks kaaluks 10 mg saame ühe hektari biomassiks vähemalt 150 kg. Mitmetes Eesti suuremates metsakuklaseasurkondades võib sipelgate suurim biomass ulatuda aga isegi 300 kg/ha s.o. 1500-3000 is/m2. Siin pole arvestatud haudme (munad, vastsed, nukud) olemasolu pesas, mis annab
haigused, parasiidid ning halvad ilmastikutingimused. Liigniiskus ja kevadised öökülmad võivad põhjustada esimeses pesakonnas suure osa järglaste hukku. Kuigi liigil on üsna palju looduslikke vaenlasi, siis on tõenäoliselt peamine ohutegur üha intensiivistuv inimtegevus. Lendoravale sobivate elupaikade, raieküpsete ja metsamajanduse seisukohalt üleseisnud leht- ja segametsade vähenemine. Lageraielankide ja noorendike tekkimisest isolatsiooni jäämine ohustab väikeseid asurkondi, kus võib seetõttu esineda sugulusristumisest tulenevaid haigusi ja viljakuse langust. Olukord Eestis Haruldane liik Eestis. Arvukus on vähenev. Lendoravat on viimase viie aastaga leitud vaid Virumaalt. Liik on kantud Eesti punase raamatu 2. kategooriasse (ohualdis liik). Samuti on arvatud I kaitsekategooriasse. Olukord Euroopas Kogu Euroopas arvukus väheneb. Kuulub kaitsvate liikide hulka.
Ühine kalanduspoliitika aitab saavutada elupaikade direktiiviga seatud eesmärke. On ju kalapüük üks peamiseid mereelupaiku ja liike kahjustavaid tegevusi. (Euroopa komisjon) Direktiiv kalade elu tagamiseks kaitset või parandamist vajava magevee kvaliteedi kohta Oluline kalade kaitset korraldav õigusakt on direktiiv kalade elu tagamiseks kaitset või parandamist vajava magevee kvaliteedi kohta. Nimetatud direktiivi peamine eesmärk on kaitsta kalade asurkondi erinevate vette juhitavate saasteainete kahjuliku mõju eest, näiteks kalade arvu vähenemine või mõningate kalaliikide väljasuremine. Direktiivi peaeesmärgi saavutamiseks peaks liikmesriigid kindlaks määrama veealad, kus direktiivi kohandama hakatakse, samuti tuleks kehtestada piirväärtused veekvaliteeti mõjutavatele ainetele. Käesoleva direktiivi alusel tuleks teatud näitajate väärtuste alusel kindlaks määrata ka kalade
Joonis 1. Viigrite levik Eestis aastatel 1980 2001. (Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid, 2004) 7 Teine üks tuntumatest Eestis elavatest ohustatud liikidest on lendorav. Ta on levinud Läänemerest kuni Vaikse ookeanini. Euroopas leidub lendoravat vaid Soomes, Eestis, Põhja- Lätis ja Venemaal. Eestis on peamiseks levialaks Virumaa keskosa rabade ümbruse metsad, isoleeritud asurkondi leidub ka Lõuna-Pärnumaal, Soomaa rahvuspargis, Harjumaal ja Raplamaal (joonis 2). Lendorava levila on Eestis pidevalt ahenenud ja see loom on muutunud haruldaseks. Püsivaatluste seiretulemuste järgi püsib lendorava arvukus viimastel aastatel stabiilsena, sest elutingimused nende elupaikades on säilinud suhteliselt muutumatutena. Olilistemaks ohuteguriteks on vanade metsade ja nendes leiduvate õõnsate puude vähenemine ning raied lendoravate elupaikades
kasvandus. Saaremaal tegutsevaid kalakasvandusi (Aquamyk, Pähkla, Pihtla jt) ühendab Eesti Vesiviljeluse Tulundusühistu. Meresumpades kasvatamine on Eestis praegu madalseisus; samal ajal tuleb teada, et Soome ja Norra forellitoodang, mis on Eestiga võrreldes hiigelsuur, tuleb valdavalt sumpadest. Vikerforelli on paljudes maades, sh Eestis, sageli lastud looduslikesse vetesse, lootes suurendada harrastuskalastajate saake. Isetaastuvaid asurkondi pole peaaegu kunagi moodustunud ja tagasisaagid on olnud väikesed. Eestis on teateid kudepesadest või noorjärkude esinemisest olnud Esna, Kunda ja Pirita jõgedest. Meres sattus vikerforelli kõige rohkem Eesti kalurite püünistesse siis, kui forelli kasvatati meresumpades. Vanasti polnud sumbad kuigi töökindlad ja nendega juhtus alailma äpardusi, nii et kalad vabadusse pääsesid. Ka tänapäeval juhtub Soomes tormikahjustuste tõttu sumpade purunemisi või närivad hülged
- Seda on edukalt tehtud nii Taanis kui ka Suurbritannias ning luitealade taastamisega on algust tehtud ka Eestis. - Näiteks Pihla-Kaibaldi liiviku taastamine, kus taastati 43 hektarit liivikuelupaika. Taastamistöid tehti näiteks tedre, pisi-tinasambliku ja nõmmelõokese elutingimuste parandamiseks. Väikeveekogud - Väikeveekogud on olulised veeselgrootute (sh kiilide) ja kahepaiksete elu- ja sigimispaigad. - Nende taastamine on aidanud säilitada paljude ohustatud liikide asurkondi nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas. - Näiteks harivesiliku elupaiga taastamine Värska vallas Nedsaja külas. Alguses oli veekogu täiesti rohtunud, kuid see taastati. Jõgede, ojade ja soode taastamine - Selleks, et parandada jõgede ja ojade seisundit ning taastada seal sigivate siirdekalade koelmualasid ja ümbritsevaid märgalasid, kõrvaldatakse veetaset reguleerivad tammid ja paisud, suletakse kraavid ning taastatakse ka veekogu looduslik voolusäng.
