Arutlus seminariks Uskmatuse ajaloost (1)

Seminar . Uskmatuse ajaloost
Lugesin kõik kolm teksti läbi ja otsustasin, et toon välja järjest paar väidet nende kolme teksti ulatuses ja kirjutan lühidalt ja üldiselt, mis ma neist arvan.
“Ühiskonnas, kus valitsevad reaktsioonilised klassid , on religioossel ideoloogial selge klassiiseloom : religioon manitseb rõhutuid alandlikussele ja kuulekusele, selle asemel, et soovitada neil võidelda rõhumise ja eaõigluse vastu, lohutab ja lepitab, suunates nende lootuse illusoorsesse fantaasiamaailma.”( Vimmsaare. Kas ükskõiksus on hea või halb ?)
“Teadus aitab meil võita seda väiklast hirmu, mis on valitsenud inimkonda nii paljude põlvkondade kestel. Teadus võib meid õpetada, ja ma arvan, et seda võib meile õpetada ka me süda, jätta ringivahtimine kujutletud kaitsjate otsinguil, lõpetada taevaste liitlaste väljamõtlemine ja loota rohkem isiklikele pingutustele siin maa peal, et muuta maailm elamiskõlblikuks kohaks…” (Miks ma kristlane ei ole ? Bertrand Russell )
“Usu tõttu jätavad inimesed end ilma paljust väärtuslikust, mis neid vaimselt rikastaks”.(Vimmsaare. Kas ükskõiksus on hea või halb ?)
mõnes mõttes on ju hea see religiooni lohutav funktsioon, kui seda poleks, siis ma leian et needsamad alandlikud ja rõhutud otsiksid oma lohutust ikkagi kusagilt või looksid, leiaksid oma lohutuse allika millestki must, mingil muul moel(see võib omakorda muutuda religioosseks). Isegi kui seda võibki nimetada illusiooniks, mida religioon inimesele pakub, et tegelikkuse puudjääke täita ja kui need illusioonid või uskumused aitavad inimesel ka tegelikult teatud probleeme elus lahendada, siis miks ei võiks religioon selle koha pealt olla positiivne? Inimene niikuinii otsib kusagilt endale tuge, olgu see religioon või midagi muud. Näiteks filosoofilised arutlused, kaalutlused võivad samuti mõnele inimesele anda teatud arusaamu sellest, kuidas oma elu elada või millest oma lohutust otsida ja see ei pruugi olla alati seotud teadusliku või realistliku maailmapildiga.
segaduse perioodid ühiskonnas, raskused sunnivad otsima väljapääsu, alust, ideaale ja teid ideaalideni. Seeläbi on raskused nii individuaalsel kui ka ühiskonna tasandil religioosseid otsinguid edendavad. Inimene ja ühiskond ei saa kuigi kaua elada segaduses, inimesele on omane korrastav tegevus ja inimese vaimsed vajadused - leida eluväärtustele mõõt - on see alus, millelt lähtuvad sellised otsingud. Kõik soovivad olla edukad ja minna läbi elu teadmisega , et on käitunud õigesti. Ja kui on inimesi, kes arvavad , et nad teavad, kuidas elu võib olla rahuldustpakkuv,leiavad oma eluväärtuse mõõdu usust või religioonist, siis miks mitte ei või see nende jaoks ka nii olla ja jääda. “Kui inimlike õnnetuste, isekuse, julmuse, vihkamise, õeluse ja kadeduse tõusulained pekslevad ümber sureliku hinge, võite olla kindel, et on olemas sisemine bastion , vaimu tsitadell , mida on absoluutselt võimatu vallutada; see kehtib vähemasti kõigi nende inimolendite kohta, kes on usaldanud oma hinge nende sisimas elavale igavese Jumala vaimule .” [1096:4] ( Tsitaat Urantia raamatust). Kui see uskliku jaoks tõepoolest nii on, siis see inimene mõtleb, et ta on oma kindluse elus leidnud ja ilmselt teda erinevad vastuseisud või rumalaks tembeldamised väga ei kõiguta.
Samas tekib minu arvates selliste küsimuste arutamisel vajadus vahet teha uskumisel üksikisiku tasandil ja religioonil kui üldisel, ühiskondlikul nähtusel. Uskumine on inimesele ääretult vajalik, hoidev ja säilitav funktsioon, mis võimaldab elukoormat kergitada ja hoida ära muresid ainuüksi oma õlgadele vajumast. Usk millessegi, võib-olla üleloomulikku, võib-olla loomulikku. Mis siis kui pole kellessegi uskuda ja endast on vähe? Ma leian, et inimene on on kord selline, et tal on vaja ka peale füüsiliselt katsutavate asjade, maailma midagi veel.
