Arvo Pärdi film „Isegi kui ma kõik kaotan“ (0)

Retsensioon
Neljapäeval, 1. oktoobril käisin ma vaatamas Arvo Pärdi filmi „Isegi kui ma kõik kaotan“.
Arvo Pärdi film oli tema isiklikust elust, tema kogemustest, läbielamistest, õnnehetkedest ja avastustest. Film on ülesehitatud tema loomingule ja vihikule või märkmikule mida tema nimetas töövihikuks. Seal oli kirjas tema päeva läbielamised ja tundmused. See film oli kohati väga mõtlik ja tundlik. Ma ei ole kunagi varem sellist filmi vaadanud, ehk siis sellist filmi, mis räägib kellegi eluloost. Ma olen draamafilmide fanaatiline austaja ja võin öelda, et kohati oli film väga dramaatiline. Olles sellel ajal, kui filmi lasti Kose Kultuurikeskuses, vaimselt ja emotsiooniliselt väga räsitud, ei suutnud mu keha sellele enam vastu panna. Ma vabandan sellepärast. Ma räägiks mõnest seigast selles filmis ja kuidas mina seda endale tõlgendasin.
Esiteks see, kuidas ta näitas kaamerasse , et lind oli ta vihikusse ekskremendi lasknud. Selle juurde oli pandud kellaaeg ja kuupäev, millal see lind sinna kakas . Ma ei tea kui vanarahvaatarkus see on, aga minu vanemad ja vanavanemad on ikka öelnud , et kui lind sulle või sinule kuuluvate asjade peale kakab, siis see toob sulle õnne. Seda ma ei oska öelda, kas Arvo Pärdil läks sellel päeval või isegi sellel nädalal hästi, kuid ma usun, et sellel võib tõepõhi all olla. Kasvõi psühholoogiliselt vaadatuna: kui inimene midagi nii väga usub ja loodab, siis see võibki täide minna, kuna ta hakkab seda moodi terve päev käituma. Ta näeb asjades ainult head.
Teiseks toon ma välja tsitaadi :
„Keegi ei taha plaksutama hakata, et see võõrkeha ei tuleks sisse.“
Võõrkehana mõtles Pärt seda, et kui on kõlanud viimased loomingu noodid, siis keegi ei taha rikkuda seda ilusat hetke, mis on kestnud kogu selle loo ajal. Kõik tahavad nautida neid tundeid ja emotsioone mis see looming talle kaasa tõi. Võõrkehana võib võtta näiteks plaksutamist. Samuti võib võõrkehaks lugeda kellegi telefoni helinat või pirinat, mis rikub selle viimase emotsionaalse hingetõmbe.
Kolmandaks tooks ma välja Arvo Pärdi tsitaadi või mõtiskluse:
„Kas Sina ise oskad ennast nii vaadata, nagu sa vaatad teisi?“
Selle üle olen ma kogu aeg mõtisklenud. Kui vaid saaks näha ennast läbi kellegi teise silmade. Ma usun, et paljud inimesed on kordki oma elus nii mõelnud. Aga tõesti, inimesed ei oska ennast hinnata nii, nagu seda teeb mu sõber või pereliige. Kes siis näeb minus neid vigu mida mina ei näe ja kes näeb neid häid iseloomujooni, mida minu aju mulle ei seleta. Kahjuks on inimese keha nii ehitatud, et ta ei saa oma kehast välja minna sellel ajal, kui ta selles parasjagu sees on. Selle kohapealt hakkab juba usk vahele segama, kes usub, et meil hing on sees ja kes ei usu.
Samas võib seda jällegi tõlgendada nii, et „Teiste silmas pindu näeb, aga oma silmas palki mitte“. Ehk me paraku hakkame inimesi hindama enne nende tundma õppimist. Seda tuleb ette igal elualal.
Selle filmi järgi mulle Arvo Pärt hakkas täitsa meeldima . Ei ütleks, et enne ei meeldinud, aga ma lihtsalt ei teadnud teda nii, nagu ma sain seda filmi teel teada. Kindlasti oli ka meenutusmoment minu minevikku üks Pärdi palake „ Ukuaru valss“, mida olen minagi mänginud ja mis tõi mulle sellel ajal naeratuse näole ja ka nüüd, filmi vaadates.
Aitäh selle uue kogemuse eest!
Kelly Talimaa 11S