Sündimus on Kreekas viimasel ajal langenud. Praegu ületab see suremuse vaid 0,4 võrra tuhande elaniku kohta. Üle kümne miljoni etnilise kreeklase elab Kreeka Vabariigis. Sellele lisaks on ligikaudu neli miljonit kreeka päritolu, kreeka keelt kõnelevat - ehkki mitte alati esimese keelena - ja õigeusulist kodanikku üle maailma laiali pillatuna. Tänapäeval asuvad suurimad kreeka kogukonnad Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias. Märkimisväärsel hulgal kreeka asurkondi leidub ka Aafrikas - Zimbabwes, Etioopias, Senegalis ja Kongos. Suurem osa rahvastikust elab rannikul ja madalikel, sisemaa mäestikualad on hõredasti asustatud. Merelaevanduse ja -kaubanduse areng on soodustanud linnarahvastiku kasvu. Tööpuuduse tõttu on väljarändamine pidev ( 1970 emigreeris 85 000 inimest ). 5 Rahvastiku püramiid 1991. aasta ja 2009. aasta rahvastiku püramiidi erinevused.
...................9 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................9 Sissejuhatus Referaadis kirjeldan, kes/mis on võõrliigid ja kuidas satuvad võõrliigid uutesse elukeskkondadesse; millised võõrliigid ohustavad elukeskkonda maismaal ja vees; milline on võõrliikide mõju ümbritsevale elukeskkonnale ja elurikkusele ning kuidas seda mõju vähendada. Toon esile Eestis enim levinud võõrliigid ning kirjeldan, kuidas nende asurkondi kontrolli all hoida ja võimalikult vähendada mõju kohalikule elukeskkonnale eesmärgiga säilitada tavapärane elurikkus. 2 Võõrliigid Eestis loetakse kokkuleppeliselt võõrliikideks sellised inimese poolt tahtlikult või tahtmatult uutele aladele introdutseeritud liigid, kes/mis on Eestisse jõudnud XIX sajandi lõpust edaspidi, taimede puhul loetakse ajapiiriks XVIII sajandi keskpaika. Võõrliik on liik, alamliik
Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide uurimine. Bioindikaator- ehk bioloogiline indikaator ehk ökoindikaator on bioindikatsioonis kasutatav tavaliselt liik (indikaatorliigid) või sellest kõrgem ökoloogiline rühm, kelle järgi saab hinnata keskkonna või ökosüsteemi seisundit. Harvem kasutatakse bioindikaatorina isendite bioloogilisi ja füsioloogilisi tunnuseid, üksikuid isendeid ja asurkondi. Bioindikaatoriks võib olla mis tahes bioloogiline liik või kooslus, kelle elutalitlust, asurkondi või seisundit vaadeldes saab hinnata ökosüsteemi või keskkonna seisundit. Vaadelda võib organismide elujõudu, arvukust, katvust ja sagedust, loomadel ka käitumist. Bioindikaatorid reageerivad keskkonnamuutustele kiiresti ja alati ühtemoodi. Neil on keskkonnatingimustest selgesti äratuntav positiivne või negatiivne sõltuvus.
Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu . Marja koeb põhjale ja põhjataimedele (marjateri võib olla kuni 100 000 tükki). Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Räime ülim vanus on olnud 19 aastat. Eristatakse kaht sesoonset rassi: kevadräime, kes koeb aprillist juulini rannavetes, ja sügisräime, kes koeb augustist oktoobrini madalatel. Sügisräim on suhteliselt vähearvukas; mõlemad moodustavad paikseid asurkondi. Räim on Läänemere tähtsaim töönduskala. Räime turustatakse värskelt, suitsutatult, konserveeritult, ka soolatult. Soolaräime nimetatakse silguks. 2007 valiti räim Eesti rahvuskalaks. -3- -4- 2. Kilu Kilu ( Sprattus sprattus balticus ) on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel
insenerid, lähtudes üpris kitsalt üksnes liiklusohutusest. Insenerid ja zooloogid saavad ühise laua taga kokku väga harva, üksteisest aru aga veelgi harvemini. Eestis ulukiturbe standardeid maantee-ehituse tarbeks veel pole. Nende loomisele võiks terioloogia selts õla alla panna, olgugi eluslooduse standardiseerimine raske ülesanne (Javois, 2008). TallinnaTartuVõruLuhamaa maantee poolitab Vahe-Eesti loodusalad ja laias laastus kogu Eesti. Lääne-Eesti asurkondi ähvardab veel oht, et nad lõigatakse ära Venemaalt lähtuvast pidevast isendilisest ja geneetilisest täiendusest, mis on väga oluline kõigile meie ulukitele, eriti aga haruldasematele, näiteks suurkiskjatele (Javois, 2008). 1.2. Ohtlikumad aastaajad Metsloomade rändealasid läbivad maanteed moodustavad barjääri, mida väiksematel loomadel on peaaegu võimatu ületada. Sellest tulenevalt on vajalik läbi viia uuringud vastavate kaitsemeetmete rakendamise tarvilikkusest.