Ma ei ole nõus väitega, et usk takistab inimesel vaimselt rikastumaks ( religioon võib seda teha küll, aga ma leian et mitte usk). Vaimne edasiliikumine, kui see on vaid individuaalne pürgimus, ei vii kunagi inimest üksinduses kuigi jõudsalt edasi, see pole enam vaimne edasiliikumine vaid pigem üha enam vaimne tupiktee ja paigalseis. Vaimsed väärtused vajavad oma arenguks teisi inimesi ja seega mingil määral ka religioosset vormi. Siinkohal kehtib see ma arvan ükskõik milliste vaimsete väärtuste kohta- vaimne väärtus pole see, mida enesele hoida, vaid neid jagatakse teiste inimestega ja erinevalt materiaalsetest väärtustest vaimsed väärtused jagamisel jagajal ei vähene, vaid kasvavad ja kinnistuvad. Seega ma usun, et vaimsed väärtused, nende kasv ja omandamine on ikkagi üks religiooni osa ja surmkindlalt väita, et usk jätaks inimesi vaimsetest rikkustest ilma on veidi liialdav. Inimese usk on otsing. Ja kui inimene otsib või pürgib millegi poole, siis ta on isegi nagu sunnitud enda poolt end täiendama, ja uskliku jaoks ma arvan ongi eelkõige tähtsad vaimsed väärtused. Küll aga olen ma nõus sellega, et religioossuse teatud vormid, dogmad või teatud rituaalid või – kui inimene on need pimedalt vastu võtnud ja neid järgib(ilma et ta oskaksi ise, oma mõistusega neile mingit tähendust anda) või on kindel näiteks selles, et kirik on läbi aegade näidanud end heast küljest ja käitunud hästi (millega ma olen nõus, et ei ole) võivad tal takistada nägemast teistsuguseid väärtuseid, mis on tema umber või mida hindavad teistsugused inimesed.
Lõpuks leidsin internetist kellegi poolt tehtud võrdluse, mis vähemalt mind pani natuke mõtlema : “Kes aga pole religioosne inimene, sellele toon lihtsa näite - kui te külmetate, siis te algul n.ö. põgenete külma eest ja otsite sooja. Kui te aga jõuate soojuse sfääri, siis te jääte sinna mitte enam sellepärast, et külm on teile paha, vaid sellepärast, et soojus on teile loomulikuna hea. Ja soojuse loomulik headus teile ei tulene mitte külma halbusest teile, vaid soojus on teile hea iseenesest, oma olemuse ja teie olemuse samasuse tõttu.” Mul tekkis sellega seoses mõte, et kui sellist nö soojuse loomulikult heaks pidamine on religiooni sfääris oma usust kinni hoidmine või religioosseks olemine ja kui teaduslik maailmapilt tembeldab selle puudulikuks või rumalaks… siis võib-olla peab lihtsalt leppima sellega, et suurem osa inimkonnast on puuduliku maailmavaatega või on rumalad ? 
Maria Urbel
Märkmed
Kui ta leiab, et usul ei ole mõistusega seost, siis miks ta räägib mõistusest lähtuvalt ?
Algpõhjuse probleem – Tõepoolest, kui igal asjal peab olema põhjus, siis peab ole-
ma põhjus ka jumalal. Kujutlus sellest, et asjadel peab olema tingimata algus, tuleb tegelikult
meie kujutlusvõime viletsusest. Miks siis on vaja jumala alguse üle vaja vaielda – see annab jumalale võimaluse meie arusaamises jäädagi alguseta ja sellegi poolest olemas olla.
Ja kuivõrd hirm on julmuse eelkäijaks, ei ole üllatav,
et julmus ja usk on käinud käsikäes. Sellepärast et mõlema aluseks on seesama hirm.
“Teadus aitab meil võita seda väiklast hirmu, mis on valitsenud inimkonda nii paljude põlvkondade kestel. Teadus võib meid õpetada, ja ma arvan, et seda võib meile õpetada ka me süda, jätta ringivahtimine kujutletud kaitsjate otsinguil, lõpetada taevaste liitlaste väljamõtlemine ja loota rohkem isiklikele pingutustele siin maa peal, et muuta maailm elamiskõlblikuks kohaks…” (Miks ma kristlane ei ole ?
Me tahame seista iseenese jalgadel ja vaadata maailmale otse silma, kõigele, mis on temas head ja
halba, ilusat ja inetut, näha maailma sellisena, nagu ta on, ja mitte teda karta . Vallutada maailma
mõistusega, aga mitte alistumisega neile hirmudele, mida ta sünnitab.” – Maailm olemegi ju meie, inimesed. Mõnes mõttes tähendaks see ju seda, et me ei tohiks alistuda iseendale, et me peaks põgenema iseenda eest ? Hirme sünnitame meie, kas me peame siis üle olema iseendast ? Kui me ei keskendu siin ilmas iseendale, siis millele meil on keskenduda ? enda hirmude ületamine – enese vastu võitlemine ?
---
Eestis protsessid : 1520 -1819
145 protsessi, 218 süüdistust, surma mõisteti 65. Viimane toimus 1665, lääne meeskohtus. Andems Lea Lepiku poolt koostatud “Vaimuelust … sajandil Liivimaal”
Russell eksib numbritega, kui räägib miljonitest. Interpreteerib numbreid , andmeid vabalt.
Ateistid ei pea põhjendama oma seisukohti,vaid võivad kritiseerida vastaspoole seisukohti, neid umber lükata.
Kas teadus on kokkulepe või ta räägib ka tegelikult asjadest nii nagu nad on ? Kas ta ei võiks olla seal vahepeal .
Mida ta pakub selle asemele, mida kritiseerib, kas see on piisavalt relevantne ?
A : Argumendid, mis peavad vastama mingisugustele kriteeriumitele ?
U: Argumendid. - - - - Ei vasta.