Arvustus „Kuulsuse narrid“ (3)

Arvustus „Kuulsuse narrid “
Vaatasime eesti keele tunnis filmi „Kuulsuse narrid“ , mis on valminud 1982.aastal. Film on tehtud Eduard Bornhöhe raamatu „Kuulsuse narrid“ ainetel . Film räägib Jaan Tatikast, kes oli leiutaja ja Salomon Vesipruulist, kes oli kirjanik.
Filmis oli küllaltki vähe tegevust, kuid igat tegevust oli näidatud hästi kaua. Mulle tundus see film igavana. Teos oli humoorikas ja seal tehti palju nalja , kuid mina kui uue aja inimene ei saanud neist naljadest aru. Naljad tundusid vanaaegsed ja minu arvates küllaltki totakad. Ma arvan, et vanema põlvkonna inimestele meeldib see film praeguseni ja pakub palju nalja.Filmis oli kasutatud kaameral peegeldamise effekti, mis poolitas pildi ja peegeldas seda teisele poole. Aastaid tagasi võis see olla uus ja huvitav, kuid tänapäeva tehnikaarengu juures on tundub see küllaltki nõme, sest selliseid asju enam ei tehta. Paljudes kohtades ei olnud näitlejate kõnest aru saada, kuna selle aja tehnika polnud piisavalt hea ja nad mängisid alkoholijoobes inimesi.
Headeks külgedeks oli filmi mõte, mis oli võetud raamatust. Kõik tegevus oli ilusti välja toodud ja midagi ei oldud tehtud üle nurga. Filmis olid head näitlejad, kes sobisid ideaalselt oma rollidesse. Seal oli hästi välja toodud tolle aja linnaelu : kuidas inimesed käitusid, millised nad välja nägid ja mida nad sel ajal tegid. Filmis oli palju tuntud klaverimuusikat, mis tekitas ärevust, sest paljud olid neid kuulnud , kuid ei teadnud kus.
See film oli omal ajal kindlasti üks parimaid ning on veel paljudel inimestel südames. Teos on filmiklassika ja see on väga oluline, et näidata uutematele põlvkondadele, kuidas vanasti asjad käisid ja mis oli tollel aja põnev. Mina annaksin sellele filmile viie palli süsteemis ühe kõva kolme, sest film ei olnud praegusele ajastule iseloomulik ning nalju oli raske mõista, kuid ma arvan, et viga on ikkagi minus .