kingitusena saadud paar vana soomukit. Kapol viis meest Eesti suurim eriteenistus kaitsepolitsei (kapo) keeldub riigisaladuse seadusele viidates avaldamast oma töötajate arvu ja personali paigutust, kuid väidetavalt kuulub kapo erigruppi umbes viis meest. Tegemist on eriettevalmistuse saanud sportlike ja hästi treenitud noorte meestega, kelle peamine ülesanne on terrorismivastane võitlus, eriolukordades ka VIPide kaitse ning kinnipeetute või arreteeritute konvoeerimine kapo, kohtu ja vangla vahel. Tasemel relvastus ja kaitsevahendid, lisaks head treenimistingimused teevad sellest kompaktsest grupist mobiilse jõu lokaalsete ohusituatsioonide lahendamiseks. Märulipolitsei on politsei eriüksus, mis on mõeldud rahvarahutuste mahasurumiseks. Seda kasutatakse agressiivse inimhulga vastu. Märulipolitsei varustusse kuuluvad kilp, kumminui, kiiver ja pisargaas. Eestis on märulipolitsei Julgestuspolitsei alluvuses.
19441945 vangistati umbes 10 000 inimest, kellest pooled surid kahe esimese aasta jooksul. Vangi- ja sunnitöölaagrisse saatmised olid sõjajärgses Eestis väga mastaapsed, olles koos küüditamistega teiseks massiliseks isikute represseerimise viisiks. Esmalt võeti ette uued süüdistused: kodumaa reetmine, sakslaste abistamine, teenistus Saksa vägede koosseisus või omavalitsusparaadis, põgenemiskatsed kodumaalt jne. Järgnevate aastate jooksul küüditati ka enamiku arreteeritute perekonnaliikmed. Kollektiivmajapidamine ehk lühendatult kolhoos oli Nõukogude Liidus peamine põllumajandusliku tootmise organisatsiooni vorm. Lihtsalt öeldes moodustas kolhoosi grupp inimesi, kes pidid harima põldu ühiselt koos, omama sealjuures ühiseid tootmisvahendeid ning saadud tulu jaotama võrdselt. Selline idee osutus NSV Liidus valitseva totalitaarse reziimi tingimustes aga farsiks. Talupojad sunniti oma maast ja tootmisvahenditest loobuma ning astuma kolhoosidesse
Eesti. Hakati arreteerima täiskasvanud mehi ning nad lahutati nende perekondadest. Kõik arreteeritud koguti kokku rongivagunite juurde, kus nad paigutati eraldi vagunitesse. Tähega A märgistatud vagunisse pandi kõik mehed. B vagunisse naised ja lapsed. Sellel hetkel nägid enamus pered üksteist viimast korda. Mehed saadeti Siberisse vangilaagritesse, kus enamus ka hukkusid. Naised ja lapsed saadeti Kirovi ja Novosibirski oblastitesse, kus nendest pääses eluga vaid pooled. Arreteeritute otsimine jätkus veel 16.juunil. Kokku küüditati inimesi juuniküüditamise ajal 10 000. Juuliküüditamine. 30.juuni-3.juuli.1941 Juuliküüditamine toimus peamiselt Saaremaal, kust saadeti vangilaagritesse peaaegu 700 inimest. Umbes 400 naist ja last pääsesid tagasi koju peale viite nädalat vangis olemist, juhul kui neil oli sugulasi või tuttavaid Läänemaal. Kõik mehed saadeti Siberisse, Irkutski oblastisse. Tagasi tulnute arv oli 14. Martin Raudsepp