jalatsite valmistamine. · Keskkonnale avaldavad negatiivset mõju peamiselt kroomnahatööstuse mürgised jäätmed 16. Metsatööstuse mõju keskkonnale · Metsa- ja puidutööstus on ekspordi osatähtsuselt vabariigi juhtivamaid tööstusharusid. · Ainus tööstusharu, mis on peale iseseisvumist mitmeid kordi kasvanud · Metsatööstuse negatiivne mõju keskkonnale võib olla märkimisväärne, kuivõrd metsaraie häirib paljude ohustatud liikide asurkondi. · Puidu töötlemisega seotud negatiivsetest mõjudest on olulisim veekogude ja õhu reostamise oht tselluloosi tootmise käigus. · Loodusliku võsapuidu laialdane kasutuselevõtt metsatööstuses omaks elustiku mitmekesisusele positiivset mõju. 17. Keemiatööstuse mõju keskkonnale · Keemiatööstuse heitmed soodustavad lisaks hapestumisele ka eutrofeerumist · Freoonid kuhjuvad stratosfääri kahjustades osoonikihti ja kujutades suurt ohtu
Aarengut soodustab kohaliku tooraine olemasolu, lai ettevõtete võrk ja valmistatava toodangu nomenklatuur, pikaajalise puidu tööstusliku ja käsitööndusliku töötlemise traditsioonid ja kogemused. Ilmneb suund puidu kompleksemaks kasutamiseks. Kütusena on kasutusele võetud ka saepuru. Metsatööstuse negatiivne mõju keskkonnale võib olla märkimisväärne, kuivõrd metsaraie häirib paljude ohustatud liikide asurkondi. Negatiivsetest mõjudest on olulisim: veekogude- ja õhu reostamise oht tselluloosi tootmise käigus. 17. Keemiatööstuse mõju keskkonnale Keemiatööstuse heitmed võivad sisaldada toodetavaid kemikaale tolmuosakestena. Lämmastikoksiidid soodustavad lisaks hapestumisele ka eutrofeerumist. Väävelvesiniku ja süsinikdioksiidi näol on tegemist mürgiste ainetega, mille heitmete mõju on peamiselt kohalik.
Eesti Punase Raamatu järgi jaotub ohustatud kuute erinevasse kategooriasse. Nendeks on: hävinud või tõenäoliselt hävinud liigid, eriti ohustatud liigid, ohualtid liigid, haruldased liigid, tähelepanu vajavad liigid ja määramata liigid. Eestis elavatest nahkhiirtest on viis liiki ära märgitud haruldaste liikide alla (Lilleleht, 1998). Praegu kehtivas looduskaitse seaduse järgi on Eestis elavad nahkhiired II kategooria kaitsealused liigid, kelle asurkondi ja tähtsaid elupaiku tuleb teaduslikul alusel jälgida ning spetsiaalselt kaitsta (Masing, 2005). 1979. aastal, 23. juunil Bonnis aga avati allkirjastamiseks Euroopa nahkhiirte kaitse leping. 1991. aastal sõlmiti Londonis Euroopa nahkhiirte kaitse leping, mis jõustus 1994. aastal (EUROBATS). Eestis on nahkhiired kaitse all 1958. a. alates. Eesti liitus Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga 11. november 2004. aastal (Masing, 2005). 2004. aastal kinnitati järgmiseks
mudakonn, III kaitsekategoorias tähnikvesilik, harilik kärnkonn, rohu-, raba-, vee-, tiigi- ja järvekonn. Roomajad: Eestis elab viis liiki roomajaid. Nad kuuluvad soomuseliste seltsi. Sisalikuliste alamseltsist on Eestis kolm liiki: arusisalik, kivisisalik ja harilik vaskuss. Arusisalik (pikkus kuni 15 cm) on tavaline ja teda võib kohata kõikjal. Kivisisalik (pikkus kuni 25 cm) on Eestis oma levila põhjapiiril, isoleeritud asurkondi elab kuivadel liivastel aladel. Jalutu sisalikuline – vaskuss (pikkus kuni 50 cm) – on varjatud eluviisiga, elab hajusalt Mandri-Eestis ja suurematel saartel peamiselt liivase pinnase ja rohke taimestikuga aladel. Arusisalik ja vaskuss on munaspoegijad, kivisisalik sigib munadega. Maoliste alamseltsist elab Eestis kaks liiki – harilik nastik ja harilik rästik. Harilik nastik
annaabi.ee 