Jõudsid järeldusele, et kõige rohkem käsitleti neid teemasid eesti keele ja kirjanduse õpikutes. Eesti NSV õpikutes kõneldi sisevaenlasest (kulak, kodanlikud natsionalistid, fasistide käsilased). Kangelase ja vaenlase kuvandi loomine oli väga tähtis osa Nõukogude Liidu ideoloogilises kasvatustöös. Aigi Rahi-Tamm, Meelis Saueauk „Nõukogude julgeolekuasutuste Stalini-aegseist ülekuulamisprotokollidest“ analüüsivad ülekuulamisprotokollide eripära. Toimikutes käsitletakse arreteeritute ja süüdimõistetud juhtumid. Arreteeriti tavaliselt Saksa okupatsiooni võimudega koostööd teinud isikuid, Omakaitse liikmeid, Eesti Vabariigi, kui ka Saksa politsei ja sõjaväeteenistuses olnuid isikuid, desertööre, kodanlikke natsionaliste. Uurimisosakonnas töötasid põhiliselt NSVLiidust saadetud julgeoleku ohvitserid. Arreteerimisele oli eelnenud informatsiooni kogumine, mille alusel vahistati isik. Uurimuse käigus küsiti sõprade, tuttavate ja
· Teiste teenuste kasumlikkus, mida pakutakse ühendatuna (joint supply) · Nõudlus ja pakkumine sõltuvad osaliselt teineteisest Kasumit maksimeeriv pakkumine · Kui firma on hinnavõtja, st on väike tegija ja peab müüma turuhinnaga või on hind reguleeritud, on parimaks strateegiaks pakkuda kogust Qp, mille juures piirkulu võrdub müügihinnaga. Vangi dilemma Kaks kurjategijat arreteeritakse ja viiakse eraldi kongidesse. Politseil ei ole piisavalt tõendeid arreteeritute peamises kuriteos süüdimõistmiseks ning annab kummalegi võimaluse kaaslane välja anda kui kumbki partnerit välja ei anna, saavad mõlemad karistuse 1 kuu. Kui A vaikib, aga B annab A välja, saab A karistuse 12 kuud aga B pääseb vabaks. Vastupidi on sama tulemus üks pannakse istuma, teine pääseb vabaks. Kui mõlemad partneri välja annavad, saavad mõlemad 3-kuulise karistuse. Nashi tasakaalupunkt · ..
Nõukogude Liidu ülimaks eesmärgiks jäi endiselt maailmarevolutisooni läbiviimine. 8. NSV Liidu liiduvabariigid. Loetelust ära tunda. 9. Massirepressioonid NSV Liidus (tunnis kasutatud lisamaterjalid!) Stalin lasi tappa oma poliitilised konkurendid 1934. aastal kui sai teada, et oleks valimistel saanud palju vastuhääli. Alguses kavatses hävitada vaid need, kes olid kunagi olnud või võisid tulevikus olla tema vastu. Lõputute ülekuulamiste käigus kasutati arreteeritute suhtes nii psüühilist kui ka füüsilist terrorit, kuni nende vastupanu murti ja nad kirjutasid alla kõigele, mida neilt nõuti. Ühelgil protsessil ei esitatud süüaluste kohta süüd tõendavaid dokumente, ainult nende eneste ja väidetatavate kaasosaliste tunnistused. Süüaluseid ähvardati, et kui nad süüd ei tunnista, rakendatakse nende perekondade suhtes terrorit. 1936 algas ,,suur terror". Kohtuprotsess 16 riigitegelase üle. Aasta hiljem mõisteti
tunnistajate lühikest resümeed, kust sageli puudusid nimed. See pidi soodustama kvalifikaatorite objektiivset hinnangut. Tegelikult soovis inkvisitsioon varjata endi kuritegusid, salakaebajate nimesid jms. Isegi kui kvalifikaatorid oleksid tahtnud mõnda olukorda objektiivselt hinnata, ei oleks ka see olnud võimalik, kuna nad allusid inkvisiitorile ja said oma palga inkvisiitorilt.12 Inkvisiitoreid on nende tegevuses palju süüdistatud tunnistajate ja arreteeritute tunnistuste võltsimises. Selleks puhuks olid paavstil varuks uued nipid, kuidas antud süüdistust tagasi lükata. Paavst tõi süsteemi sisse notari, kes kinnitas oma allkirjaga süüdistavate ja tunnistajate ütlusi, sedasama tegid ka manukad, kes olid samuti paavsti poolt süsteemi sisse toodi. Notar ja manukad pidid muutma süsteemi erapooletumaks, aga ka siinkohal oli see vale, kuna mõlemad allusid paavstile ja said oma palga inkvisiitoritelt.
aastal ilmunud raamatus "Valga rajoon." Talupoegade koormised olid Pühajärve mõisas (nüüdne Pühajärve puhkekodu), mille oli omandanud erukindral Wilhelm von Stryk, kasvanud väga kõrgeks. 1841. aasta suve lõpuks oli olukord läinud nii pingeliseks, et talupojad otsustasid tööülesannete täitmisest keelduda. 1 septembril palus Otepää kihelkonnakohtunik von Sivers saata Pühajärve mõisa sõjavägi. Saabunud sõdurid hakkasid talupoegade juhte kinni võtma ning arreteeritute seas oli ka Johann Kõiv. Kui ta Pühajärve tamme ligidalt mööda viidi, oli ligi 10-liikmeline salk malakatega relvastatud mässajaid parajasti puu alla kogunenud. Nad tungisid sõduritele kallale ja vabastasid Johann Kõivu. Järgnevatel päevadel toodi sõdureid mõisa juurde. Mässajad piirati sisse ja sunniti jõuga alistuma. 1841. aasta detsembris algas Pühajärvel mässajate avalik karistamine. 29 mehele anti igaühele 500 kepihoopi. Enamik neist pandi vangi ja 12 saadeti Siberisse.
Sannik läkski ise politseisse, kuid temagi hukati 1941. aasta detsembris Loode tammikus (ERA, f. R-64, n. 1, s. 8, l. 23; ERA, f. R-64, n. 1, s. 122b, l. 702). 1941. aasta sügisel pärast Nõukogude võimu langemist võtsid arreteerimised vastuseks punaterrorile Saaremaal massilise ilme. Ainuüksi esimese kuuga arreteeriti poliitilistel põhjustel ilmselt üle 600 inimese (Krusenstjern 1993, 119). Detsembri keskpaigaks ulatus Julgeolekupolitsei ja SD poolt arreteeritute arv juba 813 inimeseni, neist 193 olid juba maha lastud (BA MA, RH22/259, 40). Ligikaudu viiendik arreteerituist vabastati pärast ülekuulamisi karistuseta (ERA, f. R-64, n. 1, s. 88). Kui üldiselt püüdsid mõlemad okupatsioonivõimud oma hukkamisi toimetada vaikselt ja varjatult, siis üks sedasorti ettevõtmine kuulutati elanike hoiatamiseks suisa avalikult välja. 14. novembri õhtul oli Kuressaares kallale tungitud ühele Saksa sõdurile. Vastuseks sellele
peaaegu samasugusena Saksa okupatsiooni lõpuni. 15. oktoobriks 1941 oli Eestis 16 erinevat kinnipidamiskohta kokku 9750 kinnipeetavaga. Suurim Tallinna Keskvangla. 1941 aasta suvel ja sügisel tegutsesid kinnipidamiskohad kohati surmalaagritena, näiteks Tartu laager, kuid üldiselt suure hulga kahtlusaluste kinnipidamiseks, kellest üle kolmandiku vabastati ja ülejäänud mõisteti surma või koonduslaagrisse. 1941 suvel ja sügisel oli poliitilistel põhjustel arreteeritute hulk nii suur, et nende kinnipidamiseks asutati kohale jõudnud Saksa üksuste korraldusel lisaks vanglatele ajutised koonduslaagrid. Suvel 1942 nimetati kõik politseilised kinnipidamiskohad ja laagrid, mis kandsid seni nimetust koonduslaager ümber töö- ja kasvatuslaagriteks (AEL). Suvel 1942 oli selliseid 3: Tallinna AEL (endineKeskvangla), Tartu AEL ja Murru AEL. Vahialused olid liigitatud kolme kategooriasse. Kõige kõrgema kategooria vangid tuli saata Tallinna
detsembri alguses võtsid EKP Keskkomitee ja osutatakse, et aastatel 194453 arreteerisid Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu julgeolekuorganid Eestis 18 772, prokuratuur ja ühismääruse elanikkonna passide miilitsaorganid aga 26 284 isikut, seega ulatus väljavahetamise kohta, mis aitas kiirendada ka arreteeritute arv kokku 45 000ni. Tapetud “rahvavaenlaste” väljaselgitamist. 1946. aasta metsavendade arvuks tuuakse 1495. Lätis oli alguseks oli välja jagatud ligi 280 000, 1947. repressioonide ulatus samasuguse märgukirja aasta lõpuks aga 417 903 passi, sh. 343 057 järgi otsustades mastaapsem: 73 000 arreteeritut eestlasele
aasta juuli keskpaigast, arreteeriti juute üldiste tagalapuhastusaktsioonide käigus kohe pärast vastava piirkonnna langemist Saksa vägede kontrolli alla. Sellisel puhul toimus see Saksa sõjaväevõimude (välikomandandi) ning mitte veel operatiivkomando korraldusel. Arreteerimiste ja hiljem ka hukkamiste vahetuks teostajaks olid enamasti eestlastest metsavennad, Omakaitse liikmed või politseinikud. Puudus üldine korraldus kõigi juutide arreteerimiseks, kuid kahtlusalustena arreteeritute hulgast sorteeriti juudid välja ning paigutati eraldi ruumidesse. Enamikul juhtudel olid sel perioodil hukatavad mehed. Surmaotsuste langetamine toimus erinevalt, kuna okupatsioonivõimu struktuurid ei olnud selleks ajaks veel tervikuna välja kujunenud. Olemasolevad andmed näitavad, et formaalne otsuse langetamine delegeeriti eestlastest ametnikele, kelle otsused pidi aga kinnitama kohalik Saksa välikomandantuur või erikomando (Sonderkommando). 10
Baltikumis, eelkõige Leedus ja Eestis, olid seotud just reageeringutega Ungari ülestõusule. Eriti tugev vastukaja Ungari ülestõusule oli Leedus, kus ka kirik läks sellega kaasa, samuti Eestis just üliõpilased avaldasid üsna vabalt oma arvamust selle kohta, mida nad nüüd NL tegevuse kohta arvavad, kui NL väed oli ungarlaste vastupanu lämmatanud. Ärevus Baltikumis sundis Kremlit selgelt kruvisid kinni keerama. 1956 a-l ja eriti 1957 a-l oli poliitilistel põhjustel arreteeritute hulk kõige suurem pärast Stalini surma. Tõus oli päris märgatav. 1953-80ndate keskpaigani polnud ühelgi teisel aastal järsku repressioonide tõusu. Hruštšovi jaoks oli isikukultuse kriitika mitte süsteemi kriitika, vaid ta kasutas oskuslikult kriitikat ära võimuvõitluses, oma pos-de kindlustamiseks ning rahva poolehoiu saavutamiseks. Mingil moel ei mõistnud hukka süsteemi, mille Stalin oli üles ehitanud. 1956 a Stalini kritiseerimine tõi talle toetajaid ühiskonnas
ilmumise. Seda üht numbrit trükiti siis juurdegi. Alles saksa ajal said vastavas värvingus ajalehed avaldada, mis 1940-41 õieti juhtus. Postimees ja Eesti Sõna ilmusid kakskeelsetena (tähtsamad sõnumid olid ka saksa keeles), kuid tõid ära ka kaotused eesti ajakirjanike ridades. Tuntud suurmehed Jaan Tõnisson, Eduard Laaman (Vaba Maa toimetaja), Harald Tammer (Päevalehe viimane toimetaja), Jaan Taklaja (EAL esimees) jpt küüditati ja nende saatusest ei teatud midagi. Arreteeritute nimekiri ulatus samuti paarikümne nimeni. Venemaale mobiliseeritud ajakirjanikud olid eesti ajakirjanduse jaoks samahästi kui kadunud. Kõneldi 150 ajakirjanikust, kes Eesti Vabariigi lõpuaegadel ajakirjanikuna leiba teenisid, aga ära viidi ju teisigi, kes millegagi olid avalikkuses tegelenud (ühistegevus, kaitseliit jne see oli kõik nõukogude valitsuse silmis kuritegu). Lisaks varasematele emigrantidele lisandus Teise maailmasõja käigus eksiili üle 70
ehitamise perioodil säilib pol kuritegevus- endised rõhuvad klassid üritavad osutada vastupanu, nende vastupanu murdmiseks on ranged repressioonid hädavajalikud. Veebr revol järgselt tühjaks jäänud Vm vanglad täitusid üsna kiiresti enamlaste poliitiliste vastastega. 5.sept 1918 kuulutati välja punane terror. Muutusid vaenlaste otsimised, arreteerimised, vanglatesse saatmised massiliseks. Selgus, et Vm vanglasüsteem ei tule arreteeritute majutamisega toime, vanglad olid üle rahvastatud, lisandusid tuhanded pantvangid. Selleks, et terrori käigus arreteeritud ära mahutada, hakati neid 1918 paigutama tühjaks jäänud sõjavangi laagritesse. Laagrite arv kasvas jõudsalt, 1919 alguseks oli selliseid laagreid 21, 1921 a-ks oli vastu võetud otsus, et igasse kubermangu tuleb rajada üks vangilaager, nende arv kokku oli juba üle 100.
annaabi.ee 